SAAR: Kolm tilka verd

Indrek Saar
Teatri NO99 tegevjuht,
Sotsiaaldemokraat

Kui preestrid 5 sajandit tagasi tärkavas uusaegses Euroopas rahalised indulgentsid välja mõtlesid, oli neil õilis eesmärk silme ees terendamas, kuidas seeläbi maailm paremaks muutub. Indulgentside põhimõte oli lihtne – kui inimene eetika või moraalireeglite vastu eksis, siis ostis ta pattude lunastamiseks kirikuväravast indulgentsi, mis lunastas kõik tehtud ja veel tegemata patud. Eksinu sai patud andeks ja kergendas nende võrra oma rahakukrut. Kirik sai raha ja kuulutas selle abil veelgi jõudsamalt headuse võimu.
Paraku ei suutnud need targad mehed ette näha, et selline abinõu on tegelikult vanakuradile kolme tilga vere andmine ja viib ühiskonna veelgi sügavamasse kriisi. Enda südametunnistusega ei ole enam vaja vaeva näha , kui sellised „võimalused“ kätte juhatatakse. Piisab sellest, et patt toodaks rohkem rahalist tulu, kui patu lunastamisega kulusid tekib. Ja kui vaimsed liidrid on tee kätte juhatanud, läheb ühiskond järjest suurema hooga allamäge.
Targad ja vaprad olid need mehed, kes astusid vastu diktatuurile ja hirmule. Nii 20. sajandi algul, kui lõpupoole ja muutsid seeläbi (taas)võimalikuks demokraatliku Eesti riigi. Valus oli nende pettumus, kui võim neil käest libisema hakkas. Inimesed, tänamatud nagu me oleme, tüdinesid juba tuntud nägudest, võtsid neid kritiseerida ja valisid endale uued eeskujud. Kuid ka uued eeskujud olid vaid inimesed ja tegid vigu.
Targad ja vaprad mehed olid vahepeal mõelnud ning aru saanud, et rahvas on rumal ja ei tea, mis talle hea on ning mida ta tegelikult tahab. Nad otsustasid rääkida ühte ja teha teist - ikka õilsa eesmärgi nimel ja uskudes, et eesmärk pühendab abinõu. Selleks, et nende juttu piisavalt hästi kuulda oleks, oli vaja veidi rohkem raha, kui neil parasjagu oli ja nad võtsid taas kasutusele indulgentsid, mida juristide vahendusel parteikontorist osta saab. Seda veel 21. sajandil!
Paraku ei olnud nad oma asja ajamise käigus märganud, millal see vana, Rehepapi sõstramahla -trikk sassi läks ja vanakurat oma 3 tilka verd tegelikult kätte sai. Enne, kui targad mehed arugi jõudsid saada, olid müüdud Keila-Joa suvila, Kalevi hooned rendile võetud, koolid Tallinnas rendile antud ja K-kohuke posti otsa riputatud; Sakala keskus lammutatud; Virumaa, koos elanikega, õlitootjatele maha müüdud; valla-, kooli- ja haiglajuhid oma kolm tilka verd andnud; eetika- ja aukategooriad saanud põlastusväärseteks nõrkusteks jne. Ühesõnaga: riigiusuks saanud JOKK ehk juriidiliselt on kõik korrektne.
Ma ei suuda ette kujutada, kuidas on neid protsesse käivitanud inimestel õnnestunud oma mõtlemist „kombineerida“ sinnamaani, et selliseid tegusid õigustada omaenda südametunnistuse ja järeltulijate ees. Aga ma suudan ette kujutada, mis jääb järgi meie ühiskonnast, meie riigist, sel hetkel, kui kõik vähegi mõtlevad inimesed alla annavad ja kas ära kolivad või samad käitumisreeglid üle võtavad.
Ma näen enda ümber iga päevaga rohkem ja rohkem raevunud inimesi. Ma loodan, et nende raev väljendub tsiviilühiskonnale vastavalt selles, et nad kõik lähevad seekord valima ja võtavad ka oma sõbrad, tuttavad, sugulased kaasa. Veenavad neid selles, et kui me seekord ei suuda end kokku võtta, on järgmine kord tõenäoliselt lootusetult hilja.
Ma usun, et õiglus lõpuks siiski võidab ja aastate pärast saavad meie lapsed rääkida oma lastele uskumatuid aga õpetlikke lugusid JOKK- ühiskonnast. Nii, nagu meie räägime oma lastele kavalatest preestritest, kes elasid 5 sajandit tagasi ja tegid kaupa vanakuradi endaga.