Hannes Rumm: Gruusia peidus pool
Reede hommikul viskas Mihhail Saakašvili välisvaatlejatele esinedes nalja: «Kui mina oleksin praegu opositsioonis, siis võidaksin ma presidendivalimistel Saakašvilit väikse vaevaga, sest meie riigis on nii palju sotsiaalprobleeme, mida minu vastu kasutada. Selle asemel on opositsiooni ainus kampaania teema vajadus kukutada mind võimult.»
Tema peamine konkurent, üheksa opositsioonipartei kandidaat Levan Gatšetšiladze võinuks sama hästi väita, et võimul olles alistaks ta opositsiooni väikse vaevaga. Pole raske valimisi võita, kui Saakašvili kasutas võidu tagamiseks riigieelarvest tehtavaid ühekordseid rahalisi toetusi suurtele valijarühmadele sellisel moel nagu seda demokraatlikes riigis ei teha. Enamik meediakanaleid on võimutruud ning ettevõtjad kardavad rahastada opositsiooniparteisid ja on väidetavalt sunnitud rahastama presidendiparteid.
Pilt Gruusiast kallutatud
Eesti pilt Gruusiast on viimastel aastatel olnud ühekülgne. Hästi on teada Rooside revolutsiooni järgsed saavutused: riikluse tugevdamine, majandusruumi korrastamine, kiire areng välis- ja kaitsepoliitikas, edukas võitlus korruptsiooniga politseis ja hariduses. Ent palju vähem on räägitud Gruusia arengu varjukülgedest nagu näiteks demokraatia nõrk areng, õigussüsteemi sõltuvus täitevvõimust või puudulikud sotsiaalreformid.
Vaatlesin presidendivalimisi Tbilisi üle 100 000 elanikuga äärelinnas Samgoris, kus enamik elumaju, koole ja lasteaedu on viimased 15 aastat remontimata ning kilomeetrite kaupa tööstushooneid päris rusudes.
Ilmekalt kirjeldab suure linnaosa vaesust asjaolu, et valimisjaoskonnad asusid parema puudumisel kohati mahajäetud lasteaedades või tehastes, kus ühes kitsukeses ruumis hoiti mõnekraadilist temperatuuri burzuika-tüüpi plekkahju küttes. Võite vaid kujutada, et kui selline pilt on pealinnas, siis milline on olukord riigi äärealadel.
Ühes sellistes mahajäetud lasteaias töötanud valimisjaoskonnas võitis opositsiooniliider Gatšetšiladze hoolimata Saakašvili massiivsest valimiskampaaniast kindlalt.
Peaaegu piiramatut võimutäiust nautinud Saakašvili on teinud jõulisi valikuid. Ühelt poolt on mõistetav tema otsus kulutada Gruusia kaitse-eelarvele 15 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, kuna riik ei suuda kontrollida kogu oma territooriumi ja püüdleb võimalikult kiiresti
NATO-sse. Võrreldavas suurusjärgus on ka riigisiseste jõustruktuuride tugevdamiseks tehtud investeeringud.
Ent teisalt pole sel juhul ka mõtet imestada, et 300-kroonist pensioni saavad vanurid või töötud ei jaksa enam oodata, millal reformide järjekord nendeni jõuab ning millal riik neist hoolima hakkab.
Lisaks puudulikule sotsiaalpoliitikale on Saakašvili autoritaarne käitumine suutnud riivata järjest suurema osa rahva õiglustunnet. Kõige rängema vea tegi Saakašvili mullu
7. novembril, kui ta andis märulipolitseile käsu ajada Thbilisi kesklinnas laiali opositsiooni meeleavaldus. Seda otsust, mida Saakašvili keeldub tänini avalikult veaks tunnistamast, peab Kaukaasia Uuringutekeskuse andmetel valeks üle 90 protsendi grusiinidest.
Ent Gruusia edukaks arenguks on presidendil ja tema parteil veel rohkem vaja mõista, et ilma demokraatia arenguta pole ühiskonna areng jätkusuutlik. Pärast Rooside revolutsiooni on opositsiooni pidevalt marginaliseeritud.
Kui 235-kohalises parlamendis on opositsioonil viiendik kohtadest, opositsiooniparteide areng võimude poolt tugevasti pärsitud ning avalikus debatis osalemise võimalused piiratud, siis pole imestada, et opositsioon püüab oma poliitikat teha tänaval.
Muidugi on kahetsusväärne opositsiooniparteide otsus kutsuda eilseks Thbilisis kokku meeleavaldus juba enne valimispäeva, rääkimata siis ametlike valimistulemuste selgumist ning võimalikke protestide läbiarutamist. See ei ole korrektne käitumine, kahandab opositsiooni enda usaldusväärsust ning tekitab ohtlikke pingeid.
Ent nüüd on otsustamise ja vastutamise kord jälle Mihhail Saakašvili käes. Päev enne valimisi süüdistas Mihhail Saakašvili novembrikuiste meeleavalduste korraldajaid soovis valla päästa uus kodusõda ning lubas vajadusel taas jõudu kasutada.
Eesti suured huvid Gruusias
Eesti on viimastel aastatel meie väiksust arvestades panustanud Gruusia arengusse erakordselt palju. Kindlasti on mitme Eesti tipp-poliitiku hea isiklik kontakt Saakašviliga ära hoidnud nii mõnegi Gruusia impulsiivse ja autoritaarse liidri mõtlematu sammu.
Loomulikult oli ja on Eesti huvides see, et Gruusia muutuks demokraatlikuks tugevate julgeolekutagatistega maaks, mille areng on eeskujuks teistele SRÜ rahvastele. Loomulikult peab Eesti ka tulevikus Gruusiat tugevasti ja igakülgselt toetama.
Ent tõelised sõbrad peavad vajaduse korral ütlema ka ebameeldivat tõtt ning me peame Gruusia liidritele rõhutama, et nende riik peab järk-järgult fassaadidemokraatiast muutuma tõeliseks demokraatiaks. Lisaks peavad Eesti seni Saakašvili-keskseid suhteid Gruusiaga tulevikus tasakaalustama kontaktid opositsiooniliidritega.
Tema peamine konkurent, üheksa opositsioonipartei kandidaat Levan Gatšetšiladze võinuks sama hästi väita, et võimul olles alistaks ta opositsiooni väikse vaevaga. Pole raske valimisi võita, kui Saakašvili kasutas võidu tagamiseks riigieelarvest tehtavaid ühekordseid rahalisi toetusi suurtele valijarühmadele sellisel moel nagu seda demokraatlikes riigis ei teha. Enamik meediakanaleid on võimutruud ning ettevõtjad kardavad rahastada opositsiooniparteisid ja on väidetavalt sunnitud rahastama presidendiparteid.
Pilt Gruusiast kallutatud
Eesti pilt Gruusiast on viimastel aastatel olnud ühekülgne. Hästi on teada Rooside revolutsiooni järgsed saavutused: riikluse tugevdamine, majandusruumi korrastamine, kiire areng välis- ja kaitsepoliitikas, edukas võitlus korruptsiooniga politseis ja hariduses. Ent palju vähem on räägitud Gruusia arengu varjukülgedest nagu näiteks demokraatia nõrk areng, õigussüsteemi sõltuvus täitevvõimust või puudulikud sotsiaalreformid.
Vaatlesin presidendivalimisi Tbilisi üle 100 000 elanikuga äärelinnas Samgoris, kus enamik elumaju, koole ja lasteaedu on viimased 15 aastat remontimata ning kilomeetrite kaupa tööstushooneid päris rusudes.
Ilmekalt kirjeldab suure linnaosa vaesust asjaolu, et valimisjaoskonnad asusid parema puudumisel kohati mahajäetud lasteaedades või tehastes, kus ühes kitsukeses ruumis hoiti mõnekraadilist temperatuuri burzuika-tüüpi plekkahju küttes. Võite vaid kujutada, et kui selline pilt on pealinnas, siis milline on olukord riigi äärealadel.
Ühes sellistes mahajäetud lasteaias töötanud valimisjaoskonnas võitis opositsiooniliider Gatšetšiladze hoolimata Saakašvili massiivsest valimiskampaaniast kindlalt.
Peaaegu piiramatut võimutäiust nautinud Saakašvili on teinud jõulisi valikuid. Ühelt poolt on mõistetav tema otsus kulutada Gruusia kaitse-eelarvele 15 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, kuna riik ei suuda kontrollida kogu oma territooriumi ja püüdleb võimalikult kiiresti
NATO-sse. Võrreldavas suurusjärgus on ka riigisiseste jõustruktuuride tugevdamiseks tehtud investeeringud.
Ent teisalt pole sel juhul ka mõtet imestada, et 300-kroonist pensioni saavad vanurid või töötud ei jaksa enam oodata, millal reformide järjekord nendeni jõuab ning millal riik neist hoolima hakkab.
Lisaks puudulikule sotsiaalpoliitikale on Saakašvili autoritaarne käitumine suutnud riivata järjest suurema osa rahva õiglustunnet. Kõige rängema vea tegi Saakašvili mullu
7. novembril, kui ta andis märulipolitseile käsu ajada Thbilisi kesklinnas laiali opositsiooni meeleavaldus. Seda otsust, mida Saakašvili keeldub tänini avalikult veaks tunnistamast, peab Kaukaasia Uuringutekeskuse andmetel valeks üle 90 protsendi grusiinidest.
Ent Gruusia edukaks arenguks on presidendil ja tema parteil veel rohkem vaja mõista, et ilma demokraatia arenguta pole ühiskonna areng jätkusuutlik. Pärast Rooside revolutsiooni on opositsiooni pidevalt marginaliseeritud.
Kui 235-kohalises parlamendis on opositsioonil viiendik kohtadest, opositsiooniparteide areng võimude poolt tugevasti pärsitud ning avalikus debatis osalemise võimalused piiratud, siis pole imestada, et opositsioon püüab oma poliitikat teha tänaval.
Muidugi on kahetsusväärne opositsiooniparteide otsus kutsuda eilseks Thbilisis kokku meeleavaldus juba enne valimispäeva, rääkimata siis ametlike valimistulemuste selgumist ning võimalikke protestide läbiarutamist. See ei ole korrektne käitumine, kahandab opositsiooni enda usaldusväärsust ning tekitab ohtlikke pingeid.
Ent nüüd on otsustamise ja vastutamise kord jälle Mihhail Saakašvili käes. Päev enne valimisi süüdistas Mihhail Saakašvili novembrikuiste meeleavalduste korraldajaid soovis valla päästa uus kodusõda ning lubas vajadusel taas jõudu kasutada.
Eesti suured huvid Gruusias
Eesti on viimastel aastatel meie väiksust arvestades panustanud Gruusia arengusse erakordselt palju. Kindlasti on mitme Eesti tipp-poliitiku hea isiklik kontakt Saakašviliga ära hoidnud nii mõnegi Gruusia impulsiivse ja autoritaarse liidri mõtlematu sammu.
Loomulikult oli ja on Eesti huvides see, et Gruusia muutuks demokraatlikuks tugevate julgeolekutagatistega maaks, mille areng on eeskujuks teistele SRÜ rahvastele. Loomulikult peab Eesti ka tulevikus Gruusiat tugevasti ja igakülgselt toetama.
Ent tõelised sõbrad peavad vajaduse korral ütlema ka ebameeldivat tõtt ning me peame Gruusia liidritele rõhutama, et nende riik peab järk-järgult fassaadidemokraatiast muutuma tõeliseks demokraatiaks. Lisaks peavad Eesti seni Saakašvili-keskseid suhteid Gruusiaga tulevikus tasakaalustama kontaktid opositsiooniliidritega.
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 1/25/2008
0 Comments:
Post a Comment
<< Home