KALVI KÕVA: Seadusemäelt Võrumaale, 2

Viimase nädala tormilised sündmused pealinnas on puudutanud meist igaüht. Ajal, mil Võrumaa põldudel mürisesid viljakülvikud ja Tartus rõkkasid tudengite hääled, paisus äikesepilvena jõudu kogunud pronksmehe saaga suureks trombiks pealinna tänavatel. Tuli lahvatas sädemest, mille süütas Tõnismäel hauatähisena seisnud pronksmees, kandes endas vastakaid tähendusi meie kodumaal elavate kogukondade jaoks. Nüüd on pronksmees saanud endale väärika koha kaitseväe kalmistul, meie aga krõbeda koolitunni.
Kas tõesti anname lastele sellist kasvatust, mis lubab vandaalide segipekstud kaupluse aknast siseneda ja võtta kõike, mis süda ihkab? Kas vanaema kombel luud ukse ette jätta tähendab, et naabrilapsed võivad sisse astuda ja luba küsimata laualt värsket saia murda? Kas tõesti on kodusest kasvatusest kadunud käsk, mis ei luba himustada seda, mis kuulub kellelegi teisele? Tahan uskuda, et Võrumaa noored sellised ei ole. Samas teeb murelikuks tõsiasi, et meie lapsed tahavad olla nii linnanoorte sarnased.

Vandaale ohjeldama ja pealinnas korda tagama saadeti poolsada Võrumaal töötavat korravalvurit. Võru politseimajja jäi näputäis mundrikandjaid. Paar tõsisemat sissemurdmist ja see oleks ammendunud.

Möödunud aasta suur metsatulekahju Illuka vallas ning õlireostus põhjarannikul näitasid vabatahtlike suurt panust. Ka seekord tõid kastanid tulest kaitseliitlastest vabatahtlikud abipolitseinikud.

Kodanikuorganisatsioonidena kasvanud tuletõrje, pääste- ja korratagamisühingud on tugevaks vundamendiks riigistruktuuridele, reageerimaks operatiivselt kriisiolukordades. Eesti majanduskasvu taimelaval sündinud turvafirmade osa neis situatsioonides riigis kord tagada on pehmelt öeldes napp.

Peame senisest enam tunnustama vabatahtlikke, kes on võtnud enda südameasjaks abistada meid rasketel hetkedel, on see siis tulekahju või üldise korra tagamine.

Tänane Eesti ei ole enam see mis nädalapäevad tagasi. Pealinnast ja Ida-Eesti poolt sisemaale suunduv lõhe eesti ja vene kogukonna vahel võib muutuda kuristikuks. Olen siiralt rõõmus, et seda lõhet pole Võrumaal märgata.

Tunnustan võrulasi, kes on väiksesse Võru vene kogukonda hästi suhtunud. Siin Kubja metsade varjus ja Tamula järve säras on piisavalt eluruumi kõigile.