MARK SOOSAAR: Uue riigikogu esimene otsus

Kes meist ei armastaks oma emakeelt. Keelt, milles väljendame oma esimesi suuri tundeid – armastust ja viha. Eesti keel ja selle täpne kasutamine on Eesti Vabariigi kui õigusriigi vundament, sest just selles keeles on kirjas meie seadusteraamat. Seepärast on sümboolne, et riigikogu XI koosseisu esimene otsus oli eesti keele lisamine põhiseaduse sissejuhatusse ehk preambulisse.
Meie, kümmekond sotsiaaldemokraati, toetasime juba riigikogu eelmises koosseisus seda eelnõu. Ometi pole me jaanalinnud, kes arvavad, et põhiseaduse kosmeetilise muutmisega on eesti keele kaitse ja areng täielikult tagatud. Õnneks on uue valitsusliidu koostöölepingus kõige mahukam peatükk pühendatud just meie emakeele arendamisele, selle viimisele kaasaegsesse infotehnoloogiasse. Tore, et eesti keelele on antud koalitsioonilepingus mitu korda rohkem ruumi kui kogu ülejäänud eesti kultuurile. Aga sellest kõigest ei piisa. Arvame, et kultuurile ja keelele tuleb leida soliidne ja sisuline koht ka põhiseaduse regulatiivosas.

Loodus keelest paremini kaitstud
Tol õhtul, kui saabus teade, et Harju maavanem Värner Lootsmann saadetakse erru, võtsin kätte põhiseaduse ning püüdsin leida paragrahvi, mis annaks võimaluse Sakala lõhkujaid, selle XX sajandi eesti arhitektuuri meistriteose hävitajaid, karistada. Ja uskuge või mitte, kuid Eesti Vabariigi põhiseadusest ma tuge ei leidnud. Meie põhiseaduse regulatiivosas, mis käsitleb kodanike põhiõigusi ja -kohustusi, ei esine sõna “kultuur” kordagi!
Põhiseadus ütleb küll, et “Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult” (§ 5), kuid rahvuslike kultuuriväärtuste hoidmise kohustust siit ei leia. Loodust kaitseb ka põhiseaduse § 53: “Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mida ta keskkonnale on tekitanud.”
Aga vaimne keskkond? Kes heastab eesti rahvuslikule kultuurikeskkonnale tekitatud korvamatud kahjud? Miks pole Eesti Vabariigi põhiseaduses igaühe kohustust hoida esivanemate loodud vaimset ja materiaalset kultuuripärandit? Ja muidugi emakeelt, mida üha enam reostatakse võõrsõnade ja -keelenditega. Kas keelt peaks hoidma riik või igaüks meist?
Ja kelle hingel on kultuuripärandi ellujäämine? See küsimus tõuseb üha sagedamini olukorras, kus hävingu näiteid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Olgu lisaks Sakala langemisele meenutatud kas või kavatsus labastada üht meie eepilist kangelast teda merre toppides ja teist linnasüdamest minema vedades, aga ka himu langetada kultuuriloolisi parke ja puiesteid, hoolimata tuhandete inimeste vastuseisust.

Eeskujud on mujal Euroopas
Käes on aeg lisada teiste Euroopa riikide eeskujul põhiseadusesse täiendav paragrahv, mis reaalselt kaitseks kultuuripärandit ja eesti keelt kui kultuuri lahutamatut osa. Ühtlasi määraks, kes on vastutajad.
Arvan, et vastutus peaks olema dualistlik. Dualistlik ehk kahepoolne sellepärast, et riigi ja tema kodanike osaluseta ei õnnestu kaitsta ei keelt ega kultuuri! On tähelepanuväärne, et probleemi olemust on kiiresti üleilmastuvas maailmas tabanud suur hulk Euroopa rahvaid. Elavad ju praegu kõrvuti inimesed erinevatest kultuuridest ja religioonidest. Igal kultuuril ja tema keelel aga on õigus oma kohale päikese all. Just seepärast on viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul suur hulk Euroopa riike täiustanud oma põhiseadust kultuuriparagrahvidega.

Teised meist ees
Siinkohal paar näidet Euroopa riikide põhiseadustest.
Gruusia: “Riik toetab kultuuri arengut, kodanike piiramatut osalemist kultuurielus, kultuurilise väljendusrikkuse originaalsust, rahvuslike ja üldiste kultuuriväärtuste tunnustamist, rahvusvaheliste kultuurisidemete süvendamist. Iga Gruusia kodanik on kohustatud hoolitsema, kaitsma ja säilitama kultuuripärandit. Riik kaitseb kultuuripärandit seadusega.” (§ 34)
Leedu: “... riik toetab kultuuri ja teadust, osaleb Leedu ajaloo, kunsti, kultuuri, monumentide ja kultuurilooliste väärtuste kaitsmisel. Seadus kaitseb autorite vaimseid ja materiaalseid õigusi töödele, mis kuuluvad teaduse, tehnilise loomingu, kultuuri ja kunsti valdkonda.” (§ 42)
Portugal: “Igaühel on õigus nautida kultuuri ja ise seda ka luua, igaühel on kohustus kaitsta kultuuriväärtusi ...” (§ 78)
Hispaania: “... avalik võim garanteerib Hispaania rahva ajaloolise, kultuurilise ja kunstilise pärandi kaitse ning rikastamise, olenemata väärtuste staatusest ja omandivormist. Kultuuripärandi vastu sooritatud kuriteod on kriminaalkorras karistatavad.” (§ 46)
Šveits: “... maastikku, ajaloolisi kohti, loodus- ja kultuurimälestisi hoitakse puutumatuna juhul, kui seda nõuab avalik huvi. Loodus- ja kultuuripärandit võib eksproprieerida, kui sellel on rahvuslik tähendus.” (§ 78)
Ennäe, Hispaanias võib igaüht, kes tõstab käe kultuuriväärtuse vastu, karistada kriminaalkorras, ja Šveitsis ohustatud kultuuriväärtuse omanikult isegi jõuga ära võtta!

Põhiseadus ei tohi muutuda dogmaks
Meilgi on vaja mõista, et põhiseadus pole dogma, mida kui reliikviat tuleb muuseumikapis hoida. Samal ajal ei kutsu sotsiaaldemokraadid põhiseadusest tuulelippu kujundama, mida üks või teine erakond võiks poliitilistes tõmbetuultes kasutada häältepüüdmise liblikavõrguna.
Arvame, et põhiseadus on sedavõrd tähtis dokument, mille muutmine meie kiiresti liikuvas maailmas peab tagama eesti kultuuri ja keele harmoonilise teisenemise ja endaks jäämise.
Eks ikka selleks, et ka meie lapselapsed võiksid kunagi tulevikus kõigil elualadel eesti keeles toimetada, ja kui nad satuvad Alpi mägedesse või Londoni metroosse, siis saaksid oma emakeelt tutvustades öelda uhkelt mõne kauni lause. Olgu selleks “sõida tasa üle silla” või “elas kord Maali, kes pillas pärlid allikasse, kus millimallikad lupsu lõid ...”.