JAAN KAPLINSKI, JAAN EINASTO: Tulevik nõuab suunamuutust

Eesti sisemajanduse kogutulu kasvab kiiresti. On kasvanud ka keskmine palk. Paljud meie poliitikud on väljendanud lootust, et see kasv jätkub veel pikka aega, ning ennustavad, et Eesti jõuab lähema 10–15 aasta jooksul Euroopa viie rikkama riigi hulka.

Kuid kas see lootus on põhjendatud?

Nüüd ka meie ajakirjanduses tähelepanu pälvinud majandusteadlaste Faisal Ahmedi ja Bas B. Bakkeri uurimuses võrreldakse kiirelt kasvavaid Balti riikide majandusi Portugali ja Iirimaa omadega. Mõlemal maal toimus kasv peamiselt välisraha sissevoolu abil, tulemused on aga oluliselt erinevad. Portugalis suubus raha peamiselt mittetootvasse sfääri, Iirimaal aga 95 protsendi ulatuses tootmisse, eeskätt kõrgtehnilise kallakuga tootmisse. Teine oluline erinevus oli selles, et Portugalis kasvasid palgad oluliselt kiiremini kui tööviljakus, Iirimaal oli olukord vastupidine. Ülalmainitud analüüsis nenditakse, et siinsed trendid meenutavad tunduvalt enam Portugali, kus otseinvesteeringud tõstsid ennekõike nõudlust ja tarbimist, mitte pakkumist. Eestis läheb otseinvesteeringutest kaubeldavate kaupade-teenuste tootmisse ainult 14 protsenti (sellestki enamik madala tootlikkusega ja odavale tööjõule orienteeritud tootmisse), põhiosa investeeringuid ja laenuraha paigutatakse kinnisvarasse, palgad tõusevad kiiremini kui tööviljakus (mis on Eestis väga palju madalam kui Euroopa arenenud riikides), kasvab jooksevkonto defitsiit. Selline areng viis Portugali majanduse stagneerumiseni, millest riigil on raske välja tulla. Tänu seotusele euroga ei toimunud Portugalis siiski Brasiiliaga sarnast katastroofi, kus buumi lõppedes väliskapital maalt kiiresti välja viidi, millega omakorda kaasnes tohutu tööpuudus ja palkade langus.

Tulevikutu kasiinokapitalism

Eesti on teelahkmel. Senine stiihiline, tarbimise kasvule ja odavale toodangule orienteeritud poliitika viib tõsise kriisini. Seda peame teadvustama ja praegusi suhtumisi otsustavalt korrigeerima. Kasiinokapitalism ja kinnisvaraga spekuleerimine ei taga edukat tulevikku. Portugal on siin hoiatav eeskuju, nagu ka Brasiilia ja Mehhiko, kus buumile järgnes krahh.

Iirimaal on tööviljakus kasvanud kiiremini kui palgad. Palkade kasv on olnud tagasihoidlik, kuid pidev. Ent Eestile sobiks eeskujuks ka Soome, kus pärast sõda suunati palju raha koolihariduse arendamiseks ja kus õpetajate palgad on olnud kõrged (Eestis endiselt alla keskmise) ning haridus, sealhulgas ka õppematerjalid ja koolitoit, tasuta ka riigile väga rasketel 1940. aastatel. Samamoodi on Soome riik finantseerinud ja arendanud teadusmahukat tootmist.

Eestil tuleviku jaoks peab võtmesõnaks olema innovatsioon, mis nõuab suuri investeeringuid teadusse ja tehnoloogiasse. On näidatud, et investeeringud neisse valdkondadesse on väga tasuvad, kuid üldjuhul ainult pikemas perspektiivis. Teadlase ja inseneri ettevalmistamine algab algkoolis ja selleks kulub enam-vähem sama palju aega, kui on kestnud Eesti praegune iseseisvusaeg. Paraku ei ole sellel iseseisvusajal tehtud eriti palju kõrgtehnoloogilise, teadusmahuka tuleviku heaks. Investeeringud haridusse ja teadusse on väikesed, meie õpetajad ja teadlased teenivad mitu korda vähem kui nende kolleegid läänes ja põhjalas, samuti palju vähem kui sama kvalifikatsiooni nõudval tööl erasektoris ja riigiametites (kas või näiteks IT-sektoris).

Eesti naiivliberalism

Seetõttu on meie õpetajate kaader tunduvalt nõrgem ning meie teadlaskonnas on tekkinud terve inimpõlve suurune auk: noored ja andekad inimesed on siirdunud kas välismaale, teistele elualadele või nigela perspektiivi tõttu üldse loobunud õppimast ülikoolis täppis- ja inseneriteadusi.

See otsene tagajärg tuleneb meil valitsevast naiivliberalistlikust majandusideoloogiast, mis jätab riigile vähe võimalusi oma tuleviku kujundamisel. Seda ei saa teha ka paratamatult kiirele kasumile orienteeritud, suuresti väliskapitali käes olev ettevõtlus, mis investeerib innovatsiooni napilt. Kui meie elatustase vähehaaval läheneb rikkama Euroopa omale, kahaneb ka välisinvesteerijate huvi meie vastu. Osa tootmist viiakse siit odavamatesse maadesse. Samal ajal lahkub Eestist pidevalt hästi koolitatud ja halvasti tasustatud inimesi: teadlasi, arste, insenere, oskustöölisi. Just neid inimesi, kellest sõltub kõige enam meie tulevik. Võimekad noored õpivad keemia, füüsika ja matemaatika asemel vähem intellektuaalset pingutust nõudvat ning paremaid palku lubavat ärijuhtimist ja turundust. Sel kombel muutub raskeks – kui mitte võimatuks – majanduse ümberorienteerimine ja ümberstruktureerimine seniselt vähese lisandväärtusega toodangult suure lisandväärtusega toodangule, ennekõike teadusmahukale tootmisele. Eesti marginaliseerub, saab globaliseeruva maailma ääremaaks, vähese haridusega alkohoolikute, õnnemängijate, pensionäride ja pensionieelikute riigiks.

Rohkem haridust, vähem autosid

Vaja on muuta ka suhtumisi. Meie avalikkus hindab rohkem massikultuuri kui teadust. Poliitikud ei täida riiklikku programmi “Teadmistepõhine Eesti”, jättes riigieelarvesse eraldamata vajalikud vahendid. Arvame, et senise prioriteedi – rohkem ja kiiremini raha taskusse – peaks asendama perspektiivsema lähenemisega. Seda saab aga teha ainult riiklikul tasemel läbimõeldud ja suunatud poliitika, ressursside ümberjaotamine tarbimisest, eriti prestiizˇtarbimisest ning otse tervist ja keskkonda kahjustavast tarbimisest (luksusautod, puhkusereisid, hasartmängud, alkohol) haridusse, teadusse, tehnoloogiasse, maksusoodustused innovaatilistele väikeettevõtetele. Just loovalt mõtlevate inimeste asutatud väikeettevõtted on vedanud innovatsiooni Eestis ja terves maailmas. Näideteks sobivad meie Skype, USA-st Google, Microsoft ja Intel.

Meie teadlaste palgad ja uurimistööks eraldatavad ressursid peavad tõusma nii kiiresti kui võimalik Euroopa tasemele. Eesti teadus peab integreeruma maailma teadusse. Seda saavutame ainult siis, kui Eesti teaduskeskused saavad kohtadeks, kuhu tuleb pikemaks või lühemaks ajaks tööle tugevaid spetsialiste mujalt maailmast. Praegu on meie teadusvahetus ühesuunaline: meie inimesed käivad end täiendamas Lääne-Euroopas ja Ameerikas, sealt tuleb siia üksikuid euro- või muu rahaga kinnimakstud lektoreid. Meil puuduvad mitmete oluliste alade asjatundjad, seda isegi majandusteaduses.

Madalad palgad ei luba tööle kutsuda välismaa õppejõude, kes aitaksid lünki täita. Tuleb kainelt ja objektiivselt analüüsida meie maksupoliitikat, küsida, kas senine proportsionaalne ja nüüd järjekindlalt alandatav tulumaks vastab Eesti pikemaajalistele huvidele. Eesti poliitikutel ja ettevõtjatel peab jätkuma mõtte- ja teojulgust. Eesti võiks heldemalt toetada tugevaid teaduskeskusi ja rajada uusi, mis nii palkade, töötingimuste kui ka kauni loodusega tõmbaks siia tippteadlasi ja tippmõtlejaid mujalt maailmast. See ei ole võimatu, ent nõuab senise ennastimetleva ja hõlprada liikuva arengu kriitilisemat vaatamist ja radikaalseid otsuseid. Meie prioriteediks peab tarbijate taskusse tuleva raha asemel saama selle raha suunamine valdkondadesse, mis muudavad Eesti innovaatiliseks tippteaduse ja kõrgtehnoloogia riigiks, kust andekamad tegijad ei lahku, vaid kuhu soovivad tulla võimekad inimesed ka mujalt maailmast. Tuleviku huvides peame investeerima rohkem inimestesse ja haridusse ning vähem sõiduautodesse ja meelelahutusse.