Marianne Mikko: Priitahtlik pritsimees olla on auasi

Viimasel ajal on palju räägitud päästjate vähesusest. Jah, peagi on tõusmas päästetöötajate palgad ning reformitakse süsteemi. Kutselised päästjad koondatakse suurematesse keskustesse, sest see on rahaliselt otstarbekam. Kuidas aga tagada kiire reageerimine kaugemate kantide tuleõnnetustele? Tõepoolest, tuleb rakendada vabatahtlikke tuletõrjujaid.
Tuletõrjeseltsid on ühed vanemad mittetulundusorganisatsioonid Eestis. Näiteks loodi Pärnu tuletõrjeühing juba 1866. aastal.
Kui päästekomando asub tulekoldest kaugel, on vabatahtlikest tuletõrjujatest koosnevatel abikomandol mõningad eelised – need asuvad tulekoldele lähemal ja jõuavad kiiremini kohale. Omakandi inimestena teavad nad kiiremaid ühendusteid ning on tuttavad kohalike eripäradega.
Mujal Euroopas ning Ameerika Ühendriikides on priitahtlik pritsimees olla auasi. Vabatahtlikud naudivad kogukonna ja tööandja toetust ning veedavad üksteise seltsis palju aega ka väljaspool otsest päästetegevust. Eestiski on areng sinnapoole ja viimastel aastatel on kõvasti suurenenud vabatahtlikke koondavate tuletõrjeseltside ning -ühingute arv. Organisatsioone on küll palju, kuid nende liikmete arv võiks olla praegusest oluliselt suurem.
Päästeamet on ligi 80 tuletõrjeühinguga sõlminud lepingu kustutustööde tegemiseks. Selliste lepingutega ühinguid nimetatakse abikomandodeks. Hinnatav on nende inimeste soov aidata hättasattunuid oma lähiümbruses.
Küllap sooviksid paljud tuletõrjeseltsid olla abikomandona kutselistel päästjatel abis. Et saada abikomando staatust, tuleb täita nõudmised: vabatahtlikud päästjad peavad olema läbinud päästeameti koolituse, nende tervis ja füüsiline vorm peavad olema korras ning neil peab olema päästetehnika.
Palju kolhooside-sovhooside päästetehnikast läks kaduma, kuid osa sellest on vabatahtlike käsutuses. Samuti annab päästeamet uute masinate saamisel liigseks osutunud tehnika vabatahtlikele.
Vabatahtlike teine mure on see, et nii mõnigi kord võib tekkida probleem töölt ära saamisega. See sõltub tööandjast. Kui näiteks juhtub tuleõnnetusi tihedamini, võib tööandja leida, et tal oleks kasulikum palgata mõni teine, see, kes tuld kustutamas ei käi ja panustab enam aega põhitööle.
Sestap tuleks suurendada peale kutseliste tuletõrjujate vabatahtlike pritsimeeste sotsiaalseid garantiisidki. Üks võimalus on, et riik maksab tööandjale kompensatsiooni selle aja eest, kui tema alluv on tuleõnnetusi tõrjumas olnud.
Eelkõige aga tuleb tööd teha selleks, et ettevõtjad tunnetaksid paremini oma sotsiaalset vastutust ja saaksid tunnustatud oma panuse eest vabatahtlike toetamisel. Tule tõrjumine oli selle algusaegadel vabatahtlik initsiatiiv, mille tasu oli kogukonna tunnustus ja loomulikult parem kaitse punase kuke eest.
Peale abi tule tõrjumisel on vabatahtlikel oluline roll ennetustöös. Nad õpetavad lastele ja täiskasvanutele, kuidas tuleohtlikus olukorras käituda. Tuleõnnetuste arv on Eestis ülemäära kõrge. Aastas keskmiselt 12 000 tulekahju annab meile Suurbritannia järel teise koha maailmas.
Vabatahtlike kaasamine ja nende töö tunnustamine on Euroopa Parlamendis päevakorral. Soovime koguni algatada tuletõrjujate Euroopa päeva, et paremini tunnustada tuletõrjujate ja nende abiliste tähtsat tööd.