Eiki Nestor: Nii ei saa ega tohi ju teha!

Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et tööseadustes saab teha ja tulebki teha ainult neid muudatusi, millega on nõus nii töötajate kui ka tööandjate ühingud. Seda niisugusel lihtsal põhjusel, et vastasel korral seaduse paragrahvid ei tööta või on kellegi (kas siis töötaja või tööandja) jaoks kahjulikud.
Selles mõttes on uus töölepinguseadus, mille sotsiaalministeerium kolmapäeval avalikkuse ette tõi, suuremat sorti läbikukkumine.

Tööandjate unistused
Ehk on viimase viie aasta jooksul kujunenud ministeeriumis välja mingi väärarusaam sotsiaalsest partnerlusest. Ei piisa sellest, kui riik ametiühingute ja tööandjate liitudega midagi läbi arutab. Töölepinguseadus on seadus, mille iga paragrahv tuleb mõlema osapoolega kokku leppida. Läbi arutada ja kokku leppida on kaks ise asja. Esmane mulje eelnõust on selline, et tööandjate unistused töölepingu seaduse muutmiseks on töötajate ühingutega läbi arutamata. Kullakesed ministeeriumist, no mis reaktsiooni te sellisele eelnõule siis ootate?
Eelnõu suurim viga seisneb selles, et on lähtutud mingist ebakompetentsest arusaamast tööturu paindlikkusest. Selle tulemusena soovitakse saavutada tulemust töötajate tagatiste ja tööandjate kohustuste vähendamisega. Millest selline primitiivsus?
Huvitaval moel jõudis just kolmapäeval avalikkuse ette ka loetelu teadustöödest, mis kandideerivad kõrgele riiklikule tähelepanule. Nende seas on ka Tartu Ülikooli professori Raul Eametsa töö. Tema eksperthinnang on ühes lauses kokku võetav sellisena – Eesti tööturg on küllalt paindlik. Aastate jooksul on seda kinnitanud ka kompetentsed maailma finantsorganisatsioonid. Seejuures ei ole paindlikkuse mõõt mitte koondamisel makstavate hüvitiste suurus (mis muuseas pole meil sugugi ülemäära toekas), vaid tööturu ja palkade muutuvus vastavalt muudatustele majanduse arengus. Seejuures poetakse eelnõu seletuskirjas just «turvalise paindlikkuse» mõiste taha. Püha lihtsameelsus – Eesti ametiühingud ja ka sotsiaaldemokraadid ei ole nii rumalad, et lasevad ennast selle mõistega petta.

Tööturu osapooli tuleb austada
Töölepinguseaduse muutmine peaks algama sellest, et kehtiv seadus ja temas peituvad paragrahvid tuleb töötajate ühingute ja tööandjate ühingutega koos üle vaadata. Teha inventuur, kui soovite seda nii nimetada. Kui mingi paragrahv on üleliigne ja mõlemaid segav, siis sellest loobuda. Kui üks osapooltest leiab, et on vajalik, siis alles jätta.
Järgmisena peaks arutama, kus üht või teist töösuhetes vajalikku regulatsiooni kajastada. Kas seaduses või siis harukondlikus kollektiivlepingus. Kui ametiühingud ja tööandjad ühiselt teatavad, et nad on valmis ise kokkuleppele jõudma, tuleb neile see õigus anda. Seejuures peab neil olema õigus kehtestada tööelu reegleid ka nendes töökohtades, kus töötajad ei kuulu ametiühingutesse ja kus tööandja pole vastava haruliidu liige. Ainult nii saab tagada võrdset kohtlemist konkurentide vahel. Just sellisel moel – ametiühingute ja tööandjate usaldamisega – on muudetud ajakohaseks ja turvaliselt paindlikuks põhjamaade tööturg. Mitte töötajate tagatiste kärpimisega.
Siinkohal näide sotsiaalministeeriumi esitatud eelnõust, kus koostajate ebakompetentsus kõige rohkem avaldub. Praegu makstakse koondamiste korral hüvitist sõltuvalt ettevõttes töötatud ajast kahe kuni nelja kuu palga ulatuses. Eelnõu alusel jääks ainult ühe kuu palk ja seda sõltumata töötatud ajast. Selle kärpe «kompenseerimiseks» (just jutumärkides) nähakse ette töötuskindlustuse hüvitise määra suurenemine poolelt varem saadud palgalt 60 protsendile.
Täiesti arusaamatu ettepanek.
Esiteks seetõttu, et hüvitis töökoha koondamisel ongi hüvitis, mida makstakse seetõttu, et töökoht kaob. See ei ole kunagi olnud, ei ole kuskil mujal ja ei saa ka meil olema töötuks olemise kompensatsioon.
Teiseks seetõttu, et eelnõu autorid ei ole vaevunud endale selgeks tegema seda, millistele alustele põhineb töötuskindlustus. Nimelt on töötukassa sees kaks kassat. Ühte nendest laekuvad töötaja maksed ja teise tööandja omad. Seejuures keelab seadus töötajate makstud rahast (kassast) kinni maksmast tööandja riske ja kohustusi. Nii maksmata jäänud palk kui ka kollektiivsed koondamised makstakse kinni tööandjate poolt ja mitte töötajate poolt kogutud rahast. Eelnõu autorid aga arvavad, et töötajad ise peaksid koguma raha töökoha kaotuse võimaliku kompenseerimise vastu! Kuidas saavad töötajad sellise ettepanekuga nõustuda? Mitte kuidagi ja mitte iialgi.
Eesti tööseaduste kaasajastamise huvides võiks üllitatud eelnõu unustada ja alustada asjalikult ning tööturu mõlemat osapoolt austavalt.