Rein Järvelill: Katuseraha jagagu kohalikud

Riigikogu üheksanda koosseisu rahanduskomisjoni liikmena osalesin kahe riigieelarve koostamisel. iIga kord, kui asuti riigieelarvesse „koolikatuste raha“ sisse suruma, valdas mind suur vastikustunne.Vastikustunne selle pärast, et sellistel viimase hetke rahaeraldistel puudus tihti loogika ja võrdväärne kohtlemine, luges lihtsalt see, kellel oli tugevam hääl ning kust olid riigikogulased pärit.

Peale selle, et niisugune rahaeraldus ei ole ei süsteemne ega põhjendatud, on ta muutnud omavalitsusjuhid valitsusparteide lõa otsas jooksjaks ja nende peost sööjaks. Omavalitsuse objektide rahastamise nimel ollakse valmis salgama oma poliitilised vaated ning astuma valitsuserakonna ridadesse.
Reklaam

Meenutagem kas või Misso vallavanema parteivahetust valla koolile ehitusraha saamise nimel. Üldlevinud ongi seisukoht, et vallavanem peaks suurema osa ajast viibima Tallinnas ja tegema lobitööd valla objektide tarvis raha saamiseks. Kõva vallavanem on see, kes suudab oma valla objektid oluliseks, riigi erirahastuse vääriliseks rääkida.

Oluliseksrääkimise juures on äärmiselt oluline, millisesse parteisse sa kuulud. Peale selle, et selliste rahaeraldustega kontrollivad valitsusparteid kohalikke omavalitsusi, annab see edevatele poliitikutele võimaluse lengilikult riigi rahaga — ehk siis meie rahaga — oma valimiskampaaniat teha.

Kas siis polegi teist võimalust? Kas ongi nii, nagu ütleb peaminister, et ta ei saa küsimusest aru ja et apoliitilist eelarvet ei ole olemas? Tõepoolest, apoliitilist eelarvet pole olemas, kuid peaminister võiks ikkagi probleemist aru saada ja leida valitsusjuhina võimalusi sellist jama vältida.

Peaminister peaks ehk enda käest ka küsima, kas riigikogu üldse peab olema see „katuseraha“ jagamise koht. Ehk peaksid omavalitsused ise otsustama oma investeeringute üle. Kas ei peaks hoopis kohaliku omavalitsuse volikogu otsustama, kas kohalikule pensionäride seltsile sada tuhat krooni eraldada?

Juba kuus aastat tagasi oli selge, et kehtiv omavalitsuste rahastamise süsteem ei võimalda finantseerida enamikku Eesti omavalitsusi vajalikul tasemel, et nad suudaksid korras hoida oma koolid, lasteaiad, raamatukogud. Omavalitsustele eraldatava tulu mehaaniline suurendamine mitte ei lahendaks rahastamissüsteemi iseärasusest tulenevat probleemi, vaid pigem süvendaks seda. Jõukamad omavalitsused muutuksid veelgi jõukamaks ning väiksema sissetulekuga omavalitsuste mahajäämus suureneks veelgi.

Juba siis oli selge, et tuleb otsustavalt reformida omavalitsuste rahastamise süsteemi ja lõpetada riigieelarvest „katuseraha“ jagamine. Sotsiaaldemokraadid on juba kaks korda esitanud riigikogule omavalitsuste rahastamise muutmise seaduse eelnõu, kuid seni tulutult.

„Koolikatuste“ raha jagamine riigikogulaste poolt on juriidiliselt korrektne, kuid see ei peaks olema nende töö. Seda peaksid tegema kohaliku volikogu liikmed. Samas, kuni seadust ja omavalitsuse rahastamist pole muudetud, tuleb sellega riigikogulastel siiski tegelda. Need, kes näevad selles probleemi, tegelevad sellega vastikustundega, ning need, kes probleemi ei näe, tormavad mööda Eestit, vehivad 100 000-krooniste tšekkidega ja kiitlevad, et tegime ära.