HELJO PIKHOF: Riik lapsele lähemale

Vististi on vimm see, mis sunnib opositsiooni jäänud poliitikuid pajatama, justkui oleksid meie tõekspidamised partnerite seisukohtadesse lahustunud. Ega ikka ole küll. Suur osa laste muredest, õieti küll laste kasvatamisega seotud muredest, mille pärast olen leheveergudelgi mitut puhku südant valutanud, said sotsiaaldemokraatide pealekäimisel valitsusliidu leppesse kenasti kirja.
Teisalt jälle poleks ei riigivankri vedajatel ega riigil endalgi suuremat mõtet, kui väikesi inimesi juurde ei sünniks.

Lapsega kauem kodus
Esimene hea uudis on mõistagi see, et vanemahüvitise maksmise kestust on kavas nelja kuu võrra pikendada – kuni lapse poolteiseaastaseks saamiseni. See on samm õiges suunas.
Ehkki hüvitise sisseseadmine oli väärt ja vajalik tegu, jäi see omal ajal lõpuni läbi mõtlemata.
Vastsed vanemad tõlgendasid seda kui selget sõnumit, et neil on voli pisut üle aasta kodus last kasvatada, et siis endisesse tööpaika naasta. Ja mida muud see oligi, sest kes tahaks senisest sissetulekust, ütleme, kümme korda väiksemaga leppida, saati veel siis, kui üks suu on lisaks toita.
Äkitselt taevani lahvatanud lasteaia- ja iseäranis sõimekohtade puudus on pooliku lahenduse otsene tagajärg, Praegused olud sunnivad vanemaid kõiksugu kunsttükke tegema: laps pannakse sõimesappa vaat et enne sündimist. Ometigi ei saa kõikjal ja kõigi vanemate lapsehoiusoovid rahuldatud.
Leevendamaks olukorda, hakkab uus valitsus omavalitsustele eraldama 400 miljonit krooni aastas. See on investeerimisprogramm, millest saab juurde luua uusi sõime- ja aiakohti, ühtlustada lasteaiaõpetajate alampalgad kooliõpetajate omaga ning maksta teistelegi koolieelsete lasteasutuste töötajatele inimväärsemat tasu.
Justkui suunanäitajaks on siin Tartu linnavalitsuse ja Haridustöötajate Liidu kolmandat aastat kehtivad lepped, milles on ka minu kui töötajate poole eksperdi pisuke osa – seepärast tean öelda, et meil peaksid kooli- ja koolieelikute pedagoogide alampalgad saama tasa juba tuleval aastal.
Rõõmu teeb seegi, et koalitsioonipartnerid on kokku leppinud viia õpetajate alampalk keskmise palga tasemele ja sealtpeale kergitada vähemalt keskmise tõusuga ühes tempos.

Rohkem võimalusi
Teisalt on lasteaedade hoogtööna ehitamine muidugi järjekordse kahjutule kustutamine, sest egas keegi taha kummutada tarkust, et kolm esimest eluaastat on inimese arengus määravad. Ja et just sel ajal vajab inimlaps hädasti ema või isa hellust ja lähedust.
Mul on tagantjärelegi hea meel, et sain oma noorema lapsega kolm aastat kodus olla ja valus on vaadata, kui sõime jäetakse napilt üle aasta vanune pisipõnn, kes veel õieti käiagi ei oska ega suuda seletada, mis teda vaevab või mida ta tahab.
Kõik lapsed ei kohanegi suurema seltskonnaga ja nõnda ei tee iga harjutamine veel meistriks, vaid piinab mõttetult nii vanemat kui last.
Ehkki iga lapsega koos oldud lisanädalgi – rääkimata siis neljast kuust – on kuldaväärt aeg, olen ma veendunud, et vanemahüvitist tuleb maksta vähemalt kaks aastat ega kavatsegi oma tõekspidamist vaka all hoida.
Plusspoole pealt: kavas on täiendada koolieelsete lasteasutuste seadust nn pearaha sättega. Omavalitsus, kes ei suuda lapsele tagada sobivat sõime- või aiakohta, hüvitaks vanemale koolieeliku pearaha.
Emade-isade elu teeks see pisut kergemaks ja laseks neil endil lapsehoidu korraldada.
Vanemad võiksid näiteks mesti lüües maksta ühele emale, kes kantseldab ka naabrilapsi, või võtta üheskoos hoidjatädi. Ja paljulapselisi peresid rõõmustab kindlasti teadmine, et vanemahüvitise perioodi lõppedes hakatakse alates kolmandast lapsest maksma lapsetoetust 2000 krooni kuus.

Väiksed asjad
Et töö- ja pereelu saaks sujuvamalt sobitada, peab riik pakkuma tuge vanema tööturule naasmiseks, olgu siis lapsega kodus veedetud poolteist või kolm aastat või mitme lapse puhul ka mitu korda kauem.
Tasuta koolitus, paindlik ümber- ja täiendõpe on elementaarne abinõu. Samuti hakatakse lapsehoolduspuhkusel oldud aega arvestama töötuskindlustusstaažina.
Päris tuntavalt aitaks see noort naist, kes on emaks saanud kohe kooli lõpetamisel või tudengipõlves ja kellel puudub veel tööstaaž: sedasi laieneb temalegi õigus töötuskindlustushüvitisele ja kõigile haigekassateenustele.
Viimaks ometi leiab lahenduse ka minust pea tüütuseni käiatud teema: lapsega kodus oldud aja tahab riik nüüd tööks tunnistada ka pensionikujunduse seisukohalt ehk siis tervikaastana kirja panna.
Siiamaani jõus oleva korra järgi on lapsekasvatamine justkui lullilöömine, mis annab täisaasta eest vaid ühe kuu jagu pensioniõiguslikku staaži.
See tõsiasi kipub kahe silma vahele jääma lapsevanematel enestelgi, sest noorest peast tundub pensionipõli olevat kuskil kaugel mägede taga.
Paraku ei saa kõike kohe ja korraga.
Lapserikastel emadel oli ja on õigus jääda teistest varem vanaduspensionile, viie lapse emal näiteks viis aastat varem. Ent selle võrra jääb väiksemaks tema pension. Õiglasem oleks lisada need viis aastat pensionistaažile. Püüan sellegi asja eest omalt poolt seista.