Katrin Saks: peame õppima oma mätta otsast kaugemale vaatama

Läinud sügisel pärast Toomas Hendrik Ilvese valimist Eesti presidendiks tema koha Euroopa Parlamendis sisse võtnud Katrin Saks arvab, et Eesti inimesed võiksid rohkem Euroopa asjade vastu huvi tunda, sest Brüsselissündivad otsused määravad oluliselt ka meie käekäiku tulevikus.

Pärast seda, kui eurovalimised 2004. aastal toimusid, on Eestis huvi europarlamendi tegevuse vastu olnud väike. Ka sinna valitud Eesti saadikud oleksid nagu vits vette kadunud, neist räägitakse meedias harva. Miks siiski peaks europarlamendis toimuv Eesti inimestele korda minema?

Kui Euroopa Liit on Eesti jaoks oluline, siis on kindlasti seda ka europarlament kui üks Euroopa Liidu põhilisi institutsioone. Tõsi, võimu ei ole tal praegu veel palju, sest otsustusõiguse jäme ots on Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu käes. Ma arvan, et edaspidi europarlamendi roll suureneb. Kindlasti on tema üks ülesanne Euroopa Liitu inimestele lähemale tuua. Europarlamenti kuulub praegu ligemale 800 inimest, kes peaaegu igal nädalavahetusel sõidavad oma valimispiirkonda ja tutvustavad Euroopa Liidu tegemisi. Nii ka mina.

Kuidas on võimalik ligemale 800 parlamendiliikmega ajada nii-öelda Euroopa ühist asja, kui kõik nad mõtlevad eelkõige oma riigi ja valijate huvidele?

Vähemasti formaalselt ei tegutse Euroopa Parlament mitte riikide-, vaid fraktsioonidepõhiselt. Konsensus tuleb kõigepealt leida fraktsiooni piires, mis ei tule aga sugugi lihtsalt. Näiteks viimase aja ühe olulisema dokumendi, mille europarlament vastu võttis, teenuste direktiivi puhul läks veelahe väga selgelt hoopis sealt, kus on uued ja vanad riigid. Meie oma sotsiaaldemokraatide fraktsioonis, mis on paarisaja liikmega üks suuremaid, oli selgelt näha, et vana Euroopa kaitseb oma turgu ja ettevõtjaid.

Kuid alati on parem, kui vastandumise asemel üritatakse kokku leppida. Euroopa Liidu ideegi sündis ju sellest, et kaotati ära ajalooline Prantsusmaa ja Saksamaa vastandumine, mis viis sagedaste sõdadeni. Tajute te vahetegemist uute ja vanade Euroopa Liidu riikide saadikute puhul?

Sattusin juhuslikult liftis pealt kuulma, kuidas üks briti saadik arutles oma nõunikuga, et mingis küsimuses tasub kindlasti läbi rääkida uute riikide saadikutega, sest nad on uuele palju avatumad. See kõlas päris hea komplimendina.

Aga muidugi on vahe tuntav. Viimase liitumisega tulid juurde Bulgaaria ja Rumeenia väga suured delegatsioonid ning nad on kindlasti europarlamendi nägu oluliselt muutnud.

Euroopa Liidus on vanad olijad doonorriigid ja uued abisaajad. Kui vahel läheb mingil teemal vaidluseks, kas siis seda tõsiasja ka meelde tuletatakse, et maksab selle sõna, kellelt raha tuleb?

Seda küll tunda ei ole. Vanades Euroopa riikides on jagamise komme hoopis sügavamalt sees kui meil, kes me oleme harjunud eelkõige iseenda peale mõtlema. Meie suhtumine Euroopa Liitu on ju suuresti selline, et saaks sealt võimalikult palju pappi kätte. Siis oleks väga hea, kui nad ei õpetaks eriti, mis me sellega teeme. Me tahame seda ise oma äranägemise järgi kulutada. Meil on ikka küllaltki rehepapilik suhtumine, et vaat kui tore, anname ise nii vähe, aga saame nii palju vastu.

Me oleme veel küllaltki noor demokraatia, kes on harjunud paljusid asju ainult oma mätta otsast nägema. Oleme väga eestikesksed ega oska sageli maailma laiemalt näha. Minul ongi praegu väga huvitav õppida probleeme vaatama natuke teisest vaatevinklist ning võrdlema, kuidas neidsamu asju näeb itaallane, sakslane või prantslane. Nemad on õppinud nägema ja arvestama teisi pikema aja jooksul. Meil on veel liiga palju tegemist iseendaga.

Kui vaadata globaalsemalt, siis vananev Euroopa peab võistlema ühelt poolt võimsa Ameerika ja teiselt poolt kiiresti areneva Aasiaga. Millised väljavaated Euroopal sellises konkurentsis edu saavutada on?

See pilt on küllaltki sünge ning see on samas ka üks põhjus, miks üldse Euroopa Liitu ja ühist tegutsemist vaja on. Kui vaatame rahvastikuprognoosi, siis aastaks 2050 on maakeral kuue miljardi asemel üheksa miljardit elanikku, ja see kasv ei tule mitte Euroopast, mis pigem kahaneb. Euroopa jaoks on see väga tõsine küsimus, kuidas tulevikumaailmas ellu jääda ja konkurentsivõimelisena püsida. See saab olema üsna karm olelusvõitlus. See on jällegi küsimus, mille üle me Eestis praegu veel eriti pead ei vaeva.

Tõele au andes läheb Euroopa konkurentsivõime tõstmine üle kivide ja kändude ning suurema eduta, sest selleks peavad kõik riigid ühiste huvide nimel võib-olla osa olemasolevatest eelistest loovutama. Ega seda kerge saavutada ole. Kuid hea on seegi, et probleemi teadvustatakse üha enam.

Millised on need Eesti riigi huvid, mille eest europarlamendil seista tuleb?

Ma arvan, et kõigepealt peaks Eesti huvi olema, et Euroopa Liit oleks tugev. Teiseks on tähtis, et Euroopa Liidul oleksid heanaaberlikud ja hästireguleeritud suhted Venemaaga. Meil on oma asendi pärast põhjust olla sellest huvitatud rohkem kui enamikul teistel Euroopa riikidel.

Viimasel ajal oleme väliskomisjonis tegelenud Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise kahe ettevalmistatava lepinguga. Üks puudutab lihtsustatud viisareþiimi ja teine on seotud isikute tagasivõtmisega. Üks teema, mis jääb lähiaastatel ilmselt pikalt aktuaalseks ja on ka Eesti jaoks väga oluline, on energeetika.

On selge, et ükski saadik ei jõua süveneda kõikidesse teemadesse, ja seepärast keskendutakse põhjalikumalt ühele-kahele asjale. Näiteks teie kolleeg Marianne Mikko on küllaltki kõvasti silma paistnud prostitutsioonivastase võitlusega. Millised teemad võiksid kujuneda teie nii-öelda leivanumbriks?

Et ma kuulun väliskomisjoni, siis viisareþiimi lihtsustamise küsimus Venemaaga ongi praegu üks põhiteema. Kuid samas tegeleme ka inimõiguste küsimustega. Väga huvitavad teemad on meditsiiniteenuste liikumine ja postituru liberaliseerimine.

Ma olen ka Euroopa Liidu Kesk-Aasia delegatsiooni liige. Kui Euroopa Liit hoidis selles piirkonnas seni küllaltki madalat profiiti ega osanud seal suurt midagi peale hakata, siis nüüd on leitud, et see on olnud viga. On võetud hoiak, et selle ressursirohke piirkonnaga tuleb suhteid arendada ja kui vähegi võimalik, aidata kaasa nende maade demokratiseerimisele.

Kui palju Eesti saadikud oma tegevusega europarlamendis silma torkavad?

On selge, et kui meid on 800 hulgas vaid kuus, siis on võimalusi silma paista küllaltki vähe. Aga me oleme üritanud maksimaalselt oma võimalusi ära kasutada, kus vähegi saab häält teha. Nii suures kogus sõltub väga palju konkreetsest persoonist. Oleme seda kogenud näiteks Toomas Hendrik Ilvese puhul, keda tundsid seal kõik. Ka väikese riigi esindajal on võimalik olla populaarne ja tuntud ning teha selle kaudu ka oma riik tuntuks.

Kuidas pronkssõduri ümber toimuv europarlamendis vastu kajab?

Ma ei saa öelda, et see küsimus oleks mingil tasemel ametlikult kerkinud. Ent kuluaarides hakati sellest rohkem rääkima, kui see teema jõudis rahvusvahelisse pressi. Ma olen päris kindel, et kui ma järgmisel nädalal tagasi lähen, siis on juba väga palju neid, kes küsivad, mis meil selle sambaga toimub.

Olen sügavalt veendunud, et selle pronkssõduri küsimusega on Eesti maine paraja hoobi saanud. Kui varem seostati meiega pikka aega pisikese eduka e-riigi kuvandit, siis nüüd varjutab selle kogu see jama samba ümber. See on emotsionaalne küsimus, mida Euroopas on äärmiselt raske selgitada.

Kuivõrd keeruline oli teil harjuda elu ja tööga Brüsselis, kus mastaabid ja tempod on hoopis teistsugused kui Eestis?

Üllatavalt kiiresti on läinud. Kui ma pärast väikest vaheaega uue aasta alguses sinna tagasi läksin, siis mõtlesin hiigelsuurde hoonesse sisse astudes, et täitsa kodune tunne on. Endalgi oli naljaks. Mind on kõvasti aidanud see, et olin eelnevalt riigikogu Euroopa asjade komisjonis ja paljud teemad on mulle sellest ajast tuttavad.

Muidugi on olukord minule täiesti uus ja ma valetaksin, kui ütleksin, et see üldse stressi ei tekita. Aga mul on kindlasti olnud palju lihtsam kui nendel Eesti saadikutel, kes läksid esimestena europarlamenti 2004. aastal. Nemad olid seal uued inimesed, nende assistendid olid uued, kõik oli uus. Mina läksin nii-öelda valmispunutud pesasse. Minu ümber on inimesed, kes on seal juba mitu aastat töötanud, ja nad on kõigega kursis.

Üldine arvamus on, et tohutus eurobürokraatias on palju mõttetut. Kuidas selle asja sees olles tundub, kas kõik need keerulised protseduurid ja meeletud dokumentide hulgad on tõesti vajalikud?

Kui tahetakse kokku leppida nii suure hulga riikide ja rahvaste esindajate vahel, siis oleks naiivne arvata, et seda saab teha kuidagi lihtsalt. Europarlamendis võetakse vastu tuhandeid otsuseid ja resolutsioone, mille kallal nähakse jube palju vaeva ühise seisukoha kujundamise ja kooskõlastamisega. Olen küll nii mõnigi kord, kui need lõpuks vastu on võetud, mõelnud, mis sellest kasu on. Öelda, et kogu see tegevus väga efektiivne on, ma ei julge, aga pole pakkuda ka häid lahendusi, kuidas
teistmoodi teha.

Samas ma arvan, et eurobürokraatia on ka natuke ülevõimendatud müüt, mille taha on väga hea pugeda, ning sellega põhjendatakse paljusid asju, mida siin Eestis välja mõeldakse ja inimestele takistuseks tehakse. Käisin rühma Eesti lasteaednikega europarlamendi lasteaias. Selline asi on olemas, sest europarlamendis on ka noori emasid. Kui meie lasteaednikud nägid lasteaeda, mis peaks ju eriti eeskujulikult euronorme järgima, siis haarasid nad kahe käega peast ja imestasid, et seal suhtuti nendesse normidesse palju vabamalt ja loovamalt kui meil. Oleme osanud paljusid asju ise liiga keeruliseks ajada.

ERIK GAMZEJEV
"Põhjarannik"