Marianne Mikko: Anna Politkovskaja mälestus Euroopas

Andsin sel kolmapäeval nagu väga paljud teisedki Euroopa Parlamendi saadikud allkirja nimetada pressiruum Anna Politkovskaja nimeliseks. Idee autorid on kaks itaallasest saadikut Marco Cappato ja Marco Pannella.
Nüüd, kui on möödas aasta sellest, kui meid jahmatas teade sõltumatu ajakirjaniku mõrvast, oleks see kaunis meenutus uurivale ajakirjandusele oma elu ohverdanud venelannast. Anna Politkovskaja nimeline pressiruum Euroopa Parlamendis hoiaks igapäevaselt Euroopa ja maailma kõrvus ning keelekasutuses viimase kümnendi üht olulisemat ajakirjanikku – inimest, kes pühendus Venemaa võimu tegevuse uurimisele Tšetšeenias.
Üha vaiksemaks ning tsenseeritumaks muutunud Vene meedias oli just Politkovskaja üks väheseid, kes julges avalikult kritiseerida president Vladimir Putinit ja eriti tema administratsiooni tegevust Tšetšeenias. Seada kahtluse alla kogu Tšetšeenia sõja seaduslikkus ja võimu tegevusprintsiibid oli Putini Venemaal väga julge samm. Politkovskaja oli väga lääneliku töössesuhtumisega ja selgelt euroopalike väärtuste kandja Venemaal.
Paljud minu kunagised kolleegid, ajakirjanikud suhtusid suure imetlusega tema töösse – julgus pärast ähvardusi ja isegi mürgitamiskatset jätkata meelekindlalt oma tööd riigis, kus demokraatia ja sõnavabadus on üha enam hääbumas.
Politkovskaja-nimeline pressiruum hoiaks ka Euroopa Liidu suhetes Venemaaga üleval ajakirjaniku mõrva uurimise teemat. See on paik, kust teavitatakse nii Euroopat kui maailma parlamendis toimuvast. See on koht, kus viiakse ellu demokraatia üht olulisemat printsiipi – rahvaesindajate aruandlust oma tegevusest valijatele.
Samuti on just siin küsimuste turmtules peale Euroopa Parlamendi saadikute meie külalised. Ka Vene riigi esindajad.
Kujutlegem olukorda, kus Vene võimukandjad annavad pressikonverentse just Politkovskaja-nimelises ruumis. See ei ole praeguses olukorras mugav positsioon.
Euroopa Parlament nõudis Venemaalt mõni aeg pärast mõrva otsustavat tegevust. Ei saa just öelda, et Vene võim oleks üleliia kiirustanud selle mõrva uurimisega. Augusti lõpus teatati üheteistkümne inimese arreteerimisest, süüdistus esitati vaid viiele. Teised arreteeritud vabastati, sest neil oli kas alibi, nad olid seotud teiste kuritöödega või oli nende vahistamine ebaseaduslik.
On suuri küsitavusi, miks on uurimine möödunud nii kohmakalt. Ka on sedasama ajakirjandust kasutatud võimu tööriistana, edastades uurimise algfaasis andmeid, mida asjaga seotud ja vabaduses viibivad kurikaelad poleks tohtinud teada. Tõenäoliselt just seepärast on nad saanud kiiresti tegutsedes oma naha päästa.
Just Politkovskaja mõrva menetlemine näitab, kui hädasti on vaja Venemaal sõltumatut ajakirjandust. Ajakirjanikke nagu Politkovskaja, kes julgeksid küsida, miks, kes süveneksid uurimisorganite tegevusse ja sunniksid neid tegema oma tööd kvaliteetselt ning tulemuslikult.
Loodan väga, et see kena algatus saab teoks. Niivõrd sümboolse nimega pressiruum Euroopa Parlamendis aitaks kaasa Politkovskaja mälestuse hoidmisele ja aitaks nii poliitikutel kui ajakirjanikel meeles hoida seda, mis on demokraatiale ja mis oli Anna Politkovskajale olulisim – tõde, sõnavabadus ja sõltumatus.
Samuti on see selge märk, mida Euroopa Parlament arvab Vene võimu tegevusest Tšetšeenias. Tunnustades inimest, antakse kaudselt hinnang Venemaa Föderatsiooni tegevusele Tšetšeenias.