Marianne Mikko: Iga kirjaoskamatu inimene on meie riigile suur kaotus

Septembri alguses jahmatas meid kõiki teadmine, et Eestis on 3800 last, kes ei õpi üheski koolis.
Tõesti, rahvastikuregistri andmetel on ligi pool neist lastest topeltkodakondsusega, st nad võivad õppida mõne teise riigi koolis. Siiski on meie pisikese riigi jaoks ka 1500 last, kes koolis ei käi, väga suur kaotus. Liiatigi, kui kohustus koolis käia on umbes 130 000 lapsel.

Koolist kõrvalejääjad on tulevased asotsiaalid
Kui 1. september on tarkusepäev, siis 8. septembril tähistame ülemaailmset kirjaoskuse päeva. Kirjaoskuse päev pole kaotanud oma tähendust ka tänapäeva Eestis ja Euroopas. Kurb, kui XXI sajandil on Eestis ja Euroopaski inimesi, kes lugeda ega kirjutada ei oska. Tänapäeva maailmas pole võimalik hakkama saada lugemis- ja kirjutamisoskuseta. Turumajandusega ühiskonnas on arvutamisoskus ellujäämiseks hädavajalik. Tänavasiltide lugemise, igasuguste paberite ja formularide täitmise oskus, arvutusoskus oma tulude ja kulude kokkulöömisel ning plaanimisel on enam kui tarvilik.
Eestis on erakordselt keeruline elada kirjutamisoskuseta - paljud meie asjaajamissüsteemid on Interneti-põhised. Kõik meie riigi kõrged külalised viiakse Stenbocki majja imetlema e-valitsust. Eesti oli üks esimesi riike maailmas, kus viidi läbi e-valimised. Samas on ka igapäevatasandil oluline osata kasutada elektroonilisi teenuseid. Maksuametis oma tulude deklareerimiseks on lisaks tähtedele vajalik ka numbrite rittaseadmise oskus.
Kuidas aga saavad hakkama need tulevased täiskasvanud, kes praegu on jäänud hariduse omandamisest kõrvale? Suure tõenäosusega jäävad nad kõrvale ka ühiskondlikust elust ning muutuvad asotsiaalideks selle sõna kõige otsesemas tähenduses.

Kehvad lood sisulise kirja- ja lugemisoskusega
Siiani olen käsitlenud tõesti vaid elementaarset lugemise ja kirjutamise ning arvutusoskust. Veelgi kurvemad lood on aga sisulise kirjaoskusega. Paljud pedagoogid on kurtnud, et meie lastel hakkab kaduma kirjandite kirjutamise oskus. Noortel on raskusi täislausete moodustamise ning teksti eri lõikude seostamisega. Palju on kirjandites lausekonstruktsioone, mis sobivad küll vestlusteks MSNis, kuid ei kõlba eneseväljendamiseks kirjandites. Samuti on probleeme lugemisoskusega - kirjapandud tekstidest ka sisuliselt arusaamisega. Teksti võib ju mehaaniliselt läbi lugeda, kuid kui ei osata seda enda jaoks mõtestada, puudub sisuline lugemisoskus.
Õpetajate hinnangul on meie noortele pannud põntsu vähene raamatute lugemine. Internet on asendanud kirjanduse. Olen vägagi selle poolt, et noored täiendavad oma teadmisi ning veedavad aega, kasutades netimaailma võimalusi, paraku on meie aeg piiratud 24 tunniga ööpäevas ning Internet on vahetanud välja varem raamatute seltsis veedetud aja. Internet ja raamatud võiksid üksteist täiendada, kuid Internet ei tohiks raamatuid välja vahetada. Nii mõnelegi lapsele on just kool ning kohustuslik kirjandus ehk ainus kokkupuude raamatutega. Sisuline lugemise ja kirjutamise oskus aga algab just loetud tekste aktiivselt analüüsides ning oma mõtteid kirja pannes. Nende oskuste arendamisele on pühendatud meie kooliprogrammid ning seda aitavad teha pedagoogid.
Selgelt on tõestatud hariduse ja elu kvaliteedi ning pikaealisuse omavaheline seos. Mida kõrgem on haridus, seda pikemat ning mitmekülgsemat elu elavad meie inimesed. Sestap on meie kõigi huvides, et õppetööst kõrvalejäämine oleks võimalikult väike ning meie lapsed omandaksid lugemise, kirjutamise ja arvutusoskuse. Soovime ju kõik, et meie väike riik rühiks edasi teadusmahuka ettevõtetega majanduse suunas ning loobuks odava allhankemaa staatusest. Sestap kutsun üles ka sind, armas lugeja, andma sotsiaaltöötajale teada lapsest, kes koolis ei käi. Iga kirjaoskamatu inimene on meie riigile suur kaotus.