NESTOR: Matti ja Mati pimesoolest

Eiki Nestor
SDE aseesimees
(artikkel ilmus 23.11.2006 Postimehes)

Ka 2006. aasta novembri lõpus oleme kahjuks sunnitud tõdema, et lahendamata küsimuste hulk meie tervishoius ei vähene, vaid hoopis suureneb. Kuigi sotsiaalmaksu laekub riigikassasse rohkem kui kunagi varem, on tervishoiutöötajate palgalepe sõlmimata.

Kindlustundeta jäänud arstid ja õed leiavad nende oskustele vastava töö naaberriigis. Kuigi saaksid ja peaksid tegema tööd Eestis. Kohtla-Järve haiglajuhid on suunanud oma pilgud juba itta – ehk sealt pärit õed oleks nõus meie haiglates nigela palga eest vaeva nägema. Ehk ongi, kuna seal on olukord veelgi hullem.
Milline haigla või milline tervishoiu kutseala on järgmine? Ja kas keegi tõesti usub, et see ongi lahendus?

Kümnekordne vahe
Lihtsuse ja selguse huvides selline näide. Pimesooleoperatsiooni eest saab haigekassa tasuda meie haiglale 3056 krooni. Soomes maksab samasugune küllalt tavapärane töö 2323 eurot. Seega on Matti pimesool kas üle kümne korra kallim või üle kümne korra paremini välja lõigatud kui Mati oma.
Teil on muidugi õigus, kui ütlete, et see ei ole võimalik. Pigem tunnistab see asjaolu, et meie põhjanaabritele on inimeste tervis kümme korda tähtsam kui eestlastele. Mis siin siis imestada, et minnakse Soome.
Raske haiguse järel vajab inimene ravi, mis võimaldab taastada endise töövõime või vähemalt teha elu oluliselt kergemaks. Kas aga teate, et taastusravi saab meil ainult viiendik vajajatest ja nendestki pelgalt pooled õigel ajal.
Taastusraviks kasutamata raha ei saa kuidagi kokkuhoiuks lugeda, sest seetõttu suureneb vajadus arsti ja õe oskuste järele tulevikus. Aga järjekorrad, need ei lühene. Kui varem tekkisid need rahapuudusest tingituna, siis nüüd on üha rohkem põhjuseks personali puudus. Sest arstid ja õed on läinud Matti tervist parandama.
Kõige selle juures näib paljudele musta huumorina, et rahvusvaheliselt peetakse meie tervishoidu niivõrd hästi korraldatuks, et kogu Euroopa ministrid peaksid seda kohapeal uurima. Kes usub, kes mitte, aga kindlasti peaks uskuma rahvusvaheliste hinnangute teist poolt – meie läbipaistvas tervishoiukorralduses on liiga vähe raha. Õigemini, sellele tarkusele peaks me ise tulema.

Tervishoid alarahastatud
Seega, meie tervishoid vajab karjuvalt rohkem raha ja küsimus on, kes seda maksma peaks. Ravikindlustus tasub praegu 65 protsenti tervishoiu kuludest, inimesed ise 25 protsenti ja riigi muudest maksudest tasutakse 10 protsenti.
Patsientide omaosalus on niigi suur ja seda tõsta ei tohi. Sotsiaalmaksu tõus võib põhjustada tagasilööke majanduses ja seda tõsta on ohtlik.
Jääb üle kolmas võimalus – tuleb suurendada riigi panust tervishoidu.
Praegu katab riik kulud kiirabile ja ravikindlustamata isikute vältimatule arstiabile ning sellest on selgelt vähe. Vaja on suuri ja rahamahukaid otsuseid, selle asemel et nokitseda haigekassa reservides. Viimane ehk päästab midagi korraks, aga ei paranda olukorda pikemas ajavahemikus.
Näiteks peaks riigi muudest tuludest tasuma haigekassa kaudu perearstidele. See käik vabastaks ravijärjekordade lühendamise, taastusravi rahastamise ja palgatõusu huvides 70–800 miljonit krooni aastas. Siis saaksid ravikindlustamata isikud perearsti juurde samadel alustel kindlustatutega. See oleks arvestatav rahaline ja sisuline panus.
Tuleb lõpuks aru saada, et meie haiglad ei saa areneda, kui me jätkuvalt tasume neile tehtud töö eest vähem, kui tegelikult kulub. Töö hinna sees on nii palkade kui seadmete ja hoonete kulud. Selleks, et haiglad ei laguneks, näpistatakse tegelikult palgaraha. Tagajärjeks on, et seda raha ei jätku palkadeks ega uute seadmete ja hoonete tarvis.
Me ei suuda ju isegi Euroopa Liidu pakutavat abi kaasrahastada ja euroraha on sisuliselt kasutamata. Valitsus korjab järgmisest aastast haiglatelt seadmete käibemaksuna üle 100 miljoni krooni aastas, selle asemel et luua haiglatele võimalus saada tasutud käibemaks tagasi. Viimane liigutus pole üldse keeruline.
Valitsus lubas suurejooneliselt tasuda riigieelarvest haiglate kapitalikulud ning teeb seda nüüd null krooni eest aastas. Selle asemel et ravikindlustatute arvel teha regionaalpoliitikat, peaks hoopis regionaalpoliitika toetama ravikindlustust. See tähendaks näiteks, et Hiiumaa haigla saaks raha nii tehtud töö kui ka selle eest, et see haigla Kärdlas asub. Muidu pole võimalik saarel haiglat rahuldaval moel pidada.

Odavam elada tervelt
Kui me tõesti oleme aru saanud terviseedenduse tähtsusest (ehk sellest, et odavam on elada tervelt kui haigusi ravida), siis ka siin ei pääse riigi suurema sekkumiseta. Ideede puudust selles valdkonnas ei ole, on aga raha puudus. Iga terviseedendusele kulutatud kroon hoiab kokku ravikindlustuse raha tulevikus.
Alustasin näidetega ja lubage ka nendega lõpetada. Tean mitut Eesti tööandjat, kes erinevaid kavalusi kasutades on tasunud näiteks oma töötajate taastusravi eest. Miks me sunnime neid kõveraid teid otsima?
Ei ole midagi lihtsamat kui vabastada tööandja tehtud kulutused töötajate tervise huvides erisoodustusmaksust. Töövõime taastanud inimene on ühiskonnale suurem väärtus kui mis tahes pettuste kartuses maksurahana kokkukorjatud kroonid.