PIKHOF: Arstile tervena kui purikas

Heljo Pikhof, Tartu linnavolikogu liige
(artikkel ilmus 29.11.2006 Tartu Postimehes)

Kui arukalt me oma tervisesse ka ei suhtuks, seda juhtub harva, et kellelgi õnnestuks tervena surra. Kas rohkem või vähem, kuid arstiabi vajame kõik. Kas me aga pääseme arstile, kui häda käes on? Või peab selleks olema terve kui purikas?

Sabata terviseks!
Hiljutine Faktumi uurimus näitas, et viimase aasta jooksul on arsti poole pöördunud kolmveerand 15–74-aastastest küsitletud elanikest.
Tervishoiusüsteemi kõige kitsamaks kohaks tunnistatakse pikad järjekorrad: mõnel pool tuleb eriarsti juurde saamiseks oodata oma kuu-poolteist. Hoolimata omaosalusest (visiidi- ja nii mõnegi uuringu tasu) läheb ooteaeg aasta-aastalt aina pikemaks.
Pahatihti on eriarst tööga nõnda koormatud või tema teenuse taga nõnda napilt haigekassa raha, et tema juurde ei saa end kirja panna isegi siis, kui perearstilt on saatekiri juba käes.
Esiteks tuleb oodata tärminit, mil saab end eriarsti vastuvõtule registreerida, siis oodata ära, millal ükskord järjekord kätte jõuab, ja lõpuks oodata veel arstikabineti ukse taga tunnikest pool või nii pärast kindlaks määratud kellaaega.
Ja ega perearstigi juurde paugupealt pääse: vaid pooled jõuavad sinna selsamal päeval, kui lähevad abi otsima. Teised peavad ootama paar päeva või koguni nädala – nii kuis kellelgi õnneks läheb.
Ehk polegi siis midagi imeks panna, kui hädasolija võtab endale «numbri» kõigi eriarstide juurde korraga – sest mine tea, äkki läheb vaja.

Kahe aasta pärast
Säärane sabatamine ei võta ihuhädasid vähemaks, pigem suurendab neid, tuues haigele kannatusi, arstile tööd ja haigekassale kulutusi juurde (stressis inimene on teadagi ka muredam).
Seepärast peavad sotsiaaldemokraadid mõistlikuks suunata tervishoidu järgmise nelja aastaga lisaks 3,5 miljardit krooni. Arvestuse kohaselt peaks see aitama ravijärjekordi poole võrra kahandada.
Praegu on paraku nõnda, et korralise mandlioperatsiooni ajaks võidakse sulle silma pilgutamata öelda: «Kahe aasta pärast kell kaks, ja enne seda ärge sööge ega jooge!»
Kui sellest viimasest hoiatusest mitte välja teha, jääb lootus, et asi saab ükskord ka joonde. Juhul muidugi, kui kahe aastaga pole põletik südamelihase kallale jõudnud või mõni viirusnakkus tollel suurpäeval ei vaeva.
Puusaoperatsiooni oodates võid valu kannatades ringi liibata oma kolm aastat, sest valu ei tapa, ainult piinab poolsurnuks. Ja südametohtrid ei tee sellest saladust, et nii mõnigi ootaja pääseb järjekorras ettepoole lihtsalt seetõttu, et paar haiget enne teda on jõudnud ära kolida parematele rohumaadele.
Ja ehkki arstidega on patsiendid palju rohkem rahul kui süsteemiga, ei ole haruldane ka kurb tõdemine, et «perearst püüdis kolm kuud ise tulutult ravida, enne kui saatis õige eriarsti juurde». Aga eks seegi käitumismall sõltu osalt süsteemist.

Tohtritepõuas Tartu
Sestap pole imestada, et kes aga vähegi saab, see kasutab arstile pääsemiseks tuttavate või tuttavate tuttavate abi. Seda ka koduses Tartus, kuhu on ometi koondunud nii arstide koorekiht, koolitamine kui ka tipptehnoloogia.
Meditsiinipealinnas Tartus on asjad veel kõige hullemad, hullemad kui mujal Eestis.
Kiretu statistika ütleb, et tervelt 40 protsenti Tartu piirkonna küsitletuist pidi eriarsti juurde pääsemiseks ootama 3–4 nädalat või koguni üle kuu aja.
Ka arsti ukse taga oodatakse üle poole tunni, ning seegi näitaja on kogu Eesti peale kõige viletsam. Või on just siia koer maetud: kõik tunnevad kõiki ja igaühel on mõni «kodustatud» arst võtta?
Sama medali – pikad järjekorrad ja ebamugav asjaajamine – teine külg on see, et järjest rohkem inimesi ei pöördugi oma tervisehädadega arsti poole, vaid üritab ise kuidagi toime tulla – seda on ette tulnud koguni pooltel vastanutest.
Ja see on murettekitav suundumus, nagu võib kinnitada iga tohter. Muidugi, kui tervis ei tule vaarikatee joomisega tagasi, vaid haigus võtab ägeda vormi või jääb krooniliselt vinduma. Käestlastud haiguse ravimine läheb teadagi hulga vaevalisemalt.

Ise kärpida järjekordi
Inimese tervis sõltub väga paljus tema enese teadlikkusest: mida ta sööb ja joob, kas sunnib end korrapäraselt liigutama, kas võtab puhkamiseks aega. Arstid ja ravimid võitlevad pahatihti juba minnalaskmise tagajärgedega.
Igaühele on antud elada oma ajas, pole parata, ning meil siin on olnud aeg teenida oma esimest miljonit. Või siis soetada korralik eluase – endale ja oma lastele. Seepärast võtavad paljud ehk väita, et laenud ei lase hingata, mis siis veel puhkamisest või sportimisest rääkida.
Teised aga pusivad ots otsaga kokku tulla, ei ole neil ühtki ülearust krooni, et seda spordisaali viia.
Et aga targad sõnad tervise hoidmise tarvilikkusest pelgalt sõnadeks ei jääks, tahame muuta tulumaksuvabaks 5000 krooni aastas, mis töötaja enda või oma lapse sportimise ja terviseedendamise peale paneb, samuti vabastada liigsetest maksudest tööandja kulutused oma töötajatele sportimisvõimaluste loomiseks ja täiendavaks ravikindlustuseks.
Ja mis võikski olla veel loomulikum viis ravijärjekordi vähendada kui see, et inimene on terve ja saab rõõmu tunda igast elatud aastast või päevastki.