Indrek Saar: Riigikogu sõltumatu palgamääraja otsinguil

Rahvas on üksmeelselt nördinud, ühiskonna valvekoer uriseb tagajalgadel.
Alles see ju oli, kui sai riigikogulaste kuluhüvitisi avalikult krooni haaval arutatud.
Nüüd siis on vaja lumeta talve ja ähvardava majanduslanguse tõttu niigi kõrget ühiskondlikku stressi ebaõiglaselt moodustuvate palgasummadega tõhusalt suurendada.

Vihane valija
Statistikaameti täiesti tüüpiline kuiv arvutus, kui suur on keskmine palganumber Eestis, on andnud taas kihisevat ainest nädalateks.
Kohtunike, riigikogulaste, ministrite, presidendi ja veel teatud ametnike palk on siiani seotud keskmise palgaga. Olgugi et olukord ise meenutab neuroosi, mida oli võimalik ennetada.
Aasta oli 2002, kui sotsiaaldemokraadid esitasid riigikogus eelnõu, muutmaks seadust, et riigikoguliikme sissetulek ei sõltuks riigi keskmisest palgast.
Ei läinud tarvis ümmargust kristalli, et tulevikku näha - kõike seda, mis nüüd kodanikku vihastab, ajakirjanikke toidab ja parlamendi mainet jõuliselt ja järjekindlalt üha allamäge kolistab.
Usu kadumine riigikogu vastu viib varem või hiljem ka usu kadumisele riigi vastu, ja see ei tõota demokraatia pooldajatele midagi head.
Vihale aetud ja lootuse kaotanud valija võib olla väga tänuväärne pinnas erakondadele, kes pakuvad lahenduseks kõva käe poliitikat ja paraku on sellised “tõe monopoli valdavad” erakonnad endiselt populaarsed. Loodan, et me ei anna neile veel paremat võimalust.
Mismoodi tasustada parlamentääri demokraatlikus riigis?
Kõigepealt peab asi algama ikkagi seaduse muutmisest.
Ene Ergma on praeguseks innustanud fraktsioone sel teemal arutlema ja kõigi 101 asjaosalise parima tahtmise juures oleks lihtne see ka lahendada. Sotsiaaldemokraadid on valmis oma vanale eelnõule elu andma.

Parlamentääri palk
Meie eelnõu sisu: vaja on moodustada sõltumatu asjatundlik komisjon, kelle ülesandeks on määrata rahvaesindajate palganumber.
Komisjon koosneks üleriigiliselt tegutsevate kodanikuühenduste esindajatest.
Näiteks Kaubandus-Tööstuskoja, Tööandjate Keskliidu, Ametiühingute Keskliidu jne ekspertide arusaam riigikogu liikme kohustustest, selle töö väärtusest riigi jaoks, rahva esindamise eripärast - on piisav, et nad oleksid võimelised nimetama riigikogulase töötasu neljaks aastaks.
Soomes selline lähenemine kehtib ja on ühiskonnale vastuvõetav.
Tähelepanekuna tahan siinkohal välja tuua, et praegune riigikogu ei saa iseenda palgasüsteemi enam muuta, seda protsessi tuleb alustada ette vaatavalt.
Ilmselt suuresti selles ongi põhjus, miks vana kord ikkagi nii kindlalt on püsinud.
Arenev demokraatia nõuab kogemusi, õpib oma puudustest - väga vajades iga päev objektiivsuse mõõdet, mida kolmas sektor ja neljas võim pakuvad. Avalikkuse õiglustunde arvestamine ja rahva tahe riiki pidada on omavahel tugevas seoses. Kui igaaastane keskmise palga suurenemine on absoluutselt see, mille poole pürgimist riigikogu liikmetelt oodataksegi, siis sealjuures seaduslik iseendale palga määramine tundub tööna, mis teistsuguse ameti pidaja ebavõrdselt suud maigutama jätab.
Tammsaarelik töö ja armastuse tasakaal riigikogus, kus rahvaesindaja teeb tööd, mille tulemusena teda armastatakse, ootab oma aega.