Marianne Mikko: 40 aastat Kuuepäevasest sõjast

Lähis-Idas on jätkuvalt rahutu.
Lähis-Ida on maamuna kuum kartul. Hoolimata maailma heast tahtest taastada rahu juutide ja palestiinlaste vahel, on turvalisusest asi kaugel. Hõõrumine ei käi mitte ainult Iisraeli–Palestiina liinil, vaid ka palestiinlaste endi vahel.
Demokraatlike valimiste tulemusel võidu saavutanud Hamas on Euroopast vaadates terroriorganisatsioon. Talle alternatiivi pakkuv Fatah on eurooplastele meeltmööda, aga liiga nõrk, et võimule tulla.
Euroopa Liit on oma traditsioonilise Palestiina Omavalitsuse toetamise praktiliselt lõpetanud, sest terroriorganisatsiooni toitmiseks pole EL küll loodud. 30. augustil toimub Brüsselis Euroopa Parlamendis konverents, kus kõikide osapoolte kaasabil arutatakse Palestiina hetkeolukorda.

Lühike, ent oluline
Tänavu suvel möödus 40 aastat ühest lühikesest, kuid väga tähtsast sõjast Lähis-Idas. Juba neli kümnendit kuuleb välisuudistest samu nimesid: Gaza sektor, Jordani jõe läänekallas ning Golani kõrgendikud. Just nimelt need alad – ja Siinai poolsaare – vallutas Iisrael kuuepäevase sõja käigus Egiptuselt, Jordaanialt ning Süürialt.
Kuue päeva jooksul suurendas Iisrael märkimisväärselt oma territooriumi ning tugevdas enda positsiooni maailmapoliitikas. Seni suhtuti Iisraeli kui üpris kergesti haavatavasse riiki. Seda hoolimata faktist, et juba oma esimestel elukuudel aastal 1948 oli Iisrael tagasi löönud oma naabrite rünnaku ning koguni hõivanud territooriumi. Juba mainitud Gaza sektor ning Jordani jõe läänekallas olid ÜRO plaanis mõeldud palestiinlastele, kuid läksid 1948. aastal vastavalt Egiptuse ning Jordaania valdusse.
1947. a jagati Suurbritannia valduses olnud Palestiina alad Juudi riigiks ja Araabia riigiks ning Jeruusalemm määrati rahvusvaheliseks territooriumiks. Kuid enne Briti mandaadi lõppemist kuulutas 14. mail 1948 juudikogukond ühepoolselt välja Iisraeli riigi, mis hõlmas tervet Palestiinat (sh ÜRO poolt määratud Araabia riiki ja Jeruusalemma).
Algas Araabia–Iisraeli sõda (1948–1949) Liibanoni, Jordaania, Süüria ja Egiptuse osalusel. Sõja käigus Iisrael okupeeris suure osa Palestiina Araabia riigile määratud maast ja Jeruusalemma lääneosa. Araabia riigi tulevastest aladest järele jäänud osad läksid Jordani jõe läänekalda ja Gaza sektori kujul vastavalt Jordaania ja Egiptuse koosseisu.
Vahepealseil aastail vallandus nn külm sõda ja ka Iisraeli–Araabia konflikt sai osaks sellest. Nimetagem vaid dramaatilist Suessi kanali kriisi.
Kuid 1967. aasta 5. juuni varahommikul alustas Iisrael õhurünnakut Egiptuse vastu, põhjendades seda võimaliku oodatava Egiptuse invasiooniga. Iisrael purustas täielikult Egiptuse maapealsetes baasides dislotseerunud õhuväed. Rünnakutes purustati ka kaugemalasuvad teisejärgulised Egiptuse lennuväljad.
Jordaania, Süüria ning Iraagi õhujõudude rünnakule vastas Iisrael nende lennuväljade purustamisega – nii takistati lennukite naasmist ning lennuväljade edasist kasutamist. Järgmisel päeval olid Iisraeli maaväed juba sügaval Siinai kõrbes teel Suessi kanali poole. Ka Gaza sektor polnud egiptlaste poolt eriti tugevalt kaitstud ning sellegi vallutamine läks üsna lihtsalt.
Jordaania sisenes sõtta, rünnates mürsutulega Iisraeli keskosa taotlusega “vabastada” Iisraeli poolt 1948–1949 vallutatud araablastega asustatud alad. Iisrael sooritas vasturünnaku, tehes esmalt pettemanöövri Qualqilya linnale läänest, seejärel aga rünnates seda idast. Rünnakul linnale purustati 2000 hoonest 850.
Saavutatud võit viis Jordaania väed taganemisele ja 8. juuniks sai Iisrael oma kontrolli alla palestiinlaste linnad koos enam kui miljonilise elanikkonnaga ka Jordani läänekaldal.
Strateegiliselt ülioluline järgnevateks aastateks oli Golani kõrgendike hõivamine Süürialt. See võimaldas kontrollida kogu sõjalist tegevust Iisraeli Süüria ja Liibanoniga piirnevatel aladel.

Rahust kaugel
Miks on aga 40 aastat tagasi toimunud sündmused endiselt aktuaalsed? Siinai poolsaar on Egiptusele tagastatud ja rahuleping sõlmitud. Jordaaniaga on samuti saavutatud rahulepe ning Gaza sektoris ja osal Jordani läänekaldast toimetab Palestiina Omavalitsus. Aga kuna palestiinlaste õigused omavalitsuseks on endiselt piiratud, pole rahule sammugi lähemale jõutud.
Palestiinlased soovivad, et Iisrael tagastaks kõik 1967. aasta kuuepäevase sõja ajal vallutatud alad.
Süüria tahab tagasi saada Golani kõrgendikke. ÜRO toetab oma 2006. aasta resolutsiooniga palestiinlaste enesemääramisõigust ning Palestiina riigi rajamist Iisraeli riigi kõrvale 1967. aasta sõja eelsetes piirides. Kuid Iisrael ei saa nõustuda selle mõttega juba ainuüksi Ida-Jeruusalemma pärast. Iisraeli jaoks on mõeldamatu jagada osadeks oma riigi ajalooline keskus.
Kuna rahuprotsess on nii pikaks veninud, ei ole ka palestiinlaste seas enam üksmeelt. Peamiste poliitiliste jõudude, Hamasi ning Fatahi vahel on tõsised konfliktid. Tänaseks on see viinud Palestiina Omavalitsuse lõhenemiseni ja kodusõja äärele.
Kuna Hamas ei tunnista Iisraeli riiki, on Iisraeli ja kogu lääne üldsuse poolt vaadatuna endiselt keeruline anda palestiinlastele täielikku enesemääramisõigust.
Siiski ilmub viimasel ajal Iisraeli ajakirjanduses üha rohkem märke leppimisest Palestiina riigi loomisega. Ajakirjanduse andmetel on Iisrael valmis läbi rääkima ja loovutama Jordani jõe läänekaldal 90% okupeeritud aladest ning Gaza sektori. Kuuldusi on olnud ka Iisraeli vägede väljatoomisest Ida-Jeruusalemma äärealade araabia kvartalitest.
Iisraeli–Palestiina konflikt oli ja on lisaks sionistlikule liikumisele ja holokaustile suuresti ka külma sõja sünnitis. Ka täna näeme Venemaa ja lääneriikide vahelisi jõujooni araabia maades kulgemas suuresti samu radu mis paar aastakümmet tagasi. Hoolimata sellest, et on moodustatud nn kvartett.
See on auväärne rahvusvaheline struktuur, mille hulka ühena neljast kuulub ka teistega igati võrdne Venemaa. Nähes aga Kremli üha sallimatumat suhtumist rahvusvahelise elu väljakujunenud reeglitesse ning soovi teistele peale suruda oma huve, on raske uskuda, et külm sõda on läbi.
Mis aga puudutab Palestiinaga seotud konverentsi Euroopa Parlamendis, siis mõistagi mingit retsepti välja ei kirjutata. Vahel on seegi väga tähtis, et üksteist suudetakse ära kuulata.
Siinkohal meenub üks liigutav koosolek 2004. aasta sügisel Jeruusalemmas. Kümmekond europaralmendi saadikut kohtusid kohalikega. Meie vestlusring koosnes juudi ja palestiina laste vanematest. Nii ühtede kui ka teiste lapsed olid saanud surma vastasseisu tõttu. Need Iisraeli–Palestiina laste vanemad olid seljad kokku pannud ja seisid/seisavad mitte oma õiguste, vaid piirkonna rahu eest.
Nagu tilk tilga haaval mõraneb kivi, nõnda sünnib sõna sõna haaval rahu, olid surmaga ühendatud lapsevanemad veendunud. Mõlema poole kaotuse osalised olid samas ka teadlikud, et rahuprotsess võtab aega aastakümneid. Kurb on see, et nii mõnigi neist ei pruugi rahu oma eluajal näha. Paraku.