MARIANNE MIKKO: Stalinismi saatanlikkus eurooplasi kainestamas

Euroopa ja maailma poolehoid Eestile on saavutanud oma haripunkti. Tänu Venemaa vigadele on rahvusvaheline avalik arvamus meie poolel. Seeläbi on meil ainukordne võimalus ületada üks äärmiselt oluline mõistmatuse barjäär.
Aastaid on Eesti poliitikud katsunud eurooplasi veenda, et stalinismi tuleks käsitleda võrdväärselt natsismiga. Konkreetseid saavutusi on aga vähe. Lääne-eurooplaste jaoks on Nõukogude osalus Natsi-Saksamaa üle saavutatud võidus endiselt lõplik tõend sellest, et tegu ei saa olla kurja riigiga.
Seegi kord kallutas maailma arvamuse meie kasuks mitte arusaamine pronkssõduri tähendusest eesti rahvale, vaid Viini konventsiooni jäme rikkumine. Eesti suursaadiku ründamine saavutas selle, mida konverentsid, raamatud ja artiklid ei ole suutnud.
Stalinismi paljastamise teel on üks tõsine tõke: kahe põlvkonna pikkune traditsiooniline ajalookäsitlus. Riikides, kuhu Vene sõduri kirsa ei ole kunagi astunud, on ta kuuskümmend aastat kandnud vabastaja oreooli. Külma sõda käsitletakse lihtsalt kahetsusväärse lahkarvamusena, kus kumbki pool tahtis ainult head.
Isegi Varssavi bloki maadel on tegelikult raske mõista, mis meiega Nõukogude Liidu koosseisus toimus. Portugalis või Kreekas ei tunnetata Siberi vangilaagrite õudu üldse.
Meie saavutuste nimekirjas on paar hukkamõistvat resolutsiooni. Kuid võrreldes Vene propagandamasina toodanguga, on nende kõlapind väike. Praegu, kui südamed ja silmad-kõrvad on meile valla, on õige aeg teha otsustav pingutus. Näidata, et möödunud sajandi kahe suurmõrtsuka erinevus on praktiliselt olematu.
Üht võimalust midagi ära teha pakub Euroopa Parlamendi vastuvõetud programm “Kodanike Euroopa”, mis anti käiku 10 mail. Euroopa Parlamendis õnnestus mul saavutada natsismi ja stalinismi ohvrite võrdne käsitlemine programmi alusdokumentides. Tänu sellele on programmist võimalik saada toetust üritustele, mis pühendatud stalinliku massiküüditamise ja terrori ohvrite mälestuse jäädvustamisele.
Nõukogude terrori all kannatanud riikide peamine nõrkus aga on killustatus. Kõigil on oma mälestuspäevad, paljudel isegi mitu. On aga selge, et mitukümmend eri sündmust paarikümnes kohas ei kinnistu maailma teadvusse.
Natslike kuritegude tähistamiseks kasutatakse kolme-nelja kuupäeva, kolme-nelja kohanime, mis on tuttavad igale lääne inimesele.
Et leida ühist nimetajat, on hädavajalik katkematu koostöö saatusekaaslastega. Panin sel nädalal ette korraldada Euroopa Parlamendis konverents natsismist ja stalinismist. Eurooplased peaksid üheselt aru saama, et Hitler ja Stalin on täpselt ühtemoodi kurjategijad. Ühe mündi kaks külge.
Ühisel jõul peame leidma õige tooni rääkimaks Euroopa südariikide arvamusliidritega.
Venemaa järgmise ründe puhul ei saa me loota jämedatele vigadele, mida tehti seekord. Meil on hädasti vaja, et stalinismi hukkamõist vabaneks rahvusäärmusluse kõrvalmaitsest ja siseneks Euroopa ühise ajalookäsitluse peavoolu.
Viimane on hädavajalik Eestis elavate venelaste integreerimiselgi. Kui väga Kreml ka ei püüaks, ei ole ta siiski venelastele ainuke autoriteet. Euroopa sõna on kaalukas ja meil on vaja, et see sõna toetaks objektiivset ajalookäsitlust.