MARIANNE MIKKO: Ukraina okkaline tee euroopalikuks riigiks

Vene demokraatide järjest kahanevale seltskonnale on Ukraina paar aastat pakkunud võimalust mõtteeksperimentideks. Köögis teed juues vaadatakse nii mõnigi kord Kiievi poole ja räägitakse asjust, mis oleks Venemaal võinud teisiti olla.
Teinekord leitakse ainest vaidlusteks, kas Ukraina poliitika on Vene poliitikast 15 aastat maas või hoopis ees. Teisisõnu, kas Venemaa suudab tõelise demokraatia taastada või kaldub ka Ukraina lõpuks “juhitava demokraatia” teele.

Juštšenko õiglane võitlus?
Loomulikult on sellised võrdlused vaid meelelahutus, mitte poliitiline süvaanalüüs. Ukrainat eristab Venemaast poliitilise võitluse vahendite demokraatlikkus. Ukrainal on senist kurssi hoides reaalne võimalus saada Euroopa Liidu liikmeks.
Millal Venemaa poliitilised institutsioonid oma euroopalikkuse tasemelt Ukrainaga taas võrreldavad on, ei oska keegi ennustada.
Kuid praegu Kiievi poole vaadates saab Venemaa minevikuga paralleele tõmmata küll. Ühelt poolt 1993. aastaga, kui Jeltsin duuma laiali ajas.
Teiselt poolt 2003. aastaga, kui Putini meeskond oma juhile kõigi vahenditega teist ametiaega kindlustas.
Mõlemad olid otsustavad hetked Venemaa ajaloos. Samamoodi võib praeguse kriisi lahendus olla määrava tähtsusega Ukraina tuleviku jaoks keskmises ja võib-olla isegi pikemas plaanis.
Mustvalge maailmapildi pooldajatele paistab, et Juštšenko peab õiglast võitlust kurjuse jõududega. Kui selle käigus mõni seadusesäte natuke muljuda saab, tuleb see ära kannatada. Õilsa eesmärgi nimel.
Meenutagem aga, et 1993. aasta septembris saatis Jeltsin parlamendi laiali ja oktoobris tabasid parlamendihoonet juba tankimürsud.
Võime vaid oletada, mida oleksid marurahvuslased Rutskoi ja Hasbulatov võimule saades korda saatnud. See vastasseis oli eeskätt ideoloogiline. Ehk hoidsid äärmuslikud abinõud tõesti ära ülimalt ebameeldivad tagajärjed kogu Euroopale. Meenutagem, et Vene väed ei olnud Eestist veel lahkunud.
Kindlalt on teada, et igipessimistlik vene intelligents osutus Vene demokraatia lõpu algust kuulutades prohvetlikumaks, kui ta ilmselt isegi karta oskas. Putin, Jeltsini omakäeliselt valitud järglane, tegutseb viimase tellimusel loodud seaduste raamides.

Sponsoritel on oma huvid
1993. aasta Venemaa ei olnud ärihuvide vahel ära jagatud, nii nagu seda on praegu Ukraina. Kuigi seda on ebameeldiv tõdeda, on ärihuvid poliitilise stabiilsuse olulised garantiid Ukrainas. Omandi pühadus ja poliitika stabiilsus on ärile väga palju väärt.
Jah, vastasseisu ühte poolt peetakse euroopalikumaks kui teist. Kuid mõlemad on eelkõige ukrainalikud. Ei puudu oma miljardäridest toetajad “sinistel” ega “oranžidel”. Ja sponsoritel on oma huvid.
Ukraina seitsmest miljardärist on rikkaimad Rinat Ahmetov ja Viktor Pintšuk. Nende edule on kindlasti kaasa aidanud sidemed endise presidendi Kutšma perekonnaga. Karismaatiline, kuid tormiline Julia Tõmošenko astus neile üsna valusasti varvastele, renatsionaliseerides poole metallurgiaettevõttest Nikopol. Mõistetavalt katsuvad need oligarhid teha kõik endast sõltuva, et Tõmošenko lühikene peaministriaeg jääks tema viimaseks.
Toetust leiavad “oranžid” aga miljardäridelt Haydukilt ja Tarutalt, kelle varandus kahe peale Ahmetovi omandi peaaegu üles kaalub. Eelkõige toetatakse muidugi president Juštšenkot, renatsionaliseerimine kui selline teeb võimalikud toetajad ettevaatlikuks ka siis, kui see nende konkurente tabab.

Mürsud ei lenda
Venemaal kujunesid raha suhted poliitikaga hoopis teistsuguseks. 2003. aasta jõukatsumine lõppes sellega, et Putini meeskond näitas oligarhidele kätte nende koha Vene poliitikas.
Hodorkovski istub Siberi vangilaagris hoiatuseks kõigile kaupmeestele, kes Venemaal oma kohta ei tea. KGB meetoditele vastavalt saatsid justiitsfarssi poolametlikud kuulujutud häälteostmisest, mille läbi Yukos justkui maksukohustusi vältida tahtis.
Raha kindlasti liikus, kuid pigem siiski teistel eesmärkidel. Maksukohustuse vältimiseks oleks olnud tark maksta hoopis teisele seltskonnale.
Jutud äraostmisest liiguvad ka Ukrainas. “Oranžide” leerist on peaministri poolele üle jooksnud tervenisti 22 saadikut, neist 11 viimase kuu jooksul. Janukovitš oli kiiresti lähenemas kvalifitseeritud häälteenamusele, mis oleks võimaldanud kärpida presidendi volitusi ja ta vajadusel võimult tõugata. Vaevalt seda suure rahata teha oleks saanud.
Selline raha võimutsemine teeb muidugi murelikuks. Kuid Ukraina auks tuleb öelda, et mõlemad pooled on seni jäänud demokraatlike vahendite piiridesse, olgu need kas või mingil määral ostetavad.
Kiievi keskuses toimus kolmapäeval külg külje kõrval kaks meeleavaldust. Väiksemal ja vabamal vehivad oranžide lippudega presidendi pooldajad. Suuremal ja uhkemal viibutavad kohusetundlikult punaplagusid bussidega kohale toodud mutikesed, keda kontrollivad asjatundlikud organisaatorid.
Kuid mürsud ei lenda. Tõenäoliselt ei näe me tulevikus ka poliitprotsesse. Ukraina ei ela praegu Venemaa minevikus. Loodetavasti aga elab Venemaa tulevikus vähemalt niisama demokraatlikult kui Ukraina praegu.