MARK SOOSAAR: Ajalool on mitu nägu

Ajalugu koosneb faktidest. Pärtliöö Prantsusmaal või Tehumardi lahing Saaremaal on seotud kindlate kuupäevade ja isikunimedega. Aga nägemused neist sündmustest ehk ajaloolised tõlgendused olid, on ja jäävad vastukäivateks. Minevikul on mitu nägu ning seepärast olen üsna skeptiline Euroopa ühisajaloo koostamise suhtes.
Venelased on veendunud, et nende ajalooline roll oli Euroopa tsivilisatsiooni kaitsmine hävitavate kallaletungide eest. Olgu need Tšaadajevi kirjad Puškinile või raamat Tšingis-khaanist, mille Jan kirjutas Stalini soovil – ikka ja jälle oli tegemist sooviga näha vene rahvast püha müürina takistamas barbarite tungimist Euroopasse.
Kas tõesti oli üks rahvas aatelisem kui teine? Tasub vaid võtta erapooletu reisimehe Marco Polo päevik ja uurida kuulsa veneetslase ülestähendusi rännakutelt 13. sajandi Kesk-Aasiasse, Mongooliasse, Hiinasse ja Indiasse, et teada saada, kuidas nooled lendasid igas suunas ja kõikjal leiutati uusi ning võikaid viise vaenlase teise ilma saatmiseks.
Vene rahva kui Euroopa päästja märtrioreooli aitas suurendada Napoleoni purustamine ja keiser Aleksandri pidulik sissemarss Pariisi. Ka Hitleri ja tema pruuni katku hävitamise au kuulub suuresti vene rahvale. Venelaste ajaloo kaks suurt narratiivi - 1812. aasta Isamaasõda ja Suur Isamaasõda (1941-1945) - olid põhjatu allikas nõukogude filmitegijatele. Ekraanipateetika on nüüdseks ladestunud kindlalt vene inimese teadvusesse.
Vene rahva identiteedi nurgakiviks ongi sügav usk, et ollakse paljude rahvaste päästja või vabastaja, nende kultuuride rikastaja. Aga faktid on karmid. Erinevalt 19. sajandi Pariisist ei lahkunud vene keelt kõnelev sõdur XX sajandi Berliinist ja Saksamaalt, rääkimata Eestist, Lätist ja Leedust. Kõik Ida-Euroopa rahvad jäid mitmeks inimpõlveks oma “vabastaja” käpa alla ...
Ja seepärast ongi meil, eestlastel, raske vene inimese identiteeti mõista ning sellega leppida. Kuid midagi pole parata. Kui tahame olla ise mõistetud, tuleb meil kuulata teiste rahvaste saatusetrummi kurba häält. Muidu ei tule dialoogist ja kooselust midagi head välja.

Integratsiooni sisu ja sisutus
Võlusõna “integratsioon” on sagedasest pruukimisest ja ebatäpsest kasutamisest muutunud pirisevaks kärbseks, mida enam paljud tõsiselt ei võta. Kas on integratsioon ülepea lahendus, mis meid pärast aprillisündmusi edasi aitaks?
Sõnaraamat annab integratsiooni vasteks “kokkusulamine, erinevate keelte ja kultuuride sulatamine üheks tervikuks”. Kas me seda nii väga tahamegi?
Integratsiooni läbikukkunud näiteid leiab ajaloost hulganisti. Sama püüdsid meiega teha nii Stalin kui Brežnev, kuid võta näpust - ei tulnud välja! Rahva vastupanu oma identiteedi hoidmiseks on enneolematult tugev.
Kui meil jagub sallivust ja tahet tunnistada vene kogukonna ajaloolist identiteeti, võivad asjad hoopis teisiti ning mõlemale poolele palju soodsamalt kulgeda. Tõeliseks dialoogiks on vaja arusaamist, et korraga võib kõrvuti elada mitu ajalookäsitlust, usku ja kultuuri. Sest minevikust, kus asub identiteedi peajuur, on inimestel oma visioon. Selle käsukorras muutmine on üsna lootusetu. Oma ettekujutust peale surudes pole meil edulootust.
Tänapäeval, kui oleme solidaarses Euroopa Liidus ja NATO vihmavarju all, võime käituda hoopis rahulikumalt, vabamalt ja sallivamalt. Meie riik on piisava selgusega ennast kehtestanud, et olla atraktiivne ka neile, kes tahavad parema elu nimel Eestiga koostööd teha.
Eelöeldu valguses arvan, et vabariigi valitsusel pole vaja tõmmelda. Kui laseme idanaabril meelitada meid propagandasõtta, võidab kahjuks suurem vastane. Temal ju sidesatelliidid taevas. Meie ühe venekeelse kanali vastu sünnitab ta kohe kolm ja sellised, mida näeb kogu maailm. Ja muidugi mitte selleks, et meid ümber pöörata, vaid et omasid viltukallutatud ajaloopildiga üles ärritada.
Usun, et pigem tasub meil elada rahulikult ja sõbralikult kõrvuti vene kogukonnaga, otsida ühisosa Euroopa Liidu uutes võimalustes. Ja mitte pöörata tähelepanu idast kostvale tülinorimisele. On ju ilmne, et Putin ja tema Kremli seltskond vajavad praegu “vaenulikke naabreid” valijate hüpnotiseerimiseks, kes juba järgmisel kevadel lähevad Venemaa presidendi poolt hääletama.
Kui mu oletus, et Kreml puhub hüsteeriatuld lõkkele just lähenevate valimiste pärast, õigeks osutub, siis pole ime, kui noored putinlased peagi marsivad Eesti saatkonna juurest otse Punasele väljakule ning nõuavad Putini kuulutamist eluaegse valitsuskepiga tsaariks.
Kas mitte selles skeemis polegi peidus Venemaa juhtkonna ebaadekvaatse käitumise saladus? Ja põhjus Vene võimupartei Eesti sõsarerakonna üsna kummaliseks toimetamiseks.
Arvan, et Venemaa provokatsioonidele ja õrritavale retoorikale reageerimata jätmine on parim viis nurjata Putini salaplaane.

Enne järgmist tormi
Ja ikkagi, mida peaks Eesti valitsus tegema, et meie riigilaevas poleks lahtist laadungit, mis tormis võib ettearvamatult liikuma hakata ja aluse kreeni pöörata? Iga kapten vastaks: last peab olema kinnitatud.
Ülekantuna riigile tähendab see, et Eestis elavatel rahvusgruppidel peab olema tööd ja leiba, võimalus hoida elus oma emakeelt ja kultuuri.
Muukeelseid ja muukultuurseid tuleb kinnitada Eesti ühiskonda püsivate sidemetega. Selleks peab aga valitsema sügav ja tõsine mõlemapoolne tegutsemistahe. Kahju, et need aabitsatõed kipuvad ununema.
Milline võiks olla kursimuutus integratsioonirindel? Arvan, et ka meil, eestlastel, tuleb teadvustada teiste rahvusgruppide mõttemaailma omapära. Peame püüdma mõista, miks ja kust on mõttemallid pärit. Ja vastupidi: siin elavatele muulastele tuleb püüdlikult ja samal ajal delikaatselt selgitada eestlaste kannatuste rada XX sajandil.
Pole võimatu, et teineteise tundmaõppimine viib üllatava avastuseni: oleme paljukannatanud rahvad. Meie ühisosa on, et oleme kaotanud tuhandeid, miljoneid inimesi tsaaride ja peasekretäride võimuambitsioonide nimel.
Siis ehk saabub ka päev, kui hakkame eristama neid, kes on jäänud truuks oma rahva põlistraditsioonidele, kommetele, rahvakultuurile, ning neid, kes on omakasu ja lähikondlaste heaolu nimel müünud hinge sovetlikule arusaamisele elukorraldusest. Viimastega, kui nad mõttelaadi ei muuda, pole meil demokraatlikus Euroopas ühist teed.
Lõpuks üks väike nõuanne. Kui mõnel meist tuleb töötada või elada kõrvuti vene fundamentalistiga, kes ihaleb tagasi endisi aegu, soovitan talle meelde tuletada koduaresti suletud Lenini viimast kirja parteikongressile, milles Iljitš koputas venelaste südamele, et need oma suure rahvaarvuga ei lämmataks väikerahvaste õigusi väärilisele kohale päikese all.