Katrin Saks: Rahvastik on prioriteet, mitte paratamatus
Euroopa parlamendi saadik endine rahvastikuminister Katrin Saks usub, et rahvastik on üks selle sajandi põhimuresid. Ka Eesti probleemid ei ole unikaalsed ning me oleme osa kogu Euroopa demograafilistest protsessidest. Vananemine on paratamatu ning sündimuse tõusu taastootmise tasemele ei ole ette näha, seega on osa lahendusest sisseränne. Eestis on võtmeküsimuseks siin kasvanud teiste rahvuste esindajate kaasamine, sest majandus saab järjest vähem toetuda vaid eestlastele.
Mõni aeg tagasi võõrustasin Hiina rahvastikuministrit. Otsustasime näidata talle ka Lõuna-Eestit ning alustasime sõitu mööda Piibe maanteed, mille ääres on teatavasti hõre asustus. Pärast esimest tundi küsis auväärne külaline, millal see looduspark lõpeb ja tulevad inimesed.
Seda hõredust tajume järjest enam ka ise, näiteks kaubanduskeskuse sabas tühje kassasid põrnitsedes. Olen juba mitu korda istunud uhkes üksinduses ühes pealinna juuksurisalongis, kus viiest toolist neli on tühjad. Mitte sellepärast, et juuste lõikamine oleks moest läinud, aga juuksureid lihtsalt jääb puudu. Näiteid võib tuua palju, aga hoopis huvitavam on see, kuidas me selles inimestepuuduses käitume, kuidas suhtume juba olemasolevasse inimressurssi ja kuidas kavandame tulevikku, mis on veel hõredam.
Üleilmse soojenemise ja terrorismi kõrval on 21. sajandil maailma põhimureks rahvastikuprobleemid. Euroopas levib arusaam senise integratsioonipoliitika läbikukkumisest. Ka Eesti peab endale tunnistama, et rahvastik on riigi prioriteet, mitte paratamatus.
Olles lugenud viimastel kuudel raevukaid internetikommentaare stiilis „venelased välja”, tundub, et peale kõige muu on meid maha jätnud ka meie kuulus pragmatism. Kas tõesti pole see eestluse kisakoor märganud, et peale sellise majandussektori nagu energeetika, kus enamik töötegijaid on vene rahvusest, on ka näiteks poemüüjad ja pangatellerid enamasti üsna tüüpiliste slaavi nimega. Ja seda mitte ainult Narvas. Aprillisündmustes jäi väärika tähelepanuta seegi, et ligi kolmandik politseinikke, kes korra jalule seadsid, olid samuti venelased. Niisiis on sellised loosungid väga rumalad ja lühinägelikud, homset silmas pidades aga suisa hukatuslikud.
Kui me praegu ei hoia neid, kes on siin maal sündinud-kasvanud, tuleb meil edaspidi seista silmitsi veel suuremate probleemidega. Et selles veenduda, tasub pisut Euroopas ringi vaadata. Vaatamata sellele, et meie keeruline demograafiline olukord on kolonisatsiooni tagajärg, pole meie probleemid unikaalsed.
Kasvav ja kahanev Euroopa
Samal ajal kui Euroopa eliitklubi arutleb oma piiride üle ja jagab välja uusi liikmekaarte, kuivab Euroopa rahvastik kokku. Ühe ennustuse kohaselt väheneb rahvaarv järgneva saja aasta jooksul umbes neli korda. Selles võime küll kahelda, kuid kindel on, et Euroopa rahvastik kahaneb lähitulevikus kiiresti. See on Ida- ja Kesk-Euroopas juba täies hoos, jõuab mõne aasta pärast Lõuna-Euroopasse ja 2015. aastaks Lääne-Euroopasse ning viimaks, 2030. aasta paiku ka Põhjamaadesse.
Suurt sündimuse kasvu ei ennustata: pole mingit põhjust arvata, et inimesed oma käitumist olulisel määral muudaksid, ja ega riigid pole selle nimel ka riigid tõsiseid jõupingutusi teinud. Eksperdid arvavad, et näiteks Lõuna-Euroopas jääb sündimus 40% allapoole taastootetaset. Küll aga jätkub rahvastiku vananemine, kõige rohkem on eakaid Itaalias, kõige vähem aga Iirimaal. Kui praegu on Euroopas 21 miljonit vanurit, kel aastaid üle 80, siis sajandi keskpaigas võib neid olla juba 80 miljonit.
Kui indiviidi jaoks on pikk elu ja arvukad pensioniaastad suurepärane, siis riigi jaoks on asi kahjuks keerulisem. EL-i statistika kohaselt töötab isegi Põhjamaades vaid 15% üle 60-aastasi mehi ja 4% naisi. Lõuna-Euroopas on neid veelgi vähem, sest enamik naudib väljateenitud puhkust ja loodab rohkem või vähem riigile, olenevalt oma tervise- ja pensionikindlustusest. Kui eelmise sajandi teises pooles suurenes tööjõu hulk Euroopas pidevalt, siis alates 2010. aastast on oodata langust. Töö iseloom küll muutub – masinad ja arvutid asendavad inimesi –, kuid suurenev vanurite hulk vajab teenuseid, mida vaevalt suudavad osutada robotid.
Veel üks tegur on pensioniiga. 1970. aasta Euroopa keskmine pensionile pääsemise iga 65 on tänapäeval oluliselt madalam ja kuigi eluiga on samal ajal tõusnud, kardavad poliitikud pensioniea tõstmist kui katku, sest hääli on vaja järgmistel valimistel, mitte kauges tulevikus. ÜRO prognoos ütleb, et 2050. a on Lõuna-Euroopas üle 65-aastasi elanikke 33%, Lääne-Euroopas 28–29%.
Vähe valikuid
Olukorda saab parandada lapsi sünnitades või sisserännet suurendades. Sünnitamine pole eriti populaarne ei meil ega ka mujal Euroopas, vähemalt mitte sel määral, et rahvast taastoota. 1960-ndate beebibuumile on järgnenud langus – kus väiksem, kus suurem, kõige suurem Lõuna-Euroopas. Vanadest Itaalia filmidest meelde jäänud matroon suure lastekarja keskel on minevik, praeguses tüüpperes on üks laps. Eesti näitaja on pigem keskmine, kõrgem kui Vahemeremaadel, aga madalam kui näiteks Põhjamaades, Prantsusmaal ja Iirimaal. Suurenenud on ka lastetute hulk, näiteks ennustatakse, et Saksamaal jääb lastetuks kolmandik nendest, kes on sündinud pärast 1960. aastat.
1993. a tegin teleajakirjanikuna ühe saate sarjast „Teateid tegelikkusest”, kus kujutasime ette tulevikku. Näitasime võtet esimesest klassist siis ja seitse aastat hiljem – ühe tühja pingireaga. See puuduv „rida” peaks varsti jõudma keskkooli, sõjaväkke, kõrgkooli, tööle... Ja just nende sündimata laste lapsed oleksid jõudnud maksumaksja ikka ajal, mil minu põlvkond läheb pensionile! See pole kohvipaksu pealt ennustamine – kahjuks on need protsessid väga pikalt ette „programmeeritud”.
Kindlasti on olemas „sisemisi ressursse”, näiteks motiveerida inimesi kauem töötama, suurendada naiste tööhõivet, rakendada tulevikku kindlustavaid pensioniskeeme jne, kuid see ei täidaks tühja ruumi. Et tagantjärele sünnitada ei saa, tuleb valida, kas saada hakkama oluliselt väiksema hulga inimestega või otsustada uute tulijate kasuks. Retoorikale vaatamata tundub viimane võimalus tõepärasem, sest järjest enam on Euroopas töid, mida heaoluühiskonnas kasvanud inimesed ei taha enam ise teha.
Lähtemaast sihtpunktiks
20. sajandil oli Euroopas neli suurt migratsioonilainet, mille põhjustasid kaks maailmasõda, 1960. aastate majandusbuum ja eelmise sajandi lõpukümnendi sündmused. Kui kuni Teise maailmasõjani enamasti lahkuti Euroopast, siis viimasel kümnendil on ka sellistest riikidest, kust varem palju emigreeruti – näiteks Hispaania ja Iirimaa –, saanud immigratsiooniriigid.
Esialgu toimus liikumine vaesest lõunast rikkasse läände, parema elu otsijad tulid Itaaliast, Hispaaniast, Portugalist ja Kreekast, siis lisandusid tulijad Jugoslaaviast, Türgist ja Indiast. 1970-ndate naftakriis ja majanduslangus sundis aga poliitikat muutma ja rakendama piiravaid meetmeid – peamiselt jäi alles perekondade ühendamine ja põgenike vastuvõtmine. Immigratsioon küll vähenes, aga ei lakanud, sest kanalid olid loodud. Üheksakümnendatel oli uus tõus seoses Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu lagunemisega.
Praegu pole aga haruldane, kui liigutakse lausa vastassuunas. Sattusin hiljuti Brüsselis rääkima ühe portugallasega, kes on elanud viimased 15 aastat Brüsselis ja kaalub nüüd perega tagasi kolimist. Nimelt on elu Portugalis palju arenenud ning Brüsselis kaunis kalliks muutunud.
Statistikas valitseb suur segadus, sest riigid defineerivad ja registreerivad uustulnukaid erinevalt, kuid 2004. aasta immigrantide netoarv oli 1,85 miljonit! Eesti kohta näitab statistika vaid ümmargusi nulle, meie rändearvud on väga väikesed.
Kolmandik Euroopa Liitu sisserännanuid tuleb Itaaliasse ja Hispaaniasse, umbes pool miljonit inimest aastas mõlemasse riiki. Kolmandal kohal on Inglismaa. Võrdluseks: kui 1997. a saabus Hispaaniasse 64 000 migranti, siis aasta hiljem oli see arv ligi kümme korda suurem. Lõuna-Euroopa andis ka illegaalsetele immigrantidele amnestia ja sai nii situatsioonist enam-vähem ülevaate. Ei tulda ainult paadiga ja Põhja-Aafrikast, Itaalia immigrantidest ligi pooled on pärit Kesk- ja Ida-Euroopast.
Sel ajal kui Eesti Vabariigis püütakse veel viimaseid dokumenteerimata inimesi, räägitakse Euroopas järjest enam illegaalsete immigrantide hulga kasvust – neid on umbes pool miljonit aastas (kuuleme neist enamasti siis, kui Itaalia ja Hispaania uudisteagentuurid teatavad mõne paaditäie aafriklaste avastamisest oma rannas). Inimlikele kannatustele lisandub sihtkohariikides suur hulk majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme. Surve vähendamiseks on solidaarselt loodud EL-i agentuur Frontex, mis peab kaasa aitama välispiiride paremale kontrollile, aga sellest aastast ka solidaarsusfond, mis peaks kaasa aitama nii integratsioonile kui ka koostööle sihtkohamaadega, vähendamaks illegaalset immigratsiooni.
Et kasvavast survest aimu saada, tasub heita pilk ÜRO ennustusele, mis näitab Lõuna-Euroopa rahvaarvu märgatavat kahanemist (kui sisseränne jääb praegusega samale tasemele), samal ajal kui Põhja-Aafrika rahvastik kasvab 174 miljonilt (2000) viiekümne aastaga 303 miljonini. Seega suureneb surve kahanevale ja vananevale Euroopale. Aga ehk see ongi meie pääsetee?
Migratsioon pooliku päästerõngana
Kuigi sisserändel võib olla märkimisväärne mõju Euroopa rahvastiku arvule, siis rahvastiku vananemisele on selle mõju tagasihoidlik. Sisserändajad on ainult natuke nooremad kui põliselanikud ja varem või hiljem jõuavad nemadki pensioniikka. See on ju hästi näha ka Eestis, kus pärast sõda täies tööeas siia tulnud on nüüd kiiresti suurendanud meie pensionäride hulka. Seega tuleb tingimata tegeleda ka sündimuse suurendamisega – aga käsitleda seda hoopis laiemalt kui meil, kogu peredele suunatud sotsiaalpoliitikana, mitmete valdkonnapoliitikate kompleksina ja ka väärtussüsteemi muutmisena.
On selge, et Euroopa ei saa ilma immigrantideta hakkama ning vaieldakse pigem selektiivse migratsioon üle. See on küll päritoluriikide suhtes ebamoraalne, kuid aitab kaasa integratsioonile. Võrreldes Prantsusmaad ja USA-d näeme, et kodakondsuse saamine on viimati mainitus keerulisem, kuid tänu selektiivsele immigratsioonipoliitikale edukam. Prantsuse mitteselektiivne mudel on toonud kaasa väiksema naturalisatsiooni taseme. Võrdlev uuring näitab, et madala haridustasemega inimesed naturaliseeruvad vähem. Sama kehtib ka väga kõrge haridustasemega isikute puhul – sest neil pole seda vaja, nad tulevad niigi hästi toime.
Vaatama sellele, et Euroopa vajab immigrante, on ta sisserändajatega halvasti kohanenud. Ja probleeme pole ainult kaugelt, teisest kultuuriruumist tulnutega. „Poola torumehedki” suutsid naaberriigis ärevust tekitada, kuigi ilma nendeta oleksid ilmselt paljud torud umbes.
Mida kaugemal (nii kauguse kui ka kultuuri mõttes) on kohver pakitud, seda raskemini kohanevad nii tulijad kui ka vastuvõtjad. Aga probleeme on neiski riikides, kus tulijad ei erinegi nii väga põliselanikest ning kus kulutatakse keeleõppele ja integratsioonile palju riiklikke või omavalitsuste vahendeid.
Selles mõttes pole meie siin oma probleemidega sugugi erandlikud. Jah, meie venelased on sattunud siia teisel viisil kui türklased Saksamaale või alžeerlased Prantsusmaale ja meie vaidluste keskmes on praegu ajalugu, aga põhjused, miks nii ühed kui ka teised on rahulolematud, on väga sarnased.
Põhiprobleemiks on kõikjal õiguste tasakaalu puudumine, tulijad pole rahul sellega, et neil on vähem õigusi, ja nad protestivad, kasutades selleks nii legaalseid võimalusi kui ka vägivalda. Järjest vähem võrdlevad nad oma olukorda päritolumaa võimalustega, järjest enam nõuavad põliselanikega võrdseid õigusi. Vana Euroopa reageerib sellele aga kasvava vaenulikkusega, mis toidab paremäärmusliku poliitika edu.
Mõni aeg tagasi võõrustasin Hiina rahvastikuministrit. Otsustasime näidata talle ka Lõuna-Eestit ning alustasime sõitu mööda Piibe maanteed, mille ääres on teatavasti hõre asustus. Pärast esimest tundi küsis auväärne külaline, millal see looduspark lõpeb ja tulevad inimesed.
Seda hõredust tajume järjest enam ka ise, näiteks kaubanduskeskuse sabas tühje kassasid põrnitsedes. Olen juba mitu korda istunud uhkes üksinduses ühes pealinna juuksurisalongis, kus viiest toolist neli on tühjad. Mitte sellepärast, et juuste lõikamine oleks moest läinud, aga juuksureid lihtsalt jääb puudu. Näiteid võib tuua palju, aga hoopis huvitavam on see, kuidas me selles inimestepuuduses käitume, kuidas suhtume juba olemasolevasse inimressurssi ja kuidas kavandame tulevikku, mis on veel hõredam.
Üleilmse soojenemise ja terrorismi kõrval on 21. sajandil maailma põhimureks rahvastikuprobleemid. Euroopas levib arusaam senise integratsioonipoliitika läbikukkumisest. Ka Eesti peab endale tunnistama, et rahvastik on riigi prioriteet, mitte paratamatus.
Olles lugenud viimastel kuudel raevukaid internetikommentaare stiilis „venelased välja”, tundub, et peale kõige muu on meid maha jätnud ka meie kuulus pragmatism. Kas tõesti pole see eestluse kisakoor märganud, et peale sellise majandussektori nagu energeetika, kus enamik töötegijaid on vene rahvusest, on ka näiteks poemüüjad ja pangatellerid enamasti üsna tüüpiliste slaavi nimega. Ja seda mitte ainult Narvas. Aprillisündmustes jäi väärika tähelepanuta seegi, et ligi kolmandik politseinikke, kes korra jalule seadsid, olid samuti venelased. Niisiis on sellised loosungid väga rumalad ja lühinägelikud, homset silmas pidades aga suisa hukatuslikud.
Kui me praegu ei hoia neid, kes on siin maal sündinud-kasvanud, tuleb meil edaspidi seista silmitsi veel suuremate probleemidega. Et selles veenduda, tasub pisut Euroopas ringi vaadata. Vaatamata sellele, et meie keeruline demograafiline olukord on kolonisatsiooni tagajärg, pole meie probleemid unikaalsed.
Kasvav ja kahanev Euroopa
Samal ajal kui Euroopa eliitklubi arutleb oma piiride üle ja jagab välja uusi liikmekaarte, kuivab Euroopa rahvastik kokku. Ühe ennustuse kohaselt väheneb rahvaarv järgneva saja aasta jooksul umbes neli korda. Selles võime küll kahelda, kuid kindel on, et Euroopa rahvastik kahaneb lähitulevikus kiiresti. See on Ida- ja Kesk-Euroopas juba täies hoos, jõuab mõne aasta pärast Lõuna-Euroopasse ja 2015. aastaks Lääne-Euroopasse ning viimaks, 2030. aasta paiku ka Põhjamaadesse.
Suurt sündimuse kasvu ei ennustata: pole mingit põhjust arvata, et inimesed oma käitumist olulisel määral muudaksid, ja ega riigid pole selle nimel ka riigid tõsiseid jõupingutusi teinud. Eksperdid arvavad, et näiteks Lõuna-Euroopas jääb sündimus 40% allapoole taastootetaset. Küll aga jätkub rahvastiku vananemine, kõige rohkem on eakaid Itaalias, kõige vähem aga Iirimaal. Kui praegu on Euroopas 21 miljonit vanurit, kel aastaid üle 80, siis sajandi keskpaigas võib neid olla juba 80 miljonit.
Kui indiviidi jaoks on pikk elu ja arvukad pensioniaastad suurepärane, siis riigi jaoks on asi kahjuks keerulisem. EL-i statistika kohaselt töötab isegi Põhjamaades vaid 15% üle 60-aastasi mehi ja 4% naisi. Lõuna-Euroopas on neid veelgi vähem, sest enamik naudib väljateenitud puhkust ja loodab rohkem või vähem riigile, olenevalt oma tervise- ja pensionikindlustusest. Kui eelmise sajandi teises pooles suurenes tööjõu hulk Euroopas pidevalt, siis alates 2010. aastast on oodata langust. Töö iseloom küll muutub – masinad ja arvutid asendavad inimesi –, kuid suurenev vanurite hulk vajab teenuseid, mida vaevalt suudavad osutada robotid.
Veel üks tegur on pensioniiga. 1970. aasta Euroopa keskmine pensionile pääsemise iga 65 on tänapäeval oluliselt madalam ja kuigi eluiga on samal ajal tõusnud, kardavad poliitikud pensioniea tõstmist kui katku, sest hääli on vaja järgmistel valimistel, mitte kauges tulevikus. ÜRO prognoos ütleb, et 2050. a on Lõuna-Euroopas üle 65-aastasi elanikke 33%, Lääne-Euroopas 28–29%.
Vähe valikuid
Olukorda saab parandada lapsi sünnitades või sisserännet suurendades. Sünnitamine pole eriti populaarne ei meil ega ka mujal Euroopas, vähemalt mitte sel määral, et rahvast taastoota. 1960-ndate beebibuumile on järgnenud langus – kus väiksem, kus suurem, kõige suurem Lõuna-Euroopas. Vanadest Itaalia filmidest meelde jäänud matroon suure lastekarja keskel on minevik, praeguses tüüpperes on üks laps. Eesti näitaja on pigem keskmine, kõrgem kui Vahemeremaadel, aga madalam kui näiteks Põhjamaades, Prantsusmaal ja Iirimaal. Suurenenud on ka lastetute hulk, näiteks ennustatakse, et Saksamaal jääb lastetuks kolmandik nendest, kes on sündinud pärast 1960. aastat.
1993. a tegin teleajakirjanikuna ühe saate sarjast „Teateid tegelikkusest”, kus kujutasime ette tulevikku. Näitasime võtet esimesest klassist siis ja seitse aastat hiljem – ühe tühja pingireaga. See puuduv „rida” peaks varsti jõudma keskkooli, sõjaväkke, kõrgkooli, tööle... Ja just nende sündimata laste lapsed oleksid jõudnud maksumaksja ikka ajal, mil minu põlvkond läheb pensionile! See pole kohvipaksu pealt ennustamine – kahjuks on need protsessid väga pikalt ette „programmeeritud”.
Kindlasti on olemas „sisemisi ressursse”, näiteks motiveerida inimesi kauem töötama, suurendada naiste tööhõivet, rakendada tulevikku kindlustavaid pensioniskeeme jne, kuid see ei täidaks tühja ruumi. Et tagantjärele sünnitada ei saa, tuleb valida, kas saada hakkama oluliselt väiksema hulga inimestega või otsustada uute tulijate kasuks. Retoorikale vaatamata tundub viimane võimalus tõepärasem, sest järjest enam on Euroopas töid, mida heaoluühiskonnas kasvanud inimesed ei taha enam ise teha.
Lähtemaast sihtpunktiks
20. sajandil oli Euroopas neli suurt migratsioonilainet, mille põhjustasid kaks maailmasõda, 1960. aastate majandusbuum ja eelmise sajandi lõpukümnendi sündmused. Kui kuni Teise maailmasõjani enamasti lahkuti Euroopast, siis viimasel kümnendil on ka sellistest riikidest, kust varem palju emigreeruti – näiteks Hispaania ja Iirimaa –, saanud immigratsiooniriigid.
Esialgu toimus liikumine vaesest lõunast rikkasse läände, parema elu otsijad tulid Itaaliast, Hispaaniast, Portugalist ja Kreekast, siis lisandusid tulijad Jugoslaaviast, Türgist ja Indiast. 1970-ndate naftakriis ja majanduslangus sundis aga poliitikat muutma ja rakendama piiravaid meetmeid – peamiselt jäi alles perekondade ühendamine ja põgenike vastuvõtmine. Immigratsioon küll vähenes, aga ei lakanud, sest kanalid olid loodud. Üheksakümnendatel oli uus tõus seoses Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu lagunemisega.
Praegu pole aga haruldane, kui liigutakse lausa vastassuunas. Sattusin hiljuti Brüsselis rääkima ühe portugallasega, kes on elanud viimased 15 aastat Brüsselis ja kaalub nüüd perega tagasi kolimist. Nimelt on elu Portugalis palju arenenud ning Brüsselis kaunis kalliks muutunud.
Statistikas valitseb suur segadus, sest riigid defineerivad ja registreerivad uustulnukaid erinevalt, kuid 2004. aasta immigrantide netoarv oli 1,85 miljonit! Eesti kohta näitab statistika vaid ümmargusi nulle, meie rändearvud on väga väikesed.
Kolmandik Euroopa Liitu sisserännanuid tuleb Itaaliasse ja Hispaaniasse, umbes pool miljonit inimest aastas mõlemasse riiki. Kolmandal kohal on Inglismaa. Võrdluseks: kui 1997. a saabus Hispaaniasse 64 000 migranti, siis aasta hiljem oli see arv ligi kümme korda suurem. Lõuna-Euroopa andis ka illegaalsetele immigrantidele amnestia ja sai nii situatsioonist enam-vähem ülevaate. Ei tulda ainult paadiga ja Põhja-Aafrikast, Itaalia immigrantidest ligi pooled on pärit Kesk- ja Ida-Euroopast.
Sel ajal kui Eesti Vabariigis püütakse veel viimaseid dokumenteerimata inimesi, räägitakse Euroopas järjest enam illegaalsete immigrantide hulga kasvust – neid on umbes pool miljonit aastas (kuuleme neist enamasti siis, kui Itaalia ja Hispaania uudisteagentuurid teatavad mõne paaditäie aafriklaste avastamisest oma rannas). Inimlikele kannatustele lisandub sihtkohariikides suur hulk majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme. Surve vähendamiseks on solidaarselt loodud EL-i agentuur Frontex, mis peab kaasa aitama välispiiride paremale kontrollile, aga sellest aastast ka solidaarsusfond, mis peaks kaasa aitama nii integratsioonile kui ka koostööle sihtkohamaadega, vähendamaks illegaalset immigratsiooni.
Et kasvavast survest aimu saada, tasub heita pilk ÜRO ennustusele, mis näitab Lõuna-Euroopa rahvaarvu märgatavat kahanemist (kui sisseränne jääb praegusega samale tasemele), samal ajal kui Põhja-Aafrika rahvastik kasvab 174 miljonilt (2000) viiekümne aastaga 303 miljonini. Seega suureneb surve kahanevale ja vananevale Euroopale. Aga ehk see ongi meie pääsetee?
Migratsioon pooliku päästerõngana
Kuigi sisserändel võib olla märkimisväärne mõju Euroopa rahvastiku arvule, siis rahvastiku vananemisele on selle mõju tagasihoidlik. Sisserändajad on ainult natuke nooremad kui põliselanikud ja varem või hiljem jõuavad nemadki pensioniikka. See on ju hästi näha ka Eestis, kus pärast sõda täies tööeas siia tulnud on nüüd kiiresti suurendanud meie pensionäride hulka. Seega tuleb tingimata tegeleda ka sündimuse suurendamisega – aga käsitleda seda hoopis laiemalt kui meil, kogu peredele suunatud sotsiaalpoliitikana, mitmete valdkonnapoliitikate kompleksina ja ka väärtussüsteemi muutmisena.
On selge, et Euroopa ei saa ilma immigrantideta hakkama ning vaieldakse pigem selektiivse migratsioon üle. See on küll päritoluriikide suhtes ebamoraalne, kuid aitab kaasa integratsioonile. Võrreldes Prantsusmaad ja USA-d näeme, et kodakondsuse saamine on viimati mainitus keerulisem, kuid tänu selektiivsele immigratsioonipoliitikale edukam. Prantsuse mitteselektiivne mudel on toonud kaasa väiksema naturalisatsiooni taseme. Võrdlev uuring näitab, et madala haridustasemega inimesed naturaliseeruvad vähem. Sama kehtib ka väga kõrge haridustasemega isikute puhul – sest neil pole seda vaja, nad tulevad niigi hästi toime.
Vaatama sellele, et Euroopa vajab immigrante, on ta sisserändajatega halvasti kohanenud. Ja probleeme pole ainult kaugelt, teisest kultuuriruumist tulnutega. „Poola torumehedki” suutsid naaberriigis ärevust tekitada, kuigi ilma nendeta oleksid ilmselt paljud torud umbes.
Mida kaugemal (nii kauguse kui ka kultuuri mõttes) on kohver pakitud, seda raskemini kohanevad nii tulijad kui ka vastuvõtjad. Aga probleeme on neiski riikides, kus tulijad ei erinegi nii väga põliselanikest ning kus kulutatakse keeleõppele ja integratsioonile palju riiklikke või omavalitsuste vahendeid.
Selles mõttes pole meie siin oma probleemidega sugugi erandlikud. Jah, meie venelased on sattunud siia teisel viisil kui türklased Saksamaale või alžeerlased Prantsusmaale ja meie vaidluste keskmes on praegu ajalugu, aga põhjused, miks nii ühed kui ka teised on rahulolematud, on väga sarnased.
Põhiprobleemiks on kõikjal õiguste tasakaalu puudumine, tulijad pole rahul sellega, et neil on vähem õigusi, ja nad protestivad, kasutades selleks nii legaalseid võimalusi kui ka vägivalda. Järjest vähem võrdlevad nad oma olukorda päritolumaa võimalustega, järjest enam nõuavad põliselanikega võrdseid õigusi. Vana Euroopa reageerib sellele aga kasvava vaenulikkusega, mis toidab paremäärmusliku poliitika edu.
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 10/23/2007
0 Comments:
Post a Comment
<< Home