Peeter Kreitzberg: Maahariduse peab päästma tugev põhikoolide võrk

Peatselt kogunevad valitsuse, Riigikogu, maakondade, valdade, koolide ja ühiskondlike organisatsioonide esindajad Järvamaale Kareda valda Peetri põhikooli, et arutada meie praeguse hariduskorralduse üht kõige valusamat probleemistikku, mis seondub koolivõrgu ja hariduse kättesaadavusega.
Kui esimeste koolide sulgemine laste vähesuse tõttu tundus vägivallana hariduse vastu, siis nüüdseks oleme harjunud, et aastas suletakse 10-15 kooli. Vaatame pealt, kuidas hea haridus koondub linnadesse, ega oska midagi ette võtta.

Võitlus kooli eest
Koolide vahel valla päästetud võistlus ei nõuagi mingit strateegiat. Vallad võitlevad kooli allesjäämise eest, sest mis vald see enam on, kus kooli pole. Koolid võistlevad üksteisega õppivate peade eest, sest selle taga on pearaha.
Mida vähem on koolis õppijaid, seda raskem on pearahaga toime tulla. Kuid koolid on ennekõike selleks, et lapsed saaksid head haridust, mitte selleks, et õpilased kooli oma kohalolekuga elus hoiaks.
Väikese kooli pidamine normaalsel tasemel on kordi kallim kui suure kooli käigushoidmine. Suures koolis on võimalik pakkuda õpilastele rohkem valikuid, sinna on ehk kergem õpetajaidki saada, sest noor õpetaja ei pea muret tundma kooli kinnipanemise ja töökoha kaotamise pärast.
Kuid väike kool on kinkinud paljudele rahuliku ja toreda lapsepõlve, sisendanud enam austust teiste vastu, pakkunud aega ja võimalusi unistusteks ja iseseisvateks mõtisklusteks. Kuidas suure ja väikese eelised optimaalsel viisil ühendada, on tõusnud meie hariduskorralduse üheks tähtsamaks probleemiks.
On omamoodi paradoksaalne, et koole on meil liiga palju ja õpetajaid liiga vähe.
Meil on üsna hästi juurdunud seisukoht, et saagu, mis saab, aga algkool peab olema kodu lähedal. Ühtlasi on tekkinud tõsised kahtlused, kui elujõuline on iseseisev väike algkool, kui palju lapsevanemad seda soosivad.
Meil on üle 70 põhikooli, kus on vähem kui 80 õpilast, paarikümnes napilt 50 õppijat. Kas ei juhtu nii, et püüdes säilitada kõiki pisikesi koole, laastame maakoolid täielikult, sest lapsevanemad hakkavad ise massiliselt liikuma elujõulisemate koolide suunas.
Seda ärgitab oluliselt praegune koolide järjestamine riigieksami tulemuste põhjal, mis on jaburavõitu ja annab kogu ühiskonnale vale signaali. Esiteks, haridust ei peegelda mitte ainult riigieksamite tulemused, mis saadakse sageli drillimisega, teiseks, kõrgel kohal olevad koolid võlgnevad enamasti väga palju teistele koolidele ja piirkondadele, kust nad on saanud oma väga hea õpilaskontingendi. Lõpetame need koolide järjestamise mängud ära!
Kuid midagi pole teha. Kool, kus on head õpetajad, korralik õpikeskkond, võimla, staadion, õpilaskodu, huviringid, on parem kui väike kool, kus seda pole. Meie võistlusele ja linnakoolide eelistamisele rajatud rahastamissüsteem on viinud koolivõrgu kujunemise isevooluteed. Peale pearaha alusel rahastamise laastab maapiirkonna alg- ja põhikoole nn tasaarveldussüsteem, mille vastu on korduvalt sõna võetud, Riigikogu menetlusse tasaarveldust kaotav eelnõugi esitatud, kuid tulutult.
Kui laps lahkub oma kodukoha koolist teise omavalitsuse kooli, peab vald praeguse korra järgi hakkama oma raha eest kütma ja valgustama teises vallas, sageli linnas, täidetud koolikohta.
Mis sest, et endal ei vähene õpilase lahkumise pärast ei kütte- ega valgustuskulud. Mis sest, et alles jäävate õpilaste haridusvõimalused kahanevad selle võrra.
Niimoodi jäävad meil lõpuks alles üksnes maakonnakeskuste koolid. Koolivõrgu kujunemist võistluse hoolde jätta oleks lühinägelik. Meie esimesel iseseisvusajal võttis riik üldharidusliku koolivõrgu kujunemise eest kaasvastutuse, praegu on see omavalitsuste kanda.

Laste huvides sulgeda
Kogu meie haridussüsteemi aluseks peab kujunema tugev põhikool. Selle asemel, et lasta ühel koolil enne lõplikku kinnipanemist pikalt kiratseda ja sallida aastaid viletsaid haridusvõimalusi, tuleks kool laste huvides sulgeda, panustades suuremate ja tugevamate põhikoolide tekkele.
Kui tahame kujundada tugevat põhikoolide võrku, peaks iga laps õppima üldjuhul oma teeninduspiirkonna koolis. Siis teame, kuhu kooli raha investeerida ja muid kulutusi teha. Muidugi ei saa see kehtida gümnaasiumiastme kohta, sest gümnaasiumid on eriilmelised, ja normaalne oleks, kui gümnaasiumides ei jätkaks üle poole põhikooli lõpetajatest.
Ülejäänud siirduksid kutsekoolidesse, kus nad omandaksid nelja aasta jooksul korraliku üldhariduse, et saada hea ettevalmistus kõrgkooli pürgimiseks. Kaua arutatud mõttel, mille järgi linnades võiksid kujuneda ainult gümnaasiumiastmega koolid, on iva sees. Samal ajal on tähtis, et korralikku keskharidust oleks võimalik omandada kõigis Eesti piirkondades.