EIKI NESTOR: Võimulepe kui kompromiss

Läbirääkijatel on koalitsioonilepingu sõlmimiseks kaks tuge. Kõigepealt valimistel antud lubadused-ideed ja teiseks valijate antud hääled. Maailmavaated on erakondadel teadagi erinevad ning ka lubadused seetõttu vastakad. Kõige keerukam ongi ühe leppe sõlmimisel siduda omavahel eri suundadesse minevaid arvamusi. Teinekord tuleb aga leida kompromisse ühe ja sama probleemi lahendamiseks mõeldud, kuid erinevate mõtete vahel.
Toon siinkohal näite koolieelsete lasteasutuste ehk rahva keeli lasteaedade asjus tehtud kompromissist. Nii sotsiaaldemokraadid kui reformierakondlased näevad suurt probleemi selles, et meil on puudu lasteaiakohtadest. Töö- ja pereelu parem ühitamine on kõige tõhusam võluvits sündimuse suurendamiseks. Kui see võimalus puudub, jääb laste saamine emale-isale paremaid aegu ootama.
Kehtivate seaduste alusel on kõik koolieelsetesse lasteasutustesse puutuv kohaliku omavalitsuse ülesanne. Reformierakond nägi lahendust selles, et toetada riigieelarve rahaga uute lasteaedade ehitamist ja lubas valijatele selleks mõeldud investeerimisfondi loomist mahuga 400 miljonit krooni aastas.
Sotsiaaldemokraadid nägid lisaks lasteaiakohtade puudusele probleemi ka alushariduse kvaliteedis. Selle kõige olulisem osa on lasteaiaõpetajate palk, mis peaks olema kindlasti sama suur kui põhikooliõpetajatel. Ilmakodaniku targaks saamine algab juba lasteaias ja kui omavalitsuste poolt õpetajale makstav palk on erinev, on kindlasti erinev ka kooli astuvate laste valmisolek edasiseks õppimiseks. Võrdsete võimaluste loomine hariduses peab algama varem, kui heliseb esimene koolikell. Meie pakkusime lahendusena koolieelsete lasteasutuste õpetajate palkade maksmise kohustuse ülevõtmist riigile ning sellest kohalike omavalitsuse eelarvetesse jääva raha kasutamist uute lasteaiakohtade loomiseks.
Kompromissi leidmine kahe erineva idee vahel algas läbirääkimiste esimesel päeval ja lõppes viimasel. Reformistid ei pidanud vajalikuks linnade ja valdade õigustes ja kohustustes muudatusi teha. Nende mõtet toetas ka kohalike omavalitsuste tulubaasi tõhus ja järjepidev kasv. Sotsiaaldemokraatide jaoks oli aga tähtis võrdsete võimaluste loomine hariduse saamisel, sõltumata sellest, millises linnas või vallas laps elab, ning seoses sellega ka õpetajate palkade tõstmine.
Nii sündiski valitsusliidu programmi säte, mis kõlab nii: “Loob lasteaiakohtade arvu suurendamiseks ning lasteaiaõpetajatele põhikooliõpetajatega võrdse alampalga maksmisele kaasaaitamiseks uute lasteaedade ehitamise riikliku investeeringute programmi “Igale lapsele lasteaiakoht!” 400 miljoni krooni suuruses aastamahus ning algatab seadusemuudatused, mis aitavad lahendada lasteaiakohtade nappust.”
Inimkeeli tähendab see seda, et kohalike omavalitsuste õigused ja kohustused lasteaedade asjus ei muutu. Riik toetab omavalitsusi täiendavalt 400 miljoni krooniga aastas. Seejuures peab see raha aitama kaasa nii lasteaiakohtade loomisele kui sellele, et õpetajad lasteaedades saaksid oma töö eest väärilist palka. Kindlasti peab seejuures arvestama, et lasteaiakohtade loomisel ja õpetajatele väärilise palga maksmisel seni esirinnas olnud linnad ja vallad ei oleks oma mõistliku tegevuse tõttu halvemas olukorras kui need omavalitsused, kus sellele küllaldast tähelepanu pole pööratud.
Riigi ja omavalitsuste õiguste ja kohustuste täpsustamine ning sellele rahalise katte leidmine on igal aastal valitsuse ja omavalitsusliitude läbirääkimiste teema. Küllap seal saavad ka kõik “i-d” lõplikud täpid peale.
Peaasi on see, et ühelgi perel ei jääks laps tulemata seetõttu, et tööle tagasi ruttaval emal pole last kellegi hoole alla usaldada. Ja et esimesse klassi minevatel lastel oleks kõik eeldused viite peale õppimiseks.