Eiki Nestor: Turvaline paindlikkus tööturul

Keerulisi küsimusi puust ja punaseks teha ei ole kindlasti kerge ülesanne. Lihtsustamisel on piirid, mille ületamine tekitab rohkesti küsimusi ja seda eriti tundlike teemade korral. Nagu näiteks töösuhted.

Võib-olla on töösuhete teemal Eestis liiga vähe väideldud ja arvamusi avaldatud, kuid taandada tööturu paindlikkuse probleem küsimuseks, kuidas koondamine lihtsamaks teha, on sulaselge rumalus. Nii lihtne see asi nüüd küll ei ole.

Vananenud seadus

Tööturu paindlikkust hinnatakse selle järgi, kuidas reageerib tööturg turumajanduses paratamatult toimuvatele muudatustele. Näiteks palgapoliitika mõjutab tööturu paindlikkust-jäikust palju rohkem kui töölepingu seaduse sätted.

Olen sajaprotsendiliselt nõus professor Raul Eametsaga, kes on korduvalt tõestanud, et Eesti tööturu paindlikkuse aste on suur. Ehk teisisõnu – meie tööturg on varmas majanduslike muudatustega kaasa minema ja tööturu liigne jäikus ei ole näiteks tööpuuduse põhjustajaks või ümberkorralduste takistajaks.

Töösuhete vundamendiks on töölepingu seadus, mida on küll hilisemal ajal mõnevõrra muudetud, kuid kajastab neid teadmisi tööturust, mis pärit veel ajast, mil Ülemnõukogu selle seaduse vastu võttis.

Selles on sätteid, mis on kindlasti kõlblikud ka tänapäeval. Aga on ka paragrahve, mis segavad nii töötajaid kui tööandjaid. Sätteid, millest juba aastaid eriti ei hoolita.

Muutunud mõisted

Tegelikus tööelus on sageli olukordi, mis vajaksid seaduse lahendust, aga neid seadusest ei leia. On ka selgeid jäänukeid veel üle-eelmisest sajandist.

Näiteks tööraamatutaoline dokument kaotati Prantsusmaa tööelust töötajate (!) nõudmisel juba 19. sajandil. Töösuhte tegelik kajastus on tööleping, meil peetakse aga sageli tähtsamast tähtsamaks sissekannet tööraamatusse.

Kuni aastani 1999 on need sissekanded vajalikud ka praegu, aga pärast seda on tegu riigi jaoks vaid formaalsusega. Riigikogus on püüeldud uue, tervikliku töölepingu seaduse poole kahel korral ja mõlemal korral ebaõnnestunult, kuigi seda erinevatel põhjustel.

Tööseaduste tänapäevastamine on oluline teema kogu arenenud turumajandusega maailmas, sest sellised mõisted nagu «töökoht» või «tööaeg» on seoses uute tööde tulekuga muutunud. Parimaid tulemusi ehk siis nii töötajaid kui tööandjaid rahuldavaid tulemusi on saavutatud seal, kus tööelu muutes on lähtutud turvalise paindlikkuse kriteeriumist.

See mõiste võib näida eesti keeles esiti isegi vastuoluline, aga iseloomustab muutusi päris hästi. Ehk siis paindlikkuse lisamisega tööellu ei ole turvalisust andvate tagatiste pool vähenenud.

Turvaline paindlikkus

Kuidas praktiliselt turvalist paindlikkust saavutada?

Alustame lihtsamast – kõik muudatused tööelus peavad heaks kiitma nii töötajad kui tööandjad. Kui üks tööturu pool ei ole muudatustega nõus, siis ei saa rääkida ei paindlikkusest ega turvalisusest.

Viimase riigikogu koosseisu ajal tuli näiteks arutada töölepingu seaduse eelnõu, millega polnud nõus koguni kumbki tööturu pool. See seadus kukkus läbi ja poleks esitatud kujul ka tegelikus tööelus mitte kunagi toimima hakanud.

Kuid seadustest üksi ei piisa ning vaja on tööturu osaliste kaasalöömist. See on aga juba keerulisem. Erinevalt arenenud tööturuga riikidest on Eestis kombeks kõik töösuhete valdkonda puudutavad küsimused otsustada ära seadustes. Paindlikus ja samal ajal turvalises Euroopas otsustatakse see kõik aga tööandjate ja ametiühingute vahelistes kokkulepetes.

Kokkulepete eelised

Millised on kokkulepete eelised võrreldes seadustega?

Esiteks, kuna kokkulepete sõlmijaks on töötajad ja tööandjad, siis vastavad reeglid paremini tööturu tegelikule olukorrale.

Teiseks, muuta töötajate ja tööandjate vahelisi kokkuleppeid on lihtsam kui muuta seadusi. Ning kolmandaks, kokkulepete puhul muutuvad töösuhted vähem politiseerituks.

Sellele mõistlikule teele asuda ei ole muidugi lihtne, sest oleks ülekohtune anda õigusi ja panna kohustusi töösuhete reguleerimiseks suurusele, mis veel lapsekingades.

Seega saab muuta meie tööturgu paindlikumaks ja samal ajal turvaliseks vaid koostöös tööandjate ühenduste ja ametiühingutega. Ja ainult siis, kui nad selleks valmis on.

Loomulikult jääb ka tulevikus oma koht töösuhete valdkonnas nii Eesti seadustele kui Euroopa Liidu direktiividele. Need loovad töösuhete vundamendi, maja ehitamise õigus peaks aga jääma tööturu osalistele.