Ivari Padar: tänase eelarve ja vaid homse majanduse nimel

Majanduselu ja talutööd on sellised tegevused, kus on vaja natuke pikemat meelt ja läbimõeldumat tegutsemist. Mõlemal puhul on nii, et need asjad, mida sa praegu teed, annavad tulemusi alles mõne aja pärast. Just selles võtmes tuleb lugeda ka meie praegust olukorda riigi rahanduses ja erinevaid võimalusi majanduse tulevikuks.

Alustan olulisemast: Eesti majanduse arengutsükkel. Rahandusministeeriumi prognoosijate äsjase hinnangu kohaselt kasvab Eesti majandus sel aastal 3,7 ja järgmisel aastal 6,4 protsenti. On ka sama kaalukaid arvamusi, et kasv võib jääda veelgi madalamaks ning pole mingit põhjust neid ignoreerida. Minul on üldiselt usku meie majanduse arenguvõimesse, aga ka piisavalt ettevaatlikkust selle arengu tõlkimisel riigieelarve keelde. Aga viimasest natuke hiljem.

Millest koosneb minu usk, et majanduskasv võiks kiireneda? Majandusprognoosiga käsikäes käib oluliste majandusnäitajate analüüs ja see ütleb, et meie majandus on tegelikult päris heal järjel. Senised tööturu arengud ei ole tekitanud suuri probleeme, meil püsib jätkuvalt kõrge hõive. Ekspordi kasv on jätkuvalt tugev (välja arvatud kütuste ja elektroonikakomponentide osas), jooksevkonto puudujääk väheneb, krediidikasv on aeglustunud ja säästmine suurenenud.

Millel aga põhineb minu ettevaatlikkus? Need näitajad ei taga automaatselt majanduse positiivset tulevikku. Me ei tea veel, millisele tootmismahtudele ja hinnatasemele jäävad püsima ehitus, kinnisvara ning tarbimine üldiselt. Ma ei näe seal olemuslikku põhjust suurteks probleemideks Eestis, küll aga ebakindlust.

Keskkond on senisest suuremal määral ebakindlam, mis mõjutab selgesti ka Eesti majanduse käitumishoiakuid. Majanduse tulevik sõltub suuresti hoiakutest ja uskumisest oma tulevikku, aga nende hoiakute kujundamisel on palju rohkem ja palju võimsamaid mängijaid kui ainuüksi valitsus või analüütikud: Ameerika Ühendriikide valitsus, Euroopa Liit, suurkorporatsioonid, IMF ja nii edasi, lõpetades meie oma riigi tööturu osapooltega.

Pole ehk mingi uudis, et vesteldes naaberriikide kolleegidega, kostub ka nende hinnangutest ettevaatlikkust. Oleks rumal seda eitada, kuid arvestades neid hinnanguid nii plaanides kui ka tegudes, saab tulevikuks paremini valmis olla.

Mida hea valitsus sellises olukorras tegema peaks? Laias laastus kaht asja: jätkama (Eesti puhul kehtib see vägagi) seniste ja selliste poliitikatega, mis soodustaks stabiilsust ja majandusarengut, ehk mitte käivitama poliitikat, mis majanduse ees seisvaid ülesandeid ja muutusi takistaks. Teiseks jätkama stabiilse ja kohase eelarvepoliitikaga, mis tähendab meie puhul eelarvetasakaalu hoidmist ning teatud kärbete tegemist.

Alustades viimasest. Kui eelarve aluseks olnud prognoos on erinevatel põhjustel osutunud viltuläinuks, oleks rumal ja suisa kahjulik sellest kinni hoida. Vastupidi, viga tuleb kiiresti tuvastada ja tunnistada, et seda korrigeerida. Homset silmas pidades on oluline reageerimine muutustele. See on olnud Eesti tugevus kogu aeg ja miks peaksime selle võime minetanud olema?!

Et praegused arvud näitavad eelarvesse tulevat puudujääki, on olukorra lahendamiseks minu hinnangul kaks võimalust. Esimeseks võimaluseks on kasutada reserve – riigil on kassareservis 2,8 miljardit krooni ning möödunud aasta ülejääk on ca 3,8 miljardit krooni. Lisaks sellele on 7,6 miljardit krooni pensionireservi ning 6,6 miljardit krooni stabiliseerimisreservi.

Aga praegu pole meil ju tegemist majanduskriisiga, vaid eelkõige kasvu kahanemisega. Seega oleks minu hinnangul reservide kasutamine vale, sest valitsusasutuste kulusoovid pole ju piisav argument varude pruukimiseks!

Ainuõige lahendus on seega säästa ja valitsuse kulutusi koomale tõmmata ja seda 3,1 miljardi krooni ulatuses. Otsustamisega ei tohi ka venitada, sest see on asi, mida valitsus täna homse nimel teha saab ja tegema peab. Me peame andma selge signaali nii Eesti rahvale, majandusele kui ka rahvusvahelisele üldsusele, et meie poliitika ei muutu. Muutust näeme vaid teatud eelarvekulude mahus, mitte niivõrd eelarve ülesehituses.

Tegevused, mis seotud kasvuga ehk lihtsalt öeldes eurovahendid, tuleb ära kasutada võimalikult hästi ja tõhusalt – selles asjas on ministeeriumitel kõvasti reserve, eeldusi paremini tegutseda. Ühiskondliku stabiilsuse garandid ehk pensionid ja ravikulud kärpimisele minna ei tohi ega saagi.

Kuna riigieelarve maht on 1/3 majanduse kogutoodangust, siis peab ju valitsus riigieelarve kaudu kolm korda enam pingutama, et tasakaalustada erasektori ning omavalitsuste laenubuumist tekitatud tasakaalustamatust. Ning samal ajal kui tarbijad on otsustanud oluliselt rohkem säästma hakata, mõjutab see riigieelarvet mitmekordse võimendusega. Seda enam, et kogu maksutuludest moodustavad tarbimismaksud 45 protsenti.

Nii nagu me täna elame eilsete otsuste maailmas, on täna meie teha homne majanduskeskkond. Mai lõpuks peame valmis saama ka riigi uue eelarvestrateegia. Ja kordan, et nii nagu meil on põhjust uskuda meie majandusse, on meil põhjust ettevaatlikkuseks. Ja ettevaatlikkus järgmise aasta suhtes peab väljenduma selles, et meie eelarve kasvunumber jääb tulevaks aastaks tunduvalt kasinamaks kui prognoositud majanduskasv.

Sisuliselt tähendab see, et kõik valitsuse liikmed peavad oma valitsemisaja plaanid üle vaatama ja kulutusi kokku tõmbama. Olen seda täiesti selgelt väljendanud ja usun, et valitsuse tõlgendus olukorrast ja vajadusest on väga sarnane sellega, kuidas rahandusminister praegu mõtleb ja tegutseb.