MIKSER: Hea mees, kes lubabki
Sven Mikser,
Riigikogu liige
(Artikkel ilmus 24.01.2007 Sakalas)
KUI VALIMISTELE eelnevat ajupesu uskuma jääda, on asi lihtne: see, kes soovib 40 000-kroonist palka, valib oravapartei ja see, kes lepib 25 000 krooniga, valib ninasarviku oma. Petta saavad muidugi mõlemad, sest lubadused on kahjuks katteta. Aga ega see lubamast takista.
Üks väga tuntud paremerakondlane küsib valimiste-eelses telereklaamis, kas Eesti inimesed tahaksid sama suurt palka, kui makstakse soomlastele, ja sama kõrget pensioni, nagu saavad Rootsi eakad. Vastus on loomulikult jah. Samuti võiks vastata siis, kui küsitaks, kas tahate sama head kliimat, nagu on Kanaari saartel.
Paraku on küsimus valesti esitatud. Õige küsimus oleks: miks maksavad soomlased oma töötajatele nii häid palku ja rootslased oma eakatele nii kõrgeid pensione?
Sellele on õiget vastust leida keerulisem. Tõsi on aga, et Põhjamaade poliitikud mõistavad inimese väärtustamise olulisust ja saavad aru ohtudest, mida sisaldab õhukese riigi ihalus. Ehk teisisõnu: põhjamaalased maksavad häid palku ja pensione samal põhjusel, miks nad valimistelt valimistele annavad tugeva toetuse sotsiaaldemokraatidele.
EKSITAV ON maalida Eesti inimesele kujutluspilt sellest, nagu võiksime meie jõuda mingit teist teed pidi sinna, kuhu soomlased ja rootslased on jõudnud sotsiaaldemokraatliku mudeli kaudu. Põhjamaise ühiskonna sarnaseks võime saada vaid läbi suurema solidaarsuse ja tegusa riigi, kes tahab ja suudab abivajajaid alati aidata.
Liikumist õhukese riigi poole võib suure majanduskasvu aastail maskeerida jutuga, et riigi sissetulekud kasvavad maksude pidevale alandamisele vaatamata. Aga majandus kasvab tsükliliselt ja kehvema kasvu aastail, mis paratamatult kunagi ka meil kätte jõuavad, võime tunda kibedat puudust igast enam kui poolest miljardist kroonist, mille tulumaksu alandamine ühe protsendipunkti võrra riigi tuludest välja jätab.
SEDA, ET RIIGI kiiresti kasvavad tulud on vajadusi arvestades siiski tillukesed, näitavad ilmekalt päästjate ja politseinike põud, ohvitseride äravool kaitseväest ning meditsiinis valitsev nokk-kinni-saba-lahti-punnseis, mille puhul arstide palka on võimalik tõsta üksnes ravijärjekordade või investeeringute arvelt ja vastupidi. Sellist situatsiooni ei saa kuidagi normaalseks pidada.
Eesti päästeametnikud, politseinikud ja meditsiinitöötajad on valdavalt suurepärased spetsialistid, ega neid muidu Põhja- ja Lääne-Euroopa tööturul nii väga oodataks. Aga kvalifitseeritud töötajatel on õigus sellele, et nende tööd reaalselt väärtustatakse. Nad ei lepi õõnsa jutuga sellest, kuidas keskmised palgad tulevikus Euroopa keskmistest ette jõuavad.
Kui maksuvabad reeded ei luba meil oma riigi turvalisuse tagajaid küllalt motiveerida, lähevad nad sinna, kus nende väärtust hinnatakse, ja meie õhuke riik kulub veel õhemaks. Mõistagi poleks see kellegi heaolu huvides.
OMAPÄRASE aritmeetilise uperpalliga on valimistuhinas hakkama saanud Keskerakond, kes lubab viia avaliku sektori töötajate palgad veerandsaja tuhande kroonini. Keskmist pensioni tõotatakse samal ajal kergitada pooleni riigi keskmisest palgast, nimetades selle suurusena 8000 krooni.
Teades avaliku ja erasektori palgasaajate ligikaudset suhtarvu, on võimalik sellest ühe muutujaga võrrandist välja rehkendada, et erasektori keskmiseks palgaks planeeritakse nelja aasta pärast veidi vähem kui 15 000 krooni. Kuidas mõjutab meie majanduselu ja sotsiaalset tasakaalu olukord, kus erasektori palgad — ja erasektoris asub neli viiendikku kõigist palgasaajaist — moodustavad keskmiselt vaid 60 protsenti avaliku sektori palkadest, sellest kahjuks vaikitakse.
Veelgi enam: keskmine pension on sel juhul pisut üle poole erasektori palkadest, ent vaid kolmandik avaliku sektori keskmisest palgast.
Tasakaalustatud palga- ja pensionipoliitika peab kahtlemata arvesse võtma nii avaliku kui erasektori arengudünaamikat. Avaliku sektori palkade ebaproportsionaalne ja kunstlik tõstmine võib olla propagandistlikult tõhus, ent riigi arengu seisukohast ohtlik.
Valija võiks otsida loosungite ja suurte arvude tagant erakondade üksikasjalikumat tegevusplaani ja tulevikuvisiooni. «Viieteistkümne aastaga viie rikkama hulka!» on kõigest loosung, isegi kui seda püütakse esitleda arenguvisioonina.
Arvudega üksi ei ole midagi peale hakata: alles mõne aasta eest võis iga vaene türklane endale turult miljoni liira eest arbuusi osta, suur rahasumma ei teinud teda veel rikkaks.
Riigikogu liige
(Artikkel ilmus 24.01.2007 Sakalas)
KUI VALIMISTELE eelnevat ajupesu uskuma jääda, on asi lihtne: see, kes soovib 40 000-kroonist palka, valib oravapartei ja see, kes lepib 25 000 krooniga, valib ninasarviku oma. Petta saavad muidugi mõlemad, sest lubadused on kahjuks katteta. Aga ega see lubamast takista.
Üks väga tuntud paremerakondlane küsib valimiste-eelses telereklaamis, kas Eesti inimesed tahaksid sama suurt palka, kui makstakse soomlastele, ja sama kõrget pensioni, nagu saavad Rootsi eakad. Vastus on loomulikult jah. Samuti võiks vastata siis, kui küsitaks, kas tahate sama head kliimat, nagu on Kanaari saartel.
Paraku on küsimus valesti esitatud. Õige küsimus oleks: miks maksavad soomlased oma töötajatele nii häid palku ja rootslased oma eakatele nii kõrgeid pensione?
Sellele on õiget vastust leida keerulisem. Tõsi on aga, et Põhjamaade poliitikud mõistavad inimese väärtustamise olulisust ja saavad aru ohtudest, mida sisaldab õhukese riigi ihalus. Ehk teisisõnu: põhjamaalased maksavad häid palku ja pensione samal põhjusel, miks nad valimistelt valimistele annavad tugeva toetuse sotsiaaldemokraatidele.
EKSITAV ON maalida Eesti inimesele kujutluspilt sellest, nagu võiksime meie jõuda mingit teist teed pidi sinna, kuhu soomlased ja rootslased on jõudnud sotsiaaldemokraatliku mudeli kaudu. Põhjamaise ühiskonna sarnaseks võime saada vaid läbi suurema solidaarsuse ja tegusa riigi, kes tahab ja suudab abivajajaid alati aidata.
Liikumist õhukese riigi poole võib suure majanduskasvu aastail maskeerida jutuga, et riigi sissetulekud kasvavad maksude pidevale alandamisele vaatamata. Aga majandus kasvab tsükliliselt ja kehvema kasvu aastail, mis paratamatult kunagi ka meil kätte jõuavad, võime tunda kibedat puudust igast enam kui poolest miljardist kroonist, mille tulumaksu alandamine ühe protsendipunkti võrra riigi tuludest välja jätab.
SEDA, ET RIIGI kiiresti kasvavad tulud on vajadusi arvestades siiski tillukesed, näitavad ilmekalt päästjate ja politseinike põud, ohvitseride äravool kaitseväest ning meditsiinis valitsev nokk-kinni-saba-lahti-punnseis, mille puhul arstide palka on võimalik tõsta üksnes ravijärjekordade või investeeringute arvelt ja vastupidi. Sellist situatsiooni ei saa kuidagi normaalseks pidada.
Eesti päästeametnikud, politseinikud ja meditsiinitöötajad on valdavalt suurepärased spetsialistid, ega neid muidu Põhja- ja Lääne-Euroopa tööturul nii väga oodataks. Aga kvalifitseeritud töötajatel on õigus sellele, et nende tööd reaalselt väärtustatakse. Nad ei lepi õõnsa jutuga sellest, kuidas keskmised palgad tulevikus Euroopa keskmistest ette jõuavad.
Kui maksuvabad reeded ei luba meil oma riigi turvalisuse tagajaid küllalt motiveerida, lähevad nad sinna, kus nende väärtust hinnatakse, ja meie õhuke riik kulub veel õhemaks. Mõistagi poleks see kellegi heaolu huvides.
OMAPÄRASE aritmeetilise uperpalliga on valimistuhinas hakkama saanud Keskerakond, kes lubab viia avaliku sektori töötajate palgad veerandsaja tuhande kroonini. Keskmist pensioni tõotatakse samal ajal kergitada pooleni riigi keskmisest palgast, nimetades selle suurusena 8000 krooni.
Teades avaliku ja erasektori palgasaajate ligikaudset suhtarvu, on võimalik sellest ühe muutujaga võrrandist välja rehkendada, et erasektori keskmiseks palgaks planeeritakse nelja aasta pärast veidi vähem kui 15 000 krooni. Kuidas mõjutab meie majanduselu ja sotsiaalset tasakaalu olukord, kus erasektori palgad — ja erasektoris asub neli viiendikku kõigist palgasaajaist — moodustavad keskmiselt vaid 60 protsenti avaliku sektori palkadest, sellest kahjuks vaikitakse.
Veelgi enam: keskmine pension on sel juhul pisut üle poole erasektori palkadest, ent vaid kolmandik avaliku sektori keskmisest palgast.
Tasakaalustatud palga- ja pensionipoliitika peab kahtlemata arvesse võtma nii avaliku kui erasektori arengudünaamikat. Avaliku sektori palkade ebaproportsionaalne ja kunstlik tõstmine võib olla propagandistlikult tõhus, ent riigi arengu seisukohast ohtlik.
Valija võiks otsida loosungite ja suurte arvude tagant erakondade üksikasjalikumat tegevusplaani ja tulevikuvisiooni. «Viieteistkümne aastaga viie rikkama hulka!» on kõigest loosung, isegi kui seda püütakse esitleda arenguvisioonina.
Arvudega üksi ei ole midagi peale hakata: alles mõne aasta eest võis iga vaene türklane endale turult miljoni liira eest arbuusi osta, suur rahasumma ei teinud teda veel rikkaks.
posted by Triinu at 2/12/2007
0 Comments:
Post a Comment
<< Home