MARIANNE MIKKO: Eesti suuremeelseks

Eesti ei kuulu juba kolm kuud Euroopa Liidu uustulnukate kilda. Tiitel on läinud bulgaarlastele ja rumeenlastele. Peab ütlema, et Euroopa Parlamendis saavad kaks uut riiki päris hästi hakkama. Tänu oma rahvaarvule on rumeenlased hõivanud mitu väljapaistvat kohta ning asunud oma riigi rahvusvahelist positsiooni tugevdama. Mul on hea meel nende üle.
Meie ees seisavad staatuse muutusega seoses täiesti uued ülesanded. Seni kutsuti “uusi” osalema eelistingimustel, et oleks esinduslikum valim. Nüüd peame täie eest väljas olema.
Arvestades seda, kui kiiresti jõudsime kommunismi varemetest stabiilsesse turumajandusse, oleks kolm aastat “uute” staatust pidanud olema piisav, et mitmel olulisel alal vanadega samale joonele jõuda. Paraku kuulen eravestlustes ikka ja jälle, et meis ollakse pisut pettunud.
Oleme Euroopa kõnetoolidest enesele võrdset kohtlemist nõudnud. Kuid meie nõudmiste mõjukust on vähendanud meie enda silmatorkav egoism ja eneseimetlus. Kes tahab majanduskasvu ja rikkusega uhkustada, peab arvestama asjaoluga, et Euroopa Liidus on rikastel ja edukatel suuremad kohustused. Näiteks aidata riike ja rahvaid, kes on vaesemad kui meie.
Rootsi pühendas 2006. aastal arenguabile 1,03 protsenti oma rahvamajanduse kogutulust (GNI). Luksemburg andis 0,89 protsenti ja Madalmaad 0,81 protsenti. Uusimatel andmetel on Eestil kõrvale panna üle kümne korra vähem - 0,08 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (GDP).
Me ei ole eriti varmad juhtivatele jõududele järele rühkima. 2010. aastaks on Eesti eesmärk anda arenguabiks 0,1 protsenti SKTst. Samal ajal on Euroopa Liidu ja ÜRO üldine eesmärk saavutada 0,7 protsendi tase. Meie keskmisest kõrgem enesehinnang ei ole siin paraku teisenenud keskmisest kõrgemaks eesmärgiks.
Meilt oodatakse rohkem, kui oleme suutnud ära teha. See ei käi muidugi ainult Eesti kohta. Läti, Leedu ja Poola on meist veelgi tagapool. Kuid “teised teevad ka” ei ole eriti hea vabandus. Teel Euroopa Liitu olime ühel momendil oma lõunanaabritest kaks aastat ees. See tegi meid päris uhkeks. Miks ei ole me suutnud seda uhkust positiivse sisuga täita?
Eesti ühiskond on pikki aastaid elanud vaid “küüned enda poole”. See ei väljendu mitte ainult kitsis arenguabis, see väljendub igapäevases suhtumises kaaskodanikessegi. Ma ei suuda ära imestada siirast usku, et riigimonopoli juhtimine saab olla 50 korda väärtuslikum töö kui külakoolis või lasteaias hariduse andmine.
Sotsiaaldemokraadid on nüüd taas võtmas valitsusvastutust. Panen suuri lootusi meie inimeste võimele tuua meie ühiskonda rohkem hoolivust, solidaarsust ja empaatiat.
Kasvust hoolimata ei saa meie majandus kunagi suuremaks Rootsi omast. Ka meie relvajõud ei kannata iialgi välja võrdlust USAga. Kuid kui tahame, võime Skandinaaviale järele jõuda vaimult.
Meie parim võimalus võrdsena Euroopa Liidus olla on kehastada euroopalikke väärtusi märgatavalt paremini kui liikmesriigid keskmiselt. Me ei kemple juba viimased 15 aastat Moskvaga limiitide pärast ega müü Peterburi turul kurke. Otsime endale väärikat kohta Euroopas. Viie rikkama hulka rühkimine peab olema seotud viie lahkema hulka pürgimisega.