LAUR: Üheksa korda mõõda…

Jarno Laur, Riigikogu liige
(artikkel ilmus 32.11.2006 Tartu Postimehes)

Kahe vene kooli ühendamine ei ole vaid emakeelena vene keelt kõnelevate tartlaste probleem. Tartu linnavalitsuse oskamatus koolivõrku ümber korraldada ja muutusi inimlikult ellu viia on viinud häireolukorda nii koolilapsed, õpetajad kui lapsevanemad.
Esmapilgul paistab asi ju lihtne ja selge. Õpilaste hulk vene koolides kahaneb ja linnale on majanduslikult kasulik koondada õppetöö vähematesse hoonetesse. Vähenevad halduskulud, peaks paranema õppeasutuse materiaalne seisund ehk võimalus pakkuda kvaliteetsemat õpetust. Millest siis nii palju kära ja emotsioone?
Minu meelest on tegu õppetunniga, kuidas hariduskorraldust muuta ei tohi. Puškini ja Slaavi gümnaasiumi ühendamise lugu on õpetlik kõikidele tartlastele, sest ka eestikeelseid koole ootab ees ühendamine.

Hariduse kaks suunda
Sündimus on teinud läbi sügava mõõna. Täna gümnaasiumiastmes õppivad nn suured põlvkonnad pärinevad laulva revolutsiooni aegsest beebibuumist. Sama suuri aastakäike neile järgnemas ei ole.
Vene koolide õpilastepuudust võimendab tavapärase demograafilise trendi kõrval ka paljude venekeelsete perede otsus panna oma lapsed eesti kooli. Samas on selge, et nii suure vene kogukonnaga linnas on tarvilik ka venekeelse hariduse jätkumine.
Minu arusaama järgi oleks loomulik areng selline, et venekeelne haridus jaguneks kahte suunda. Üks oleks keelekümblusmetoodikale tuginev kool, kus lapsed saavad sisuliselt kakskeelse hariduse.
Keelekümbluse metoodika tähendab seda, et õpe algab eesti keeles ja ajapikku lisandub aineid vene keeles. Sellist metoodikat kasutab Annelinna gümnaasium.
Teine suund peaks olema vene süvaõppega haridus, mis lisaks normiks seatud riigikeeleoskusele annab hea venekeelse hariduse, teadmised vene kirjandusest ja kultuurist. Selline kool oleks positiivses mõttes vene kultuurikeskuseks ja vene vähemuse identiteedi kandjaks linnas.
Selles mõttes on hea linnavalitsuse plaan säilitada kaks eripalgelist venekeelset gümnaasiumi ja see langeb kokku ka sotsiaaldemokraatide nägemusega. Ent saatan peitub pisiasjades.
Haridusvaldkond on loomult konservatiivne, muutused tuleb aegsasti läbi kaaluda, vaielda ja selgitada. Koolireformi pole võimalik läbi viia mõne nädala või kuuga, nagu meie raad on harjunud planeeringuid volikogus läbi suruma.
Tartul on olemas kehtiv munitsipaalharidusasutuste arengukava, milles ainukesena nähti ette juba teoks saanud Annemõisa kooli sulgemine. Lisaks kõneleb arengukava koolivõrgu muutmisprotsessi ettevalmistusest.

Kaua või kiiresti
Sotsiaaldemokraadid esitasid tänavu jaanuaris linnavalitsusele arupärimise venekeelsete gümnaasiumide kohta.
Abilinnapea Georg Aher kinnitas veel märtsis, et arengukava «ei käsitle Tartu vene õppekeelega gümnaasiumide arvu vähendamist 2007. aastani. Prognoositavalt aastaks 2008 langeb vene õppekeelega koolide õpilaste arv määrani, mis võimaldab neil ära mahtuda kahte koolimajja».
Mõni kuu hiljem keelati aga Puškini gümnaasiumi direktoril võtta vastu avaldusi 1. ning 10. klassi ning sügisel suruti volikogust läbi Slaavi ning Puškini gümnaasiumi ühendamise otsus. On arusaadav, et põhjalike aruteludeta kiirkorras ühendamine on pahandanud lapsevanemaid.
Osalesin kuulajana Slaavi gümnaasiumis tulisel lastevanemate koosolekul, kus linnapea ja ametnikud üritasid asju siluda.
Linnapea väitis, et ühendamisprotsessi on hoolikalt kaalutud ja pikka aega ette valmistatud. Paraku järeldub sellest avaldusest, et linnapea ajamõiste «pikka aega» on väga erinev tavapärasest, või oli tegu otsese valega.
Selline hämamine peaks tegema ettevaatlikuks ka kõigi teiste koolide lapsevanemad. Kinnitatakse ju meile praegu, et gümnaasiume ümber korraldama ei hakata ning selguse toob alles uus arengukava.
Samal ajal räägivad koalitsiooni esindajad kuluaarivestlustes, et linna jääb vaid kuus gümnaasiumi. Ülejäänud koolid muutuvad põhikoolideks, mida osaliselt möönis ka abilinna Jüri Sasi Tartu Postimehes.
Selle asemel, et tagada linlastele turvatunne, on linnavalitsus ebamäärase ja vastukäiva informatsiooniga lõiganud läbi õpilaste, õpetajate ja lastevanemate turvatunde ning tekitanud hirmuvalitsemise.
Ilma arengukava ja prognoosita, kuidas muutub vene ja eesti keelt kõnelevate laste arv tulevikus, ei ole ju võimalik ka planeerida, milline hoone – Puškini gümnaasiumi või hoopis Slaavi gümnaasiumi oma – on optimaalne tulevase lütseumi tarbeks.

Esmalt arengukava
Täna väidetakse, et väiksemasse Riia tänava hoonesse lapsed ära ei mahu. Samas ei taheta tunnistada, et Uue tänava kool osutub juba mõne aja pärast vene koolile liiga suureks, taas peab hakkama otsima vene koolile väiksemat hoonet ning segadus hakkab otsast pihta.
Vene lapsevanemad on selle korra juba läbi elanud Raadi ja Puškini gümnaasiumi liitmise ajal, ainult linnavalitsus ei suuda kaht käiku ette mõelda.
Mina pooldan lütseumi jätmist ajaloolisesse ja väärikasse koolihoonesse. Lähiaastate ruumikitsikuse saab lahendada ainult mõne klassikomplekti üleviimisega Annelinna gümnaasiumi, kus vaba ruum selleks on rae andmetel olemas.
Kurioosne on ka eelarveraha planeerimine. Eelmainitud arengukavas ei ole sõnagagi juttu 17 miljonist kroonist, mis ilmselt valurahana on lubatud järgmisel aastal paigutada tulevase lütseumi hoonesse.