Lõpp naiste ja meeste palgavahele
Euroopa Liidu laienemine on andnud tähelepanuväärse panuse kontinendi majanduse elavdamisse. Isegi optimistid ei osanud oodata kasvu, mille kaks viimast aastat ettevõtete kasumlikkusele on toonud.
Paraku ei jaotu lisatulu õiglaselt. Suurema kasumlikkuse mootoriks on olnud tööjõu tootlikkuse kasv. See tähendab, et töövõtjad on teinud sama raha eest rohkem tööd.
Eriti on naised oma tööandjate kasumeid kasvatanud rohkem, kui õiglustunne lubab. Et saada niisama palju palka, kui sai mees keskeltläbi aastal 2006, on naine pidanud töötama 22. veebruarini 2007. aastal. Põhjaliku uuringu andmetel teenivad mehed Euroopa Liidus naistest keskmiselt 15 protsenti enam.
Juhtimaks tähelepanu ebaõiglusele, andsid Euroopa sotsiaaldemokraadid 22. veebruarile erilise tähenduse. See on päev, kui naissoost töötajad alustavad tõsist palgateemalist dialoogi oma tööandjate ja kolleegidega.
Olukord on ebaseaduslik ja kahjulik majanduse arengule.
Võrdne tasu võrdse töö eest on olnud seadustiku osa juba aastaid. Palgavõrdsuse direktiivid on osa Euroopa Liidu seadusest 1970. aastate keskpaigast alates. Ka ajaloolises Rooma lepingus, mille allkirjastamisest täitub sel kevadel 50 aastat, on must valgel lugeda, et võrdse töö eest peab maksma võrdset tasu.
Madalam palgatase ei meelita naisi tööturule. Kuid vananeva rahvastiku ja langeva sündimusega Euroopa vajab iga tööealist inimest. Et säilitada üldist elatustaset, peab rohkem eurooplasi töötama ja makse maksma.
Kolmkümmend aastat ELi palgavõrdsuse direktiivide vastuvõtmisest ei ole suutnud kaotada ebavõrdsust tööturul.
Ennekõike ei ole me seaduste rakendamist piisava karmusega jälginud. Äärmusliku vabaturumõtlemise levikuga on ebavõrdsus ja selle süvenemine muutunud tööturu iseloomulikuks koostisosaks.
Otsene diskrimineerimine - maksta naistele meelega vähem või hoiduda neid edutamast - on vaid üks põhjus, miks naised vähem teenivad. Naised töötavad rohkem kui mehed poole kohaga ehk osalise tööajaga, naisi on enam tööl avalikus sektoris ja nendel kohtadel, mis seotud hoolitsemisega.
See ühtekokku tähendab elukutseid, mille puhul üldiselt on palgad palju väiksemad. Naistel on tõenäosus saada juhiks oluliselt väiksem kui meestel.
Kõik need aspektid on looritatud otsekohe mitte hoomatava diskrimineerimisega. Avalik sektor on naistele tähtis osa tööturust, sest seal näidatakse üles rohkem tahet võtta tööle ja edutada naisi. Samuti pakub avalik sektor rohkem paindlikkust tööajas ning vastutulekut vanemapuhkuse andmisel. Kõige olulisem on aga see, et avalik sektor peab kinni töö- ja puhkeaja seadusest.
Ei ole enam saladus, et enamik kõrgematesse palgakategooriatesse kuuluvaid inimesi teeb deklareerimata ja tasustamata ületunde. Kesktaseme juhtide ja spetsialistide jaoks on kümnetunnisest tööpäevast kiiresti saamas norm. Et naiste õlul lasub riigist sõltumata ikka veel suurem osa kodustest töödest, väldivad nad töökohti, kus ei peeta kinni tööaja reeglitest. Ka tööandjad ei kipu neid kohti naistele pakkuma, sest nad on teadlikud, et naised on seaduskuulekamad ja järgivad reegleid paremini kui mehed.
Euroopa riigid on silmitsi ühise probleemiga: kuidas aidata perekondadel ühitada tööd ja eraelu. See on probleem naistele, kes ei saa piisavalt tööd, ja meestele, kes peavad liiga palju töötama. Statistika näitab, et lastega mehed töötavad rohkem tunde nädalas kui lastetud mehed, ka on nende tööhõive suurem. Väikeste lastega naised seevastu on tihedamini tööta kui lasteta ning töötavad suurema tõenäosusega osalise tööajaga.
Mida me saame ära teha? Vastata ei ole lihtne, vaja on tervet kooskõlastatud abinõude süsteemi.
Pikemas perspektiivis on vaja - see on isegi möödapääsmatu - muuta mõttekultuuri. Madal sündimus ja üha ulatuslikum pensionäride armee sunnivad tööandjaid rohkem naisi tööle võtma. Meestel ei ole muud valikut kui hakata senisest enam võtma majapidamiskohustusi enda kanda.
Oodata veel 30 aastat, kuni majandusjõudude “nähtamatu käsi” viimaks ometi tegutsema hakkab, ei ole tark. Paljud mehed ja naised ei taha enam oodata, nad soovivad võrdsust siin ja praegu. Meie, sotsiaaldemokraadid, ei taha võrdsust mitte kohe, vaid otsekohe. Tahame, et mehed ja naised saaksid võrdse töö eest võrdset palka.
Tahame, et kaoks palgavahe, mis sunnib naisi mehe aastapalga saamiseks töötama 22. veebruarini järgmisel aastal.
Kiiresti annaks käegakatsutava tulemuse parem hoolitsus laste eest. Kõik eelkooliealised lapsed peavad olema kindlustatud lasteaiakohaga, mis ei koormaks pere eelarvet. Ka kooli pikapäevarühmad ja huviringid õppuritele peavad muutuma elunormiks kogu kontinendil.
Naiste parem esindatus ettevõtte juhtkonnas toob kaasa pere- ja naistesõbralikuma käitumise töökollektiivis. See samm vajab astumist.
Peame pingutama rohkem, et muuta tööturg tõhusamaks ja õiglasemaks. Praegu ei ole ta ei seda ega teist. Lihtsalt sellepärast, et turuosalised ei kauple võrdsetel alustel. Eriti uutes liikmesriikides on töövõtja üksinda, kui ta soovib tööd saada, kaupleb oma palga ja töötingimuste üle ning soovib, et tööandja järgiks seadusi. Üksik töövõtja ja suurettevõte ei ole võrdsed partnerid.
Põhjamaades aitavad ametiühingud tööandjatel meeles pidada seadusi ning inflatsiooni mõju töövõtjate ostuvõimele. Kuid kommunistliku diktatuuri alt pääsenud maades ei ole ametiühingud suutnud oma mainet taastada. Siin on küllaga mõtteainet ametiühinguliidritele.
Uuringud näitavad, et palgalõhe meeste ja naiste vahel on kitsaim seal, kus üldised palgavahed on väikseimad.
Teisisõnu: mida tähtsamaks peetakse juhte tavalistest töötajatest, seda ülemaks peetakse mehi naistest. Mida rohkem sotsiaaldemokraatlikku mõtlemist ehk hoolimist ühiskonnas, seda parem naistele.
Mõistagi saab seadustega ühiskonda muuta vaid teatud määral. Meie raskeim ülesanne on muuta mentaliteeti. Norra saab sundida ettevõtteid rohkem naisi juhtkonda tooma, kuid ta ei saa sundida isa võtma vaba päeva, kui laps haigeks jääb.
Iga samm palgavahe kaotamiseks on samm õiglasema ja õnnelikuma ühiskonna poole. Pidagem seda 22. veebruaril meeles. Nii Pärnus kui Barcelonas, nii Tartus kui Torinos.
Poul Nyrup Rasmussen, Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei (PES) esimees,
Marianne Mikko, Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei naisühenduse (PES Women) juhatuse liige
__________________________
Poul Nyrup Rasmussen (63) oli Taani peaminister 1993-2001 ning on käinud Pärnus. 2004. aastal kogus ta Taanis Euroopa Parlamendi valimistel üksikisikule rekordilised 407 966 häält.
Paraku ei jaotu lisatulu õiglaselt. Suurema kasumlikkuse mootoriks on olnud tööjõu tootlikkuse kasv. See tähendab, et töövõtjad on teinud sama raha eest rohkem tööd.
Eriti on naised oma tööandjate kasumeid kasvatanud rohkem, kui õiglustunne lubab. Et saada niisama palju palka, kui sai mees keskeltläbi aastal 2006, on naine pidanud töötama 22. veebruarini 2007. aastal. Põhjaliku uuringu andmetel teenivad mehed Euroopa Liidus naistest keskmiselt 15 protsenti enam.
Juhtimaks tähelepanu ebaõiglusele, andsid Euroopa sotsiaaldemokraadid 22. veebruarile erilise tähenduse. See on päev, kui naissoost töötajad alustavad tõsist palgateemalist dialoogi oma tööandjate ja kolleegidega.
Olukord on ebaseaduslik ja kahjulik majanduse arengule.
Võrdne tasu võrdse töö eest on olnud seadustiku osa juba aastaid. Palgavõrdsuse direktiivid on osa Euroopa Liidu seadusest 1970. aastate keskpaigast alates. Ka ajaloolises Rooma lepingus, mille allkirjastamisest täitub sel kevadel 50 aastat, on must valgel lugeda, et võrdse töö eest peab maksma võrdset tasu.
Madalam palgatase ei meelita naisi tööturule. Kuid vananeva rahvastiku ja langeva sündimusega Euroopa vajab iga tööealist inimest. Et säilitada üldist elatustaset, peab rohkem eurooplasi töötama ja makse maksma.
Kolmkümmend aastat ELi palgavõrdsuse direktiivide vastuvõtmisest ei ole suutnud kaotada ebavõrdsust tööturul.
Ennekõike ei ole me seaduste rakendamist piisava karmusega jälginud. Äärmusliku vabaturumõtlemise levikuga on ebavõrdsus ja selle süvenemine muutunud tööturu iseloomulikuks koostisosaks.
Otsene diskrimineerimine - maksta naistele meelega vähem või hoiduda neid edutamast - on vaid üks põhjus, miks naised vähem teenivad. Naised töötavad rohkem kui mehed poole kohaga ehk osalise tööajaga, naisi on enam tööl avalikus sektoris ja nendel kohtadel, mis seotud hoolitsemisega.
See ühtekokku tähendab elukutseid, mille puhul üldiselt on palgad palju väiksemad. Naistel on tõenäosus saada juhiks oluliselt väiksem kui meestel.
Kõik need aspektid on looritatud otsekohe mitte hoomatava diskrimineerimisega. Avalik sektor on naistele tähtis osa tööturust, sest seal näidatakse üles rohkem tahet võtta tööle ja edutada naisi. Samuti pakub avalik sektor rohkem paindlikkust tööajas ning vastutulekut vanemapuhkuse andmisel. Kõige olulisem on aga see, et avalik sektor peab kinni töö- ja puhkeaja seadusest.
Ei ole enam saladus, et enamik kõrgematesse palgakategooriatesse kuuluvaid inimesi teeb deklareerimata ja tasustamata ületunde. Kesktaseme juhtide ja spetsialistide jaoks on kümnetunnisest tööpäevast kiiresti saamas norm. Et naiste õlul lasub riigist sõltumata ikka veel suurem osa kodustest töödest, väldivad nad töökohti, kus ei peeta kinni tööaja reeglitest. Ka tööandjad ei kipu neid kohti naistele pakkuma, sest nad on teadlikud, et naised on seaduskuulekamad ja järgivad reegleid paremini kui mehed.
Euroopa riigid on silmitsi ühise probleemiga: kuidas aidata perekondadel ühitada tööd ja eraelu. See on probleem naistele, kes ei saa piisavalt tööd, ja meestele, kes peavad liiga palju töötama. Statistika näitab, et lastega mehed töötavad rohkem tunde nädalas kui lastetud mehed, ka on nende tööhõive suurem. Väikeste lastega naised seevastu on tihedamini tööta kui lasteta ning töötavad suurema tõenäosusega osalise tööajaga.
Mida me saame ära teha? Vastata ei ole lihtne, vaja on tervet kooskõlastatud abinõude süsteemi.
Pikemas perspektiivis on vaja - see on isegi möödapääsmatu - muuta mõttekultuuri. Madal sündimus ja üha ulatuslikum pensionäride armee sunnivad tööandjaid rohkem naisi tööle võtma. Meestel ei ole muud valikut kui hakata senisest enam võtma majapidamiskohustusi enda kanda.
Oodata veel 30 aastat, kuni majandusjõudude “nähtamatu käsi” viimaks ometi tegutsema hakkab, ei ole tark. Paljud mehed ja naised ei taha enam oodata, nad soovivad võrdsust siin ja praegu. Meie, sotsiaaldemokraadid, ei taha võrdsust mitte kohe, vaid otsekohe. Tahame, et mehed ja naised saaksid võrdse töö eest võrdset palka.
Tahame, et kaoks palgavahe, mis sunnib naisi mehe aastapalga saamiseks töötama 22. veebruarini järgmisel aastal.
Kiiresti annaks käegakatsutava tulemuse parem hoolitsus laste eest. Kõik eelkooliealised lapsed peavad olema kindlustatud lasteaiakohaga, mis ei koormaks pere eelarvet. Ka kooli pikapäevarühmad ja huviringid õppuritele peavad muutuma elunormiks kogu kontinendil.
Naiste parem esindatus ettevõtte juhtkonnas toob kaasa pere- ja naistesõbralikuma käitumise töökollektiivis. See samm vajab astumist.
Peame pingutama rohkem, et muuta tööturg tõhusamaks ja õiglasemaks. Praegu ei ole ta ei seda ega teist. Lihtsalt sellepärast, et turuosalised ei kauple võrdsetel alustel. Eriti uutes liikmesriikides on töövõtja üksinda, kui ta soovib tööd saada, kaupleb oma palga ja töötingimuste üle ning soovib, et tööandja järgiks seadusi. Üksik töövõtja ja suurettevõte ei ole võrdsed partnerid.
Põhjamaades aitavad ametiühingud tööandjatel meeles pidada seadusi ning inflatsiooni mõju töövõtjate ostuvõimele. Kuid kommunistliku diktatuuri alt pääsenud maades ei ole ametiühingud suutnud oma mainet taastada. Siin on küllaga mõtteainet ametiühinguliidritele.
Uuringud näitavad, et palgalõhe meeste ja naiste vahel on kitsaim seal, kus üldised palgavahed on väikseimad.
Teisisõnu: mida tähtsamaks peetakse juhte tavalistest töötajatest, seda ülemaks peetakse mehi naistest. Mida rohkem sotsiaaldemokraatlikku mõtlemist ehk hoolimist ühiskonnas, seda parem naistele.
Mõistagi saab seadustega ühiskonda muuta vaid teatud määral. Meie raskeim ülesanne on muuta mentaliteeti. Norra saab sundida ettevõtteid rohkem naisi juhtkonda tooma, kuid ta ei saa sundida isa võtma vaba päeva, kui laps haigeks jääb.
Iga samm palgavahe kaotamiseks on samm õiglasema ja õnnelikuma ühiskonna poole. Pidagem seda 22. veebruaril meeles. Nii Pärnus kui Barcelonas, nii Tartus kui Torinos.
Poul Nyrup Rasmussen, Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei (PES) esimees,
Marianne Mikko, Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei naisühenduse (PES Women) juhatuse liige
__________________________
Poul Nyrup Rasmussen (63) oli Taani peaminister 1993-2001 ning on käinud Pärnus. 2004. aastal kogus ta Taanis Euroopa Parlamendi valimistel üksikisikule rekordilised 407 966 häält.
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 2/26/2007
0 Comments:
Post a Comment
<< Home