Heljo Pikhof: ühisvara peab säilima

Valitsusasutustes, riigikogus, teadusasutustes ja avalikkuses on juba kuid käinud arutlused uue perekonnaseaduse eelnõu ümber.
Pole ka ime – muutused kehtiva seadusega võrreldes on olulised, pealegi ei puuduta abielusuhteid ja perekonnaelu reguleeriv mõju mitte üksikuid inimesi, vaid umbes poolt miljonit registreeritud kooselus elavat inimest, kellele lisanduvad nii vabaabielupaarid, erinevates perekonnavormides elavad lapsed kui ka lähiajal pereloomeikka jõudvad noored ning hooldust vajavad eakad.
Seega puudutab perekonnaseaduse eelnõu enamikku elanikkonnast ning meil pole õigust võtta sellist seadust vastu ilma võimalike mõjude hindamiseta.
Kõige laiemat kõlapinda on leidnud võimalik põhimõtteline muudatus, mis puudutab abikaasade varalisi suhteid. Korduvalt on väidetud, et kavandatav muudatus, millega varaühisus on asendatud vara juurdekasvu õigusega, jätab majanduslikult nõrgema poole kaitseta.
Riigikogu täiskogu ees uut perekonnaseaduse eelnõu tutvustades kinnitas justiitsminister Rein Lang, et nii see ei ole – kes eelnõu läbi loeb ja kaasa mõtleb, see mõistab, et majanduslikult nõrgema poole seisund muutub eelnõu vastuvõtmise järel hoopis paremaks.
Naisteühenduste ümarlaua esindajad ei tahtnud ministrit uskuda. Kuna valdkond on keeruline, tellis riigikogu sotsiaalkomisjon Tartu Ülikoolilt eelnõule sotsiaalsete mõjude analüüsi. Sotsiaalteadlased tegid ära suure töö ja jõudsid kaunis kriitiliste järeldusteni.
Teadlased ütlevad otse, et kui seadusi muuta, siis kutsub see esile muutusi hoiakutes, väärtussüsteemides, inimkäitumises, üldse ühiskonna arengus. See, milliseid väärtusi seaduslikult tunnustatakse ja juurutatakse, määrab teatud osas ka selle, kuidas perekonnad tekivad, millises suunas arenevad.
Sotsiaalteadlaste väitel seab eelnõu inimeste negatiivse vabaduse (vabadus millestki) senisest kõrgemale. Sellega kaasneb üksikisiku eelkõige majanduslik vabadus, õigus ise otsustada. Tagaplaanile jääb positiivne vabadus (vabadus millekski), millega on kaasnenud perekondlik seotus, solidaarsus ja vastutustunne.
Üha rohkem kerkib esile «mina»-tunne, kahaneb aga «meie»-tunne. Sotsiaalteadlased väidavad, et juba praegugi arvab iga viies eesti mees, et pereliikmel, kellel on suurem sissetulek, on perekonnas ka suurem otsustusõigus. Naisi, kes niimoodi arvavad, on kaks korda vähem.

Homo oeconomicus’e sünd
Praegune vararežiim näeb ette abikaasade tiheda varalise seotuse – abielu ajal soetatud vara üle otsustavad abikaasad koos. Eelnõu näeb ette varalahususe ja õiguse otsustada reeglina ise enda omandatud vara üle, ilma teiselt abikaasalt nõusolekut küsimata.
Erandiks on pere ühiskasutuses oleva eluruumi ja sõiduki võõrandamine. Teadlased väidavad, et selliselt reguleeritud varalised suhted tekitavad abikaasade vahel usalduskriisi, põhjuseks teadmatus. Abieluline perekond muutub pigem vabakooselu grupiks.
Statistika näitab, et sellisest kooselust sünnib vähem lapsi. Kui naine ei koge emotsionaalset ja majanduslikku kindlustunnet, ei kiirusta ta sünnitama. Emotsionaalsete otsuste asemel kerkivad esile ratsionaalsed valikud, mis väljendub näiteks karjääri eelistamises lastele. Kujuneb välja homo oeconomicus, kes elab ainult isikliku majandusliku ja varalise hea seisundi nimel.
Perekonnaseaduse eelnõu on vastuoluline – ühelt poolt rõhutatakse abikaasade majanduslikku sõltumatust ja iseseisvust, individuaalsust, teiselt poolt ei sätestata aga sugugi võrdsust kohustustes, vastutuses, õigustes ja võimalustes.
Eelnõusse on sisse kirjutatud individuaalseid valikuid piiravad normid, sh praeguse lepinguvabaduse piiramine. Ka sätted selle kohta, et vanematel on õigus otsustada, kellega tema laps suhtleb, kellega mitte, on pärit pigem ühiskonnast, kus aadlilastel keelati talulastega mängida.
Tulenevalt praegusest naiste kehvemast sotsiaalmajanduslikust olukorrast võib oletada, et suuremaid väljaminekuid saab peres üldjuhul teha mees, samas kui naiste sissetulekuid kasutatakse pigem väiksemate kulutuste tegemiseks (toit, riided, majapidamisvahendid).
Suuremad pere kasutuses olevad varaesemed hakkavad uues vararežiimis kuuluma tõenäoliselt mehele, kellel tekib õigus nendega vabalt oma äranägemise järgi talitada. Ainuisikulise otsustusõigusega kaasnevad suuremad võimalused varaga manipuleerimiseks (realiseerimine enne lahutust).

Kurb näide elust enesest
Teadlaste hinnangul võib uue, individuaalseid huvisid esile tõstva seaduse rakendamine ja teise abikaasa vetoõiguse kaotamine vähendada nõrgema poole, tõenäoliselt naise otsustusõigust. Suure tõenäosusega vähenevad naiste osalus ja mõjuvõim perekonnas, nende olukord muutub veelgi ebakindlamaks.
Põlvas elaval kolme lapsega perel on abielu jooksul soetatud maja, lisaks linna lähedal suvila. Mees kutsutakse Tallinna tööle, kogu pere läheb kaasa. Tallinnas elamiseks ostetakse pangalaenuga korter. Maja, suvila ja korter on mehe nimel. Mees tasub pangalaenu.
Mingil ajal hakkab kooselu kiiva kiskuma ja otsustatakse lahutada.
Kehtiva seaduse kohaselt on naisel lastega omandiõigus vähemalt poolele ühisvarast. Kohtukulud ja riigilõiv lähevad abikaasadel kahasse. Nii on seni peetud õiglaseks. Uue seaduse kohaselt oleks abikaasal, kelle omandatud on vara või kelle nimel see on, õigus teha tehinguid ilma teise abikaasa nõusolekuta. Naisel kui nõrgemal poolel ei teki omandiõigust ei majale, ei suvilale, isegi poolele korterile mitte. Talle jääb vaid rahaline nõudeõigus.
Elama tuleb asuda mujale, kohtule võib esitada tasaarvestusnõude, kusjuures nõudja peab tasuma riigilõivu, vara hindamiskulud, advokaadi kulud. Sellised kulud võivad ulatuda üle 100 000 krooni. Kui abikaasa hüvitist ära ei maksa, peab lootma kohtutäituri abile. Täitevmenetlus on aga jälle seotud kuludega. Lisaks võib tekkida olukord, kus vara, mida saaks panna sundmüüki, ei ole enam mehe nimel.
Varasuhete regulatsioon peaks loomulikult olema ajakohane ja vähem formaalne. Näiteks tuleks nõuda teise abikaasa nõusolekut vaid kinnisvara ja registris oleva varaga seonduvate tehingute puhul.
Reguleerida tuleks abikaasade õigused ühise elamispinnaga tehtavate tehingute korral ka siis, kui elamispind oli ühe abikaasa omandis juba enne abielu. Lahendus tuleks leida liisingulepingu lõpetamisele, kus auto ei kuulu abikaasade omandisse, vaid liisinguettevõttele.
Olen seisukohal, et abielus oleva isiku personaalseid varalisi huve ei saa kõrgemale seada perekonna ühistest varalistest huvidest. Ei saa kuidagi nõus olla olukorraga, kus vararežiimi muutus muudaks majanduslikult nõrgema poole ülalpeetavaks ja küsijaks. Nõrgemale poolele tagab kindlustunde ikkagi vaid jäämine meile omase abikaasade ühisvarasüsteemi juurde.