Katrin Saks: Veripunased palvehelmed
Möödunud kevadel Andidžonis tuli minu juurde vargsi armas vanatädi ja pistis mulle sõna lausumata pihku palvehelmed. Sellised lihtsad, verekarva helmed. Hiljem kuulsin, et selliseid helmeid on tuhandeid, valmistatud sõnatuks protestiks 2005. a Usbekistanis Fergana orus toimunud veretöö vastu, palvega teha kõik, et midagi sellist enam ei korduks. Ühtlasi seisab see palve selle eest, et ligi tuhande inimese, sh lapse ja naise tapmises süüdi olevad kannaksid kord vastutust.
Euroopa Parlamendi delegatsioon oli esimene rahvusvaheline grupp, kes pääses kaks aastat pärast tapatalguid Andidžoni. Tuleb tunnistada, et ega me seal midagi erilist ei näinud.
Verised tapatalgud
Veri oli ammu uhutud, kuuliaukudel teatrihoone välisküljel värske krohv peale tõmmatud; väljak, kuhu demonstrandid olid kogenenud, oli inimtühi ja miski ei meenutanud meile jõledust, mis oli toimunud. Vaatasin võõrastavalt lillekimpe, kuna olin hetk varem kuulnud ja lugenud pealtnägijate tunnistusi sellest, et laipu oli nii palju, et neid maeti ka haljasaladele.
Delegatsiooni kaitsti hoolega võimalike kontaktide eest kohalike inimestega. Meie palvel korraldatud kohtumine tsiviilühiskonna esindajatega toimus ülikoolis ja oli läbinisti farss. Võimuesindajate valvsa pilgu all kordasid paar arglikku tüüpi delegatsioonile seda, et 2005. a toimus võitlus terroristidega. Ja seda loomulikult kogu rahva täielikul toetusel.
Terrorismivastast võitlust on selles piirkonnas korduvalt kasutatud võitluseks teisitimõtlejatega. Rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide raportid annavad pikki nimekirju poliitvangidest ja kirjeldavad nende äärmiselt rasket olukorda. Palju räägitakse viimasel ajal ajakirjanikust ja inimõiguslasest Umida Nijazovast, kes tegeles materjali kogumisega Fergana orus toimunud veretöö kohta ja kes seepeale tänavu jaanuaris arreteeriti.
Teisitimõtleja saatus
Kui tõstatasin inimõiguste küsimuse meie delegatsiooni kohtumistel Usbekistani parlamendi ja valitsuse esindajatega, saime vastuseks, et «inimõigused on Usbekistani siseasi». Ombudsman vastas minu küsimusele poliitvangide olukorra kohta, et talle pole kunagi ühtegi kaebust tulnud.
Ühe ELi liikmesriigi saatkonnas toimus kokkulepitud kohtumine tegelike inimõigusaktivistidega. Kahjuks jäi aga üks inimene õhtuhämaruses toimuvale kohtumisele saabumata, sest «juhuslikult» vahistati ta teel sündmuspaika, ettekäändeks liiklusrikkumine, mis hiljem osutus alusetuks.
Euroopa Liit on ainukesena hukka mõistnud Andidžoni veretöö ja kehtestanud sanktsioonid, samal ajal kui näiteks Venemaa kaitseb režiimi ja kordab nende retoorikat. Sellel on ka oma majanduslik taust. Kui veel viis aastat tagasi pigem tõrjuti Vene mõju suurenemist ja kapitali, siis viimastel aastatel kasvab see jõudsasti.
Samas kahaneb lääneriikide firmade arv. Aga meie majandushuvid ei tohiks lõivu maksta väärtustele ja seetõttu on oluline ka ELi poliitika järjekindlus suhetes selle Kesk-Aasia riigiga.
Vajalikud sanktsioonid
EL võtab sanktsioonide pikendamise arutelu ette 15.–16. oktoobril üheskoos Birmale mõeldavate karistustega.
Usbeki sanktsioonide mõttekuse üle on palju vaieldud, sest need on mitte niivõrd praktilise (näiteks relvade müümise embargo), vaid pigem deklaratiivse iseloomuga, kuigi sisaldavad ka osa poliitikute viisakeeldu Euroopasse.
Sanktsioonide vajalikkust kogesin omal nahal kohapeal: rahvas peab seda häbimärgiks, mis neid naabritest lahku lööb ja millest soovitaks igal juhul vabaneda, sellest tulevad ka katsed dialoogi jätkata. Suurim viga, mida EL teeks, oleks sanktsioonide kaotamine ilma konkreetsete muudatusteta selle diktaatorlikus elukorralduses.
Palju sanktsioonid on võimumehi mõtlema pannud, on iseasi – seda näitab ka viimane, septembrikuine veretöö Taškendis, mil tapeti rahvusvaheliselt tuntud teatridirektor Marc Weil.
Tegu on Euroopa päritolu Usbekistani kodanikust teatri- ja filmikunstnikuga, kes rajas 1976. a Taškenti oma esimese venekeelse alternatiiv-näitetrupi; 1990. aastatel emigreerus ta aga poliitiliste rõhumiste tõttu Ameerikasse. Hiljutisel naasmisel polnud paraku edu, ta lasti maha oma teatri trepil septembrikuus. Kiirabis teel haiglasse suutis Weil vähemasti kinnitada, et tegu polnud pelga röövimise, vaid mõrvatööga.
Taas ei ole tegu Usbekistani siseasjaga, kuna kunstnik oli rahvusvaheliselt tunnustatud taustaga. Inimõigused on universaalsed, seda on ka kõik Kesk-Aasia riigid ühes Usbekistaniga tunnistanud. Ja nagu iga riik, kirjutades alla rahvusvahelistele lepetele ning ratifitseerides konventsioone, võtab ka Usbekistan poliitilise vastutuse ja kohustub, varem või hiljem, lepetesse kirjutatud põhimõtete ja väärtuste eest seisma.
Euroopa Parlamendi delegatsioon oli esimene rahvusvaheline grupp, kes pääses kaks aastat pärast tapatalguid Andidžoni. Tuleb tunnistada, et ega me seal midagi erilist ei näinud.
Verised tapatalgud
Veri oli ammu uhutud, kuuliaukudel teatrihoone välisküljel värske krohv peale tõmmatud; väljak, kuhu demonstrandid olid kogenenud, oli inimtühi ja miski ei meenutanud meile jõledust, mis oli toimunud. Vaatasin võõrastavalt lillekimpe, kuna olin hetk varem kuulnud ja lugenud pealtnägijate tunnistusi sellest, et laipu oli nii palju, et neid maeti ka haljasaladele.
Delegatsiooni kaitsti hoolega võimalike kontaktide eest kohalike inimestega. Meie palvel korraldatud kohtumine tsiviilühiskonna esindajatega toimus ülikoolis ja oli läbinisti farss. Võimuesindajate valvsa pilgu all kordasid paar arglikku tüüpi delegatsioonile seda, et 2005. a toimus võitlus terroristidega. Ja seda loomulikult kogu rahva täielikul toetusel.
Terrorismivastast võitlust on selles piirkonnas korduvalt kasutatud võitluseks teisitimõtlejatega. Rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide raportid annavad pikki nimekirju poliitvangidest ja kirjeldavad nende äärmiselt rasket olukorda. Palju räägitakse viimasel ajal ajakirjanikust ja inimõiguslasest Umida Nijazovast, kes tegeles materjali kogumisega Fergana orus toimunud veretöö kohta ja kes seepeale tänavu jaanuaris arreteeriti.
Teisitimõtleja saatus
Kui tõstatasin inimõiguste küsimuse meie delegatsiooni kohtumistel Usbekistani parlamendi ja valitsuse esindajatega, saime vastuseks, et «inimõigused on Usbekistani siseasi». Ombudsman vastas minu küsimusele poliitvangide olukorra kohta, et talle pole kunagi ühtegi kaebust tulnud.
Ühe ELi liikmesriigi saatkonnas toimus kokkulepitud kohtumine tegelike inimõigusaktivistidega. Kahjuks jäi aga üks inimene õhtuhämaruses toimuvale kohtumisele saabumata, sest «juhuslikult» vahistati ta teel sündmuspaika, ettekäändeks liiklusrikkumine, mis hiljem osutus alusetuks.
Euroopa Liit on ainukesena hukka mõistnud Andidžoni veretöö ja kehtestanud sanktsioonid, samal ajal kui näiteks Venemaa kaitseb režiimi ja kordab nende retoorikat. Sellel on ka oma majanduslik taust. Kui veel viis aastat tagasi pigem tõrjuti Vene mõju suurenemist ja kapitali, siis viimastel aastatel kasvab see jõudsasti.
Samas kahaneb lääneriikide firmade arv. Aga meie majandushuvid ei tohiks lõivu maksta väärtustele ja seetõttu on oluline ka ELi poliitika järjekindlus suhetes selle Kesk-Aasia riigiga.
Vajalikud sanktsioonid
EL võtab sanktsioonide pikendamise arutelu ette 15.–16. oktoobril üheskoos Birmale mõeldavate karistustega.
Usbeki sanktsioonide mõttekuse üle on palju vaieldud, sest need on mitte niivõrd praktilise (näiteks relvade müümise embargo), vaid pigem deklaratiivse iseloomuga, kuigi sisaldavad ka osa poliitikute viisakeeldu Euroopasse.
Sanktsioonide vajalikkust kogesin omal nahal kohapeal: rahvas peab seda häbimärgiks, mis neid naabritest lahku lööb ja millest soovitaks igal juhul vabaneda, sellest tulevad ka katsed dialoogi jätkata. Suurim viga, mida EL teeks, oleks sanktsioonide kaotamine ilma konkreetsete muudatusteta selle diktaatorlikus elukorralduses.
Palju sanktsioonid on võimumehi mõtlema pannud, on iseasi – seda näitab ka viimane, septembrikuine veretöö Taškendis, mil tapeti rahvusvaheliselt tuntud teatridirektor Marc Weil.
Tegu on Euroopa päritolu Usbekistani kodanikust teatri- ja filmikunstnikuga, kes rajas 1976. a Taškenti oma esimese venekeelse alternatiiv-näitetrupi; 1990. aastatel emigreerus ta aga poliitiliste rõhumiste tõttu Ameerikasse. Hiljutisel naasmisel polnud paraku edu, ta lasti maha oma teatri trepil septembrikuus. Kiirabis teel haiglasse suutis Weil vähemasti kinnitada, et tegu polnud pelga röövimise, vaid mõrvatööga.
Taas ei ole tegu Usbekistani siseasjaga, kuna kunstnik oli rahvusvaheliselt tunnustatud taustaga. Inimõigused on universaalsed, seda on ka kõik Kesk-Aasia riigid ühes Usbekistaniga tunnistanud. Ja nagu iga riik, kirjutades alla rahvusvahelistele lepetele ning ratifitseerides konventsioone, võtab ka Usbekistan poliitilise vastutuse ja kohustub, varem või hiljem, lepetesse kirjutatud põhimõtete ja väärtuste eest seisma.
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 10/23/2007
0 Comments:
Post a Comment
<< Home