KALEV KOTKAS: Minu esimene tööpäev Toompeal

“Tere, tulingi!” Hiiumaa mehe Kalev Kotkase raport oma esimesest tööpäevast uues Riigikogus.

“Kui ma esmaspäeva hommikul Toompeale jõudsin, oli enamik uutest ja vanadest kolleegidest juba kaks nädalat “tööl käinud”. Lahke politseinik näitas kätte ainsa vaba koha lossiesises parklas ja ma sättisin oma 15 aastat vana, ent tubli Nissani kahe Mersu vahele paika. Uksed panin igaks juhuks lukku. Läbisin edukalt turvakontrolli pääslas ja pärast mõningast ekslemist koridoride rägastikus leidsin vajaliku ukse, mille lävel võisin teatada: “Tere, tulingi!”

Sekretariaadi juhataja Heli kallistas, teised tervitasid vaoshoitumalt, aga igal juhul oli tunda, et olin jõudnud omade juurde.

Nüüd läks tõeliseks sebimiseks – läbisegi hakati õpetama, kuidas on kõige õigem vanduda (loe: vannet anda), kas üldse ja kui jah, siis kelle poole pöörduda, kas vanduda peast või paberilt, millal ja kellele noogutada või kraapsu teha, jne. Varustatuna hulga vastakate teadmistega otsustasin käituda oma sisetunde järgi.

Seejärel tuli täita terve hulk ankeete ja avalduste blankette. Esimesena anti allkirjastamiseks valmis avaldus, milles ma palusin ennast määrata Sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsiooni liikmeks. Protesteerisin, et miks ma fraktsiooni ise valida ei saa, aga sellest ei olnud kasu. Siis andsin järgmiste blankettidega teada Riigikogu majandustalitusele, et ma tõesti elan Hiiumaal ning vajan Tallinnas elamispinda ja olen nõus esimese nädala ööbima hotellis Shnelli, samuti teatasin neile oma legendaarse Nissani registreerimisnumbri parkimisloa vormistamiseks.

Raamatupidamisele teatasin oma arveldusarve numbri ja lubasin neil oma tulevase palga maksustamisel sellest maha arvata tulumaksuvaba miinimumi. Korruptsioonikomisjonile tegin majanduslike huvide deklaratsiooni. Töösse läks ka alalise sissepääsuloa vormistamine.

Vaatasin kella ja veendusin, et enne istungi algust jõuab veel lõunal ära käia. Toitude valik oli mitmekesine, aga Kaluri sööklale jääb alla. Ainukene kalatoit oli praetud saida.

Maitses hästi ja hind oli mõistlik, samas veendusin veel kord, et legend sellest, nagu maksaks lõhepraad Toompea sööklas rubla viiskümmend, ei vasta tõele.

Kell 15.00 istungite saali sisenedes otsisin silmadega hiidlasi. Tarmo (Mänd, rahvaliitlane ja endine presidendikantselei direktor – toim.) oli aknapoolses reas kolmandas pingis, Ene (Kaups, reformierakondlane ja endine Kärdla linnapea – toim.) saali keskmises reas ka päris eespool. Õnneks oli sõber Eiki (Nestor – toim.) mulle kohta hoidnud ja nii võtsin istet tema kõrval saali keskel viiendas pingis.

Istung algab uute liikmete vandeandmisega. Meid kutsutakse pulti tähestikulises järjekorras. Alustab Ene Kaups – vanne, allkiri Riigikogu kantselei direktori juures, käepigistus Ene Ergmalt, kummardus kolleegidele ja heatahtlik aplaus saalist. Ene saab oma etteastega suurepäraselt hakkama. Minul järgmisena jääb üle hoida hiidlaste lipp jätkuvalt kõrgel. Tehtud! Järgnevad Hannes Rumm ja Aivar Riisalu ning Riigikogu on poolteist kuud pärast valimisi esmakordselt
101-liikmeline – nii nagu Põhiseadus ette näeb!

Pärast paari informatsioonilise teada ande ärakuulamist kuulutatakse istung lõppenuks. Järgneb igaesmaspäevane “vaba mikrofon”, mida seekord soovib kasutada vaid üks riigikogulane. Alguse asi... Pärast vaba mikrofoni moodustatakse mitmete riikide parlamentide sõprusgruppe ja valitakse neile juhtkonnad. Kuna USA ja Suurbritannia on seni ilma minu sõpruseta hakkama saanud, on mul alust arvata, et ehk saavad tulevikuski. Jätan seekord osalemata ja jään ootama, millal moodustatakse sõprusgrupid minu lemmikutega, nagu Rootsi, Holland, Bosnia jne.

Kell 17.00 koguneb veel korraks fraktsioon, et seekord koos meie oma ministritega langetada mõned põhimõttelised otsused. Muuhulgas on jälle juttu Pronkssõdurist. Tundub, et see teema on kujunenud omamoodi refrääniks, mille juurde iga natukese aja tagant on vaja uuesti tagasi tulla.

Hotelli jõuan poole kaheksa paiku, vaatan oma kuuenda korruse toa aknast Toompead ja jõuan taas arusaamiseni, et eemalt vaadates on asjad ikka palju ilusamad.