Sven Mikser: Iraagi sõja minevik ja tulevik

Iraagi sõja algusest on möödunud viis aastat. Operatsioon on nõudnud arvukalt ohvreid ja muutunud sõdivates riikides järjest ebapopulaarsemaks, seetõttu otsitakse viisi, kuidas sõda võimalikult valutult lõpetada. Mõned riigid on avaliku arvamuse soove järgides kohvrid pakkinud ja sõdurid koju toonud. Paraku pole kindel, et sama retsepti saab kasutada koalitsiooni juhtriik USA.
Sõda, mis esimestel nädalatel tõesti näis diktatuuri all ägava rahva vabastamisena, on aastatega paisunud omavahel läbi põimunud usuliste, etniliste, ideoloogiliste ja regionaalsete konfliktide puntraks, mille lahtiharutamine ei pruugi Läänele lähitulevikus olla jõukohane, ammugi siis lihtne.
Konflikti komplekssuse mõistmiseks tuleb paratamatult sukelduda regiooni ja seal elavate kogukondade ajalukku, mille lahtimõtestamine ei mahu ühte artiklisse. Ent lubatagu siiski paar põiget Iraagi moodsa riikluse algusaegadesse.

Araablased või moslemid?
Osmani impeeriumis, kus šia-islamit peeti ametlikult hereesiaks, olid ka šiiitliku enamusega provintside valitsejad sunniidid. Sunniitlik militaar-administratiivne eliit säilitas võtmepositsiooni ka pärast seda, kui esimese ilmasõja võitjariigid impeeriumi mitte-Türgi aladele Pariisi rahukonverentsi järel «iseseisvuse» andsid.
Osmani impeeriumi jagamist kirjeldavas ajalooraamatus «Rahu, mis lõpetab kõik rahu» tsiteerib David Fromkin Briti koloneli Arnold Wilsonit, Mesopotaamia tsiviilkomissari, kes juba 1920. aastal avaldas kartust, et Basra ja Bagdadi provintside kaks miljonit šiiiti ei lepi sunniitide võimutsemisega, samas on võimatu kujutleda valitsust, kus sunniidid ei domineeriks.
Maailmasõja ajal hindasid liitlased araablaste usu- ja rahvustundeid valesti, uskudes, et viimased eelistavad türgikeelsetest moslemitest Osmanidele kristliku Euroopa modernsemat ja õiglasemat valitsust. Tegelikult eelistas araablaste enamus teisekeelsete moslemite valitsust teiseusulistele eurooplastele. Nii jäi brittide mahitatud ja T. E. Lawrence’i liialdusterohkes romaanis «Seitse tarkusesammast» kuulsaks kirjutatud araablaste ülestõus reaalsuses vaid marginaalseks intsidendiks.
Nagu tõdeb Elie Kedourie raamatus «Chatham House’i versioon», oli üks Osmani lojalistide argumente see, et impeerium oli olnud mitme rahvus- ja usukogukonnaga riik – niisamuti nagu hilisem Iraak – ja et araablased ning kurdid ei allunud mitte türklastele, vaid kehtivat riigikorda kehastanud dünastiale, kes muu hulgas kandis ka sunniitide kaliifi tiitlit.

Regionaalne mõõde
Ehkki Bagdad oli keskajal Abbasidi kalifaadi keskus ja moslemite pühamaid linnu, ei olnud praeguse Iraagi ala esimese ilmasõja lõppedes sugugi enesestmõistetav haldusterritoriaalne tervik. Pigem nähti selle araabiakeelseid alasid osana Araabia konföderatsioonist või siis tänast Süüriat, Liibanoni, Palestiinat, Jordaaniat ja Iraaki hõlmavast Suur-Süüriast. Et mainitud provintsid praegusel kujul riikideks said, on muu hulgas brittide ja prantslaste imperiaalsete ambitsioonide süü. Järgnevad aastakümned nägid arvukaid riigipöördeid, aga ka katseid araabiakeelse Lähis-Ida piiride ümberjoonistamiseks või kustutamiseks. Mõningane stabiilsus saabus Iraaki alles Saddam Husseini verise diktatuuri perioodil.
Kuna kogemus osundas, et usutunded domineerivad keelelis-rahvuslike üle, eeldasid Lääne vaatlejad 1980ndatel toimunud Iraani – Iraagi sõja ajal, et oluline osa Iraagi šiiitidest toetab Iraani usukaaslasi. Ent seda ei juhtunud.
Osaliselt aitab seda mõista Iraagi šiiitluse ajalugu, mida on raamatus «Iraagi ši-iidid» põhjalikult kirjeldanud Yitzhak Nakash. Nimelt pärineb Iraagi šiiitide enamus valdavalt Araabia poolsaarelt Mesopotaamiasse rännanud nomaadi hõimudest.
Kui Istanbul neid 19. sajandil maksutulude suurendamiseks paikseks sundis, oli selle poliitika soovimatuks tagajärjeks vastsete põlluharijate koondumine kaubandussõlmede Najafi ja Karbala ümbrusse, mis olid ka šiia usuteaduse keskusteks. Mõne põlvkonna vältel said ümbruskonna araablastest šiiidid, ent hiliste usuvahetajatena säilitasid nad nomaadide kombestiku ja aukoodeksi, mis oli teravas kontrastis 16. sajandil šiismi pöördunud pärslaste märtrikultusega.
Nii kehastas propagandaplakateil sõjaka väepealiku Abbasina poseerinud sunniit Saddam Iraagi šiia-kogukonna tõekspidamisi mõnes mõttes paremini kui oma märtrisaatusega leppinud imaam Hussein.
Käimasoleva Iraagi sõjaga on seotud sedavõrd palju müüte ja pooltõdesid, et sõja algne põhjus kipub tavateadvuses ähmastuma. Sõja ajend – Iraagi väidetavad massihävitusrelvad – osutus teadagi ekslikuks. Ent vahetult sõja eel kinnitasid ka Iraagi ründamise vastu sõna võtnud relvainspektorid, et Saddami režiim rikub ÜRO ettekirjutusi ega ole täitnud oma kohustusi massihävitusrelva-programmide lõpetamiseks.
Charles Tripp arutleb raamatus «Iraagi ajalugu» põhjuste üle, mis sundisid Saddami ÜRO relvainspektoreid ninapidi vedama, ning tõdeb, et Bagdad kartis näida relvitu ja haavatavana. Nii uskuski Saddam, et kahtlustus keemiarelva omamises on tema huvides, täites heidutusfunktsiooni režiimi hukku soovivate lääneriikide ja regionaalsete rivaalide vastu.
Praegu on sõja jätkumise peapõhjuseks vajadus võidelda islamiäärmuslusega. Samas oli Iraak viie aasta eest islamiäärmuslusest kaugemal kui enamik Lähis-Ida riike. Saddam Husseini sekulaarne diktatuur oli ühteviisi vastumeelne nii islamistidele kui Lääne demokraatiatele.
Saddami meelevaldne seostamine islamiäärmuslusega oli lihtsaim viis, kuidas 11. septembri järgsele Ameerika avalikkusele uut sõda müüa. Samas ei olnud Saddami ja islamiäärmuslaste seostamine sugugi ainult president Bushi neokonservatiivsete välispoliitikategijate väljamõeldis.
Nii tsiteerib president Clintoni Rahvusliku Julgeolekunõukogu Iraagi-spetsialist Kenneth M. Pollack oma 2002. aastal ilmunud raamatus «Ähvardav torm» CIA direktori George Teneti 2000. aasta märtsi ettekannet, milles USA luurejuht kinnitas, et Iraak omab kontakte Al-Qaedaga, mis on küll tänu ideoloogilistele erimeelsustele piiratud, kuid mida toidab ühine viha USA administratsiooni ja Saudi kuningakoja vastu.
Erinevalt keemiarelva-müüdist sai jutt Iraagist kui islamiäärmuslaste kantsist isetäituvaks ennustuseks. Ilmaliku diktaatori kõrvaldamise järel löödi kaas pealt ammustel kogukondlikel vastuoludel ja võimaldati riiki imbuda nii neil, kes vajasid tugipunkti oma usuäärmusliku agenda edendamiseks, kui ka neil, kes soovivad Iraagis valitseva kaose varjus tugevdada omaenda regionaalseid positsioone.

Kuhu edasi?
Mõnes mõttes on Saddamiga sama lugu nagu Tõnismäe pronkssõduriga: ükskõik kuidas suhtuda tema kõrvaldamise meetodisse ja hinnata selle tagajärgi, on see, et teda enam ei ole, ometi positiivne.
Täna on suur küsimärk see, mis saab USA Iraagi-poliitikast pärast valimisi. John McCain kui kindral Petraeuse joone toetaja jätkab ilmselt jõulist joont, samas kui nii Barack Obama kui Hillary Clinton toovad ilmselt juba tuleva aasta kevadtalvel esimesed brigaadid kodumaale tagasi.
Ent ameeriklaste lahkumise tagajärjeks ei ole kindlasti sõjaeelse status quo taastumine. Kui minimaalset stabiilsust taganud võõrväed on läinud ja Iraagi valitsus ei suuda tühimikku täita, võib see ohustada Ühendriikide, aga ka mitmete Euroopa maade huve ja julgeolekut.
Võime ju öelda, et see ei ole meie probleem, samas ei saa mööda vaadata asjaolust, et riigid, kes tekkiva kriisiga peavad rinda pistma, on needsamad riigid, kellelt ootame abi oma julgeolekuprobleemide lahendamisel.
Eesti kaitseväelased ei pea olema viimased, kes Iraagist lahkuvad. Kui ameeriklased tõesti alustavad tuleval talvel suuremahulist vägede vähendamist, võiks meiegi sõdurid Iraagist lahkuda.
Aga nii ameeriklased kui ka meie peame sel juhul mõtlema, kuidas vältida Iraagis sarnaste sündmuste kordumist, mis viisid Lääne poolt tunnustatud Afganistani 1990ndatel Talibani ja Al-Qaeda võimu alla.
Hetkel, mil kaosesse paiskunud Iraak uue 11. septembri sünnitab ja maailma tähelepanu taas endale tõmbab, võime meie olla iseäranis haavatavad.