KATRIN SAKS: Vaesus on häbiasi – riigile

Septembris möödub seitse aastat sellest, kui ÜRO võttis vastu “Aastatuhande eesmärgid”, millega üritatakse kahandada vaeste, alla ühe dollariga päevas toime tulevate inimeste arvu 2015. aastaks poole võrra.
Sel taustal on irooniline, et äsja eitas meie peaminister statistikaameti andmeid, mille kohaselt toimub Eestis ulatuslik kihistumine vaesteks ja rikasteks.
On kurb tõde, et vaesusega maadleb kogu Euroopa, kuigi kihistumine on eri riikides erineval tasemel. Vaesuse mõõtmise meetodid on üleilmselt ikka samad: võrreldakse rikkamate ja vaesemate perede sissetulekut.
Eestis on vahe vaeste ja rikaste vahel nõnda suur, et paistab mõõtmatagi silma. Meie kihistumine väheneb nii tagasihoidlikult, et sarnaneme pigem Venemaa ja Kasahstani kui Kesk-Euroopa riikidega.
Miks kuulutas peaminister rahvale, et vahe suurenemist rikaste ja vaeste vahel on valesti mõõdetud? Ilmselt rikkus kurb tõde Reformierakonna loodud klantspilti viie Euroopa rikkama riigi hulka pürgivast Eestist. Kahjuks võimendatakse Eestis iga uudist meie majandusvabaduse indeksi või mõne muu majandusnäitaja kohta, kuid vaikitakse maha uudised meie sotsiaalse mahajäämuse kohta.

Vaesuse vaikime maha

Esimene tee probleemi lahendamiseks on see, et probleemi tuleb tunnistada, mitte Ansipi kombel eitada. Eesti mure pole rikaste rohkus, vaid paljude vaesemate inimeste potentsiaali kasutamata jätmine, mis Eesti väikese rahvaarvu puhul on suisa kuritegu.
Eestis valdava parempoolse mõtteviisi kohaselt lahendab vaesusprobleemi imevits, mille nimeks on majanduskasv. See mõtteviis viib rappa. Iirimaal, kus majanduskasv on mitu korda Euroopa Liidu keskmisest kõrgem, hoopiski suurenes 2005. aastal vaesusriskis olevate inimeste arv. Kogu EL-i kogemus näitab, et töötamine ei välista vaesust, sest vaesusriskis on tänu madalale palgatasemele ka 7% tööinimesi. Samas on Skandinaavia maades sotsiaalsed kulutused maailma kõige kõrgemad ja sellest tulenevalt on nende rahvastik kogu maailmas jõukuselt ühtlaseim.
Vaesusest pole Eestis kombeks rääkida, sest seda “juhtub” kas Aafrikas või Indias. Vaesus on häbiväärne ega sobi kokku meie riikliku edukuvandi ja arusaamaga, et vaesusest pääsemine on igaühe enda asi.
Mäletan, kuidas sõitsin rahvastikuministrina 1999. aastal konverentsile Stockholmi, kus minulgi oli raske rääkida Eesti laste vaesusest. Vahetult enne konverentsi valmis Eestis esimene selleteemaline raport ning asjade õigete nimedega nimetamine oli siis veel šokeeriv. Me ei teadnud, et rikastes riikides räägitakse vaesusest kogu aeg ja ausalt.
Muidugi ei saa Eesti vaesust võrrelda hiljuti Usbekistanis nähtuga, kus alaealisi sunnitakse puuvilla noppima või käsitsi siidvaipu sõlmima. Ega Indiaga, kus ligi 80% elanikkonnast peab läbi ajama kahe dollariga päevas. Nagu, muide, umbes pooled kuuest miljardist maailma elanikust.

Euroopa vaesed rikkad

Olgugi et Euroopa Liit on üks maailma rikkamaid piirkondi, elab siingi 16% inimesi vaesusriskis – Euroopa standardite järgi. Vaesuse probleemiga on Euroopa Liit tegelenud ammu. Enim tähelepanu väärib laste vaesus, sest sellel on kaugele ulatuv mõju.
Aasta tagasi märtsis pöördus Euroopa ülemkogu liikmesriikide poole üleskutsega, et nood rakendaksid jõulisi meetmeid laste vaesuse vähendamiseks ning võrdsete võimaluste kindlustamiseks. Kui kogu EL-i elanikkonnast oli 2004. aastal vaesusriskis 16%, siis lastest koguni 20%.
Hiliskevadel avaldati Eurochildi raport laste vaesuse kohta. Arvud näitavad nii riikidevahelist suurt erinevust (Slovakkia 30%, Eesti 20%, Soome ja Taani alla 10%) kui ka vaesusriskis elavate laste arvu väga visa vähenemist. Raporti kokkuvõttes rõhutatakse vajadust tegeleda riskigruppidega, milleks on üksikvanemad, lasterikkad pered ning erivajadustega lastega pered.
Erilist tähelepanu nõutakse ja mõnedes liikmesriikides pööratakse ka väikelaste päevahoiule, mis tagaks vanematele võimaluse kindlustada tööga pere heaolu. Tõsise probleemina on kõikide liikmesriikide puhul esile toodud koolist väljalangemise suurt määra ja nende noorte raskusi tööturul.
Eesti üks kõva pluss Euroopa Liidu taustal on tasuta koolitoit, tänu millele on vähemalt kooliealistel lastel kord päevas kõht sooja toitu täis. Kõige suurem erinevus on siiski Eesti laste võimalustes saada korralik haridus ja arendada end viiulimängu, ujumise või arvuti kasutamise kaudu. Paljudele noortele ei jää kättesaamatuks mitte Louvre ega Ermitaaž, vaid meie kodune Kumu.

Meie vaene on üksikema

Kui Eesti eesmärgid näevad lähiaastatel ette laste vaesuse vähendamist mõne protsendi võrra, siis Ühendkuningriik on otsustanud julgelt 2020. aastaks selle üldse kaotada. Vaesusel on Eestis väikse palga eest tööd rabava üksikema nägu, mida kahjuks ei näinud mitu eelmist valitsust.
Paraku on paremparteid ikka pidanud üksikemasid kergemeelsete elukommetega naisteks, ehkki tänapäeva Euroopas on üksikema roll paljude naiste jaoks eri põhjustel märksa sobivam peremudel kui kooselu endast vähem haritud või vägivaldse mehega. Aidates üksikemasid, aitame vaesusriskist välja tuhandeid andekaid Eesti poisse ja tüdrukuid.