Sven Mikser: Putin ja kraana

Pisut enam kui nädal tagasi pidas Vene president Putin Münchenis kõne, millest kommentaatorite sõnul hinguvat “külma sõja hõngu”. Putini sõnavõtule hinnangut andes on kommentaatorid kasutanud sõnu “üllatav” ja isegi “šokeeriv”. Kõne ridade vahelt püütakse otsida peidetud tähendust, nähtamatu tindiga kirjutatud salasõnumit, mis avaks lõpuni Venemaa ihalused.
Sellist sõnumit ei ole. Ka ei ole Vene liidri kõnes tegelikult midagi üllatavat. Kas me siis enne Müncheni konverentsi ei teadnud, et Moskvale on vastukarva NATO laienemine või et Kreml soovib võimaluse korral taastada Külma Sõja aegset mitmepooluselist maailmakorda? Muidugi teadsime.
Lihtsalt nüüd, mil Moskval võrreldes möödunud aastakümnega on taas veidi rohkem raha ja jõudu, julgeb Kremli peremees valjul häälel väljendada seda, mida vene kollektiivne teadvus on alati pidanud oma võõrandamatuks õiguseks: soovi olla suurriik, mis vähemalt oma lähiümbruses on tähtsam ja omab suuremaid õigusi kui teised.

Olematu ühisosa
Siin ongi see piir, mis paneb paika, kui südamlikud Eesti ja Venemaa suhted saavad olla, olgu lähemas või kaugemas tulevikus. Nemad usuvad, et asjade loomuliku seisundi puhul kuulub Eesti Venemaa huvi- ja mõjusfääri. Meie peame oma eluliseks huviks sellest sfäärist väljaspool olemist.
Eesti oma embusse haaramine ei ole muidugi globaalseks mängijaks pürgiva Venemaa keskne välispoliitiline siht. Aga Venemaa Eesti-poliitika lähtub tahes-tahtmata eeldusest, et tegu on “lähivälismaaga”, mille iseolemine ja Lääne-orientatsioon segavad Venemaa konsolideerumist ja huvide realiseerimist.
Kreml, kes on sõnades vihaselt vastu riikide siseasjadesse sekkumisele nii teiste riikide kui rahvusvaheliste organisatsioonide poolt, ei pea lähisvälismaadega manipuleerimist ja nende provotseerimist mingiks suureks patuks. Samuti on Venemaa, kus majandushuvid on suuresti allutatud riigi poliitilisele strateegiale, Eesti majanduse strateegilistes valdkondades osalemiseks alati rohkem motiveeritud kui üksnes turuloogikast lähtuvad Lääne investorid.

Kellele sobib revisjonism?
Üheks propagandarelvaks Venemaa arsenalis on aastaid olnud naaberriikide süüdistamine natsionalismis, Vene-foobias ja revisjonismis. See on väitlus, millesse Eesti ei peaks end laskma meelitada.
Vaidluses ajaloo üle saavutasime Moskva üle võidu juba 1991. aastal. Maailma demokraatlike riikide enamus tunnustas meid toona õigusliku järjepidevuse alusel, andes vastuse ka küsimusele, kes oli okupant ja kes ohver. On selge, et Moskvale ei meeldinud see vastus toona ega meeldi ka täna. Kuna ajaloo ja maailma ees on õigus meie poolel, sobib revisjonism just Venemaale. Kavalate propagandistidena saadavad seda kampaaniat valjud süüdistused, nagu sooviksime hoopis meie, eestlased, ajalugu ümber kirjutada.
Eelöeldu seletab Kremli soovi teema juurde taas ja taas tagasi tulla. Asjaolu, et ka eesti rahvuslikult meelestatud poliitikute hulgas on neid, kes ennast taolistest aruteludest kaasa lasevad viia, on kummastavam. Aga käremeelsed on alati olnud lihtsamini provotseeritavad.

Provokatsiooni anatoomia
Eesti välispoliitikute seas on neid, kes usuvad hea sõna imettegevasse jõudu ka Vene suunal ning leiavad naiivselt, et Eesti-poolse allaheitlikkuse puhul leebub ka Moskva ja naaberriikide suhted asuvad paranema. On teisi, kes tahavad igale Venemaalt kostvale urahtusele, tulgu see Kremli ladvikust või poliitilisest perifeeriast, kaks korda valjemini vastata. On ka kolmas võimalus – konstruktiivne ükskõiksus.
Küsime endalt hetkeks, mida Venemaa võimuladvik meilt tegelikult ootab. Olgu nafta hinnad kuitahes kõrged, ometi vajab Kreml nii kodu- kui välismaa jaoks usutavat ettekäänet, et Eesti-suunaliselt vaenulikult retoorikalt tegudeni minna. Seetõttu on vale arvata, nagu kardaks Putin punast kraanat, mis, Eesti peaminister rooli taga, Tõnismäe Aljošat paigalt kangutama tuleb. Ei, Putini jaoks on see parim, mis võiks juhtuda. Meelehärmi valmistab see üksnes neile siinsetele punaveteranidele, kes juba aastakümneid on oma nelgikimbuga monumendi jalamil mälestamas käinud. Aga neid on meil veel vähem põhjust provotseerida.
Eesti välispoliitiliseks eesmärgiks ei pea olema Putinile meele järele olemine. Ka ei pea me püüdma iga hinna eest Kremlile meelehärmi valmistada. Aga kui saame meile hammast ihuvale Moskvale pisut tuska teha pelgalt sel viisil, et jätame tänasel hetkel kraanaga pronksmehe kallale minemata, siis võime endale seda pisukest lõbu lubada.