Eiki Nestor: riigikogu palku oleks mõistlik muuta

Selle arvamusloo kirjutamisega teen teadliku topeltvea. Kirjutamata reeglid poliitikutele ütlevad – ära pahanda valijaid ja ära vihasta ülemäära teisi poliitikuid. Nii ühed kui teised peavad seda meeles.
Valijatele on riigikogu liikme palga teemal sõna võttev poliitik juba ette «majoneesi ja kala mees». Üldise arvamuse kohaselt oleme kõik tublid, töökad ja ausad, omakasupüüdlikeks lontrusteks muutume pärast riigikokku valimist. Eks?
Selle irooniataotlusega tähelepanekuga ei taha ma õigustada mitte ühtegi riigi raha laristajat, aga arvan, et «võta, kust saab»-mentaliteedi esindatus parlamendis on vastavuses selle esindatusega ühiskonnas. Keegi peab ju neid valima!

Kuupalk ja tunnitasu
Kolleegid poliitikud saavad aga mind süüdistada eneseupitamises, silmakirjalikkuses ja sajas muus sarnases surmapatus. See, mida paljud oma rikutuse piires muudel aladel iga päev teevad, ei ole lubatud riigikogu liikme palga asjus mitte kuidagi.
Nii et palun valijatelt ette vabandust, ja kui keegi arvab, et poliitiku arvamus sellel teemal on kindlasti puru silma ajamine, siis ärgu edasi enam lugegu. Kolleegidelt aga soovin kergemat karistust, sest kui mingi teema ühiskonnas on teravalt üles võetud, siis oleks osavõtmatu vaikimine ülbus, mida ma endale lubada ei saa ega taha. Sest räägin üht ja sama juba aastaid ning järgnev pole mingi hetkeline sähvatus.
Olen tulnud poliitikasse ametiühingutest ja arutlenud seal sadu kordi palkade üle. Seejuures mitte ainult nende suuruse, vaid ka erinevate palgasüsteemide mõttekuse üle. Palk on töö keerukusele ja töötaja oskustele vastav tasu. Palk võib olla summa, kui põhipalgale liidetakse juurde lisatasud tulemuslikuma töö või suurema vastutuse eest.
Väljendada seda aga mingi muu aritmeetilise tehte kaudu on minu jaoks absurdne. Palk ei saa olla korrutis, jagatis või ruutjuur millestki. Ka tulemuspalga maksmisel peab olema seos töö tegija enda, mitte kellegi teise töö tulemusega. Oleks sulaselge rumalus määrata riigikogu liikmetele tükitöötasu või tunnipalk. Mõlemal juhul tembeldataks iga eelnõu kujul esitatud seadusemuudatus paberi- või ajaraiskamiseks eesmärgiga rohkem teenida.
Seega on mõistlik ja ka mujal maailmas kasutusel ainult üks ajapalga eriliik, nimetusega kuupalk. See määratakse kroonides ja ei mingit korrutamist. Nii tuleks käituda ka Eestis. Sisuliselt kasutataksegi kuupalka töötasuna seal, kus tüki- või ajatöötasu arvestamine on võimatu või pole otstarbekas.

Kui suur palk?
Kõigepealt sellest, mida väidetavalt on võimatu seletada asja keerukuse tõttu. Aga ma proovin siiski. Töö parlamendis on seetõttu teistsugune, et riigikogu liikmel puudub isikustatud tööandja. Ene Ergma ei ole Eiki Nestori ülemus.
Ei saa seda olla ega tohigi olla, sest muidu saaks käsitleda iga tema otsust poliitilise mõjutusvahendina. Ta on pelgalt koosoleku juhataja, kui tahate.
Parlamendi liikmele palga määramine on igas riigis ebamugav kohustus. Meil on see kohustus pandud riigikogu eelmisele koosseisule. Soomes aga näiteks parlamendi juurde moodustatud komisjonile, kuhu ei tohi kuuluda mitte ükski rahvaesindaja, vaid see on moodustatud asjatundjatest. Komisjoni liikmed nimetab personaalselt Soome parlamendi juhatus.
Sellise koosluse saab moodustada ka Eestis ja anda talle volitused ilma põhiseadust muutmata. Ma olen veendunud ja ka senine kogemus näitab, et üldsuse esindajad suudavad ja oskavad avaliku raha kasutamisel töötasusid määrata. Tunnustatud asjatundjate ettepanekut oleks riigikogul võimatu eirata.
Saaksime aga lahti teadmisest, «et need seal» määravad endale palka ise. See usk ei ole valijate hulgas levinud mitte põhiseaduse puuduliku tundmise tõttu, vaid seepärast, et automaatsest korrutustehtest lahtisaamine näib neile võimatu.
Vabandan, aga alustan lihtsustusega. Küsige endalt, mis juhtuks siis, kui riigikogu liikmetele palka mitte maksta? Millegipärast arvan, et ka siis ei jääks riigikogu kandidaatide puudusel valimata ja selle liikmete tasu oleks palju kõrgem kui praegu. Ainult et meie teiega ei teaks, kes neile maksab. Tubli ja sõltumatu ajakirjanduse abil loeksime lehtedest palgamaksjate nimesid ja vihastaksime uuesti. Sellest tõest on demokraatlikud riigid sajandeid tagasi aru saanud.
Eri riikide võrdluses on selge reegel. Seal, kus üldine erinevus palkades on väiksem (Põhja-Euroopa), on ka parlamendi liikme töötasu riigi keskmisega võrreldes madalam. Seal, kus üldriiklikku palgapoliitikat ei tunta ega teata (Lõuna-Euroopa), on ühiskonnas tervikuna erinevused palkades suuremad ning ka parlamendi liikmete palgad keskmisega võrreldes kõrgemad. Sageli veel kõrgemad kui meil. Nii et selles kontekstis asetub Eesti lõunasse, mitte põhjamaade hulka.
Kõige korrektsem oleks leida parlamendi liikme palga suurus võrdluses muu avaliku sektori palkadega. Minister, ülikooli rektor, suure riigiettevõtte juht, peaksid kindlasti saama kõrgemat töötasu kui parlamendi liige. Riigikogu liikme palk ei saa olla aga niivõrd väike, et mõistusega inimesed nii riigi- kui erasektorist jätaksid sinna pürgimata seetõttu, et töötasu mujal kõrgem.
Nimesid nimetamata tean inimesi, kes on tulnud poliitikasse ja töötasus kaotanud. Võitnud aga võimaluses midagi ära teha. Neid ei ole küll palju.

Emotsioonidest
Ma ei usu, et on olemas ühiskonda, kus valijate meelest teenivad parlamendi liikmed liiga vähe. Selles mõttes on Eesti täiesti normaalne riik. Meil valitseva üldise pahameele põhjustajaks ei ole aga mitte niivõrd riigikogu liikmete palga suurus, kuivõrd ühe majandusstatistilise näitaja automaatne korrutamine neljaga.
Riigikogu liige ei tee keskmisest neli korda tähtsamat tööd ega ole ka neli korda targem. Paraku on selline arusaam selle korrutustehte kasutamise tulemusena tekkinud. Kui varem vihastas valijaskond riigikogu peale kord kolme kuu jooksul, siis nüüd üks kord aastas.
See on ainuke muudatus, mida ülemnõukogu pärandist siiani on suudetud muuta. Kui palgad tõusevad kiiresti, siis võimendub see neljakordseks pahameeleks riigikogu vastu. Miks meil seda vaja on? Ei saa ma aru. Tuleb muuta, see on mõistlik.