PÄRNITS: Jah väärikale palgale, ei võõrtööjõule
Kadi Pärnits
Riigikogu liige
SDE Lääne-Virumaa esinumber
Viimasel ajal on palju juttu olnud võõrtööjõu sissetoomisest kolmandatest riikidest.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis töötab töögrupp eesmärgiga lihtsustada erinevate töötajate sissetoomist Venemaalt, Ukrainast jne. Põhjuseks tööandjate surve, kuna osadele töödele on töötajaid raske leida. Tänaseks on üle 30 000 meie oma inimese asunud tööle Euroopa teistesse riikidesse.
Vaja palgamiinimume
Kas võõrtöötajad on kõige õigem rohi häda vastu? Ei ole. SDE seisukoht on, et me ei tohi rajada oma tulevikku odava võõrtööjõu sissetoomisele kolmandatest riikidest. Võõrtööjõu sissetoomine on nagu katteta raha juurde trükkimine. Algul on justkui hea, aga pärast probleeme rohkem kui enne. Võõrtööjõu abil sellise töö tegemise pikendamine, mis meie oma töötajatele väärikat palka ei taga, pole mõistlik tegevus. Seetõttu on viimane aeg meie töö- ja palgapoliitikat muuta. Vastasel korral meie töökäte väljavool jätkub ja surve võõrtööjõu järele suureneb. Selleks on hädasti vaja luua palgasüsteem, mis tagaks töötasu pideva suurendamise ja lähtub arusaamast, et majandusedust peavad osa saama kõik. Tähtis ei ole see, milline on Eesti palk keskmiselt vaid see, mida saab iga töötegija oma töö eest. Selle tagaks igal elualal töötajate jaoks kehtestatud üleriigiline miinimumpalk, mida igal aastal majandustulemusest lähtuvalt suurendatakse. Täna on selliseid palgatingimusi väga vähe kokku lepitud. Näiteks on kokku lepitud üle riigi, et õdedele ei või maksta palka alla 39 krooni tunnis ja käib tõsine vaidlus järgmiseks aastaks tõsta see 50 kroonini.
Palk esmatähtis
Et taolised palgamiinimumid oleksid olemas igal alal, peab riigi rolli palgapoliitikas oluliselt suurendama. Sotsiaaldemokraadid näevad täna vajadust kehtestada kõrgharidust nõudvatel töödel üleriigiliseks alampalgaks 10 000 krooni, oskustöötajate üleriigiliseks alampalgaks 8000 krooni ning lihttöötaja üleriigiliseks alampalgaks 5000 krooni kuus. Sealt oleks järgmistel aastatel võimalik siis juba edasi liikuda. Selleks tuleb muuta seadusi ja kaasata tööandjate ja ametiühingute keskorganisatsioonid. On ilmselge, et ilma tugevate ametiühingute ja tööandjate organisatsioonideta ei saa Eestis olema kunagi enamusel väärikat palka. Vaid selline lähenemine aitab üle saada meil süvenevast olukorrast, kus palgad üle Eesti samal tööl on väga erinevad. Lääne-Virumaa keskmine palkki jääb naabri Harjumaa keskmisest maha pea 3000 krooni. Vastasel korral suureneb eri regioonide mahajäämus ja inimeste väljavool. Sellele olukorrale on juhtinud tähelepanu ka hiljuti Eestit väisanud Euroopa liidu volinik. Muudame pensionide arvutamise korda selliselt, et keskmisest madalamat töötasu hinnataks riiklikus pensionikindlustuses tänasest kõrgemalt. Mõistagi ei ole palgasüsteemi loomine ainuke rohi suurte regionaalsete erisuste vastu. Kui täna meelitab investeeringuid maakondadesse võimalus madalamat palka maksta, siis see peagi ei toimi. Sest kvaliteetset tööjõudu enam pole. Üha rohkem tuleb ka toetada ettevõtteid, kes oma töötajate kõrgema hariduse eest hoolitsevad, tootmist ja tehnoloogiat uuendavad ning näevad vaeva kõrgekvalifikatsiooniga inimeste palkamiseks. Kuni selleni välja, et riigiabikorras toetada tõmbekeskustest väljaminevaid investoreid. Jääb küsimus, kuidas motiveerida inimesi töötamaks lihtsamatel töödel, mida on ühiskonnale vaja, aga mille eest ei saa maksta rohkem kui lihttöö alampalka. Siin aitab kindlasti alampalga vabastamine tulumaksust. Rohkem tuleb kasutada ka madalapalgalistel töödel riiklikke palgatoetusi ehk juurdemakseid, mida teevad kõik riigid alates USA-st. Ka on SDE teinud ettepaneku muuta pensioni arvestamise korda, et madalama palgaga töötaja saaks tulevikus ka väärikat pensioni.
Suurendada tööhõivet
Siiski ainult palgapoliitika töökäsi juurde ei too. Vaja on ka rohkem tuua tööturule täna mitte aktiivseid inimesi. Meil on suur potentsiaal oma vanemate inimeste osas. Vaja on suurendada vanemaealiste inimeste tööhõivet, võimaldades tööturuteenuseid saada ka vanaduspensioniikka jõudnutele. Meie naiste tööhõivet saab suurendada arendades laste päevahoiusüsteemi, et igal tööd tegeval emal oleks võimalus riigi poolt toetatud lapsehoiuks. Rahastades lasteaia töötajate palgad riigieelarvest, saaksid KOV-d vabanenud vahendite arvel oluliselt tõsta investeeringute taset koolieelsetesse lasteasutustesse. Avada vajadusel uusi rühmi, seda ka sõimeealistele, puuetega lastele. Oluline on uuendada kutseharidus- ja täiendkoolitussüsteemi koostöös ettevõtjate ning ametiühingutega. Eesti riigis on täiskasvanu haridusega kaetud vaid 5% töötajatest. Et jõuda Euroopa Liidu keskmise 12% tuleb välja töötada täiskasvanute täienduskoolituse riiklikud toetuspõhimõtted. Need pole asjad, mis kiiresti mõjuksid, kuid ilma milleta me euroopaliku heaoluni ei jõua.
Riigikogu liige
SDE Lääne-Virumaa esinumber
Viimasel ajal on palju juttu olnud võõrtööjõu sissetoomisest kolmandatest riikidest.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis töötab töögrupp eesmärgiga lihtsustada erinevate töötajate sissetoomist Venemaalt, Ukrainast jne. Põhjuseks tööandjate surve, kuna osadele töödele on töötajaid raske leida. Tänaseks on üle 30 000 meie oma inimese asunud tööle Euroopa teistesse riikidesse.
Vaja palgamiinimume
Kas võõrtöötajad on kõige õigem rohi häda vastu? Ei ole. SDE seisukoht on, et me ei tohi rajada oma tulevikku odava võõrtööjõu sissetoomisele kolmandatest riikidest. Võõrtööjõu sissetoomine on nagu katteta raha juurde trükkimine. Algul on justkui hea, aga pärast probleeme rohkem kui enne. Võõrtööjõu abil sellise töö tegemise pikendamine, mis meie oma töötajatele väärikat palka ei taga, pole mõistlik tegevus. Seetõttu on viimane aeg meie töö- ja palgapoliitikat muuta. Vastasel korral meie töökäte väljavool jätkub ja surve võõrtööjõu järele suureneb. Selleks on hädasti vaja luua palgasüsteem, mis tagaks töötasu pideva suurendamise ja lähtub arusaamast, et majandusedust peavad osa saama kõik. Tähtis ei ole see, milline on Eesti palk keskmiselt vaid see, mida saab iga töötegija oma töö eest. Selle tagaks igal elualal töötajate jaoks kehtestatud üleriigiline miinimumpalk, mida igal aastal majandustulemusest lähtuvalt suurendatakse. Täna on selliseid palgatingimusi väga vähe kokku lepitud. Näiteks on kokku lepitud üle riigi, et õdedele ei või maksta palka alla 39 krooni tunnis ja käib tõsine vaidlus järgmiseks aastaks tõsta see 50 kroonini.
Palk esmatähtis
Et taolised palgamiinimumid oleksid olemas igal alal, peab riigi rolli palgapoliitikas oluliselt suurendama. Sotsiaaldemokraadid näevad täna vajadust kehtestada kõrgharidust nõudvatel töödel üleriigiliseks alampalgaks 10 000 krooni, oskustöötajate üleriigiliseks alampalgaks 8000 krooni ning lihttöötaja üleriigiliseks alampalgaks 5000 krooni kuus. Sealt oleks järgmistel aastatel võimalik siis juba edasi liikuda. Selleks tuleb muuta seadusi ja kaasata tööandjate ja ametiühingute keskorganisatsioonid. On ilmselge, et ilma tugevate ametiühingute ja tööandjate organisatsioonideta ei saa Eestis olema kunagi enamusel väärikat palka. Vaid selline lähenemine aitab üle saada meil süvenevast olukorrast, kus palgad üle Eesti samal tööl on väga erinevad. Lääne-Virumaa keskmine palkki jääb naabri Harjumaa keskmisest maha pea 3000 krooni. Vastasel korral suureneb eri regioonide mahajäämus ja inimeste väljavool. Sellele olukorrale on juhtinud tähelepanu ka hiljuti Eestit väisanud Euroopa liidu volinik. Muudame pensionide arvutamise korda selliselt, et keskmisest madalamat töötasu hinnataks riiklikus pensionikindlustuses tänasest kõrgemalt. Mõistagi ei ole palgasüsteemi loomine ainuke rohi suurte regionaalsete erisuste vastu. Kui täna meelitab investeeringuid maakondadesse võimalus madalamat palka maksta, siis see peagi ei toimi. Sest kvaliteetset tööjõudu enam pole. Üha rohkem tuleb ka toetada ettevõtteid, kes oma töötajate kõrgema hariduse eest hoolitsevad, tootmist ja tehnoloogiat uuendavad ning näevad vaeva kõrgekvalifikatsiooniga inimeste palkamiseks. Kuni selleni välja, et riigiabikorras toetada tõmbekeskustest väljaminevaid investoreid. Jääb küsimus, kuidas motiveerida inimesi töötamaks lihtsamatel töödel, mida on ühiskonnale vaja, aga mille eest ei saa maksta rohkem kui lihttöö alampalka. Siin aitab kindlasti alampalga vabastamine tulumaksust. Rohkem tuleb kasutada ka madalapalgalistel töödel riiklikke palgatoetusi ehk juurdemakseid, mida teevad kõik riigid alates USA-st. Ka on SDE teinud ettepaneku muuta pensioni arvestamise korda, et madalama palgaga töötaja saaks tulevikus ka väärikat pensioni.
Suurendada tööhõivet
Siiski ainult palgapoliitika töökäsi juurde ei too. Vaja on ka rohkem tuua tööturule täna mitte aktiivseid inimesi. Meil on suur potentsiaal oma vanemate inimeste osas. Vaja on suurendada vanemaealiste inimeste tööhõivet, võimaldades tööturuteenuseid saada ka vanaduspensioniikka jõudnutele. Meie naiste tööhõivet saab suurendada arendades laste päevahoiusüsteemi, et igal tööd tegeval emal oleks võimalus riigi poolt toetatud lapsehoiuks. Rahastades lasteaia töötajate palgad riigieelarvest, saaksid KOV-d vabanenud vahendite arvel oluliselt tõsta investeeringute taset koolieelsetesse lasteasutustesse. Avada vajadusel uusi rühmi, seda ka sõimeealistele, puuetega lastele. Oluline on uuendada kutseharidus- ja täiendkoolitussüsteemi koostöös ettevõtjate ning ametiühingutega. Eesti riigis on täiskasvanu haridusega kaetud vaid 5% töötajatest. Et jõuda Euroopa Liidu keskmise 12% tuleb välja töötada täiskasvanute täienduskoolituse riiklikud toetuspõhimõtted. Need pole asjad, mis kiiresti mõjuksid, kuid ilma milleta me euroopaliku heaoluni ei jõua.
posted by Triinu at 12/13/2006
0 Comments:
Post a Comment
<< Home