Eiki Nestor: tühja kõhuga uut ametit ei õpi!

Pikema sissejuhatuseta teatan – Maailmapank pole palunud meil koondamishüvitisi vähendada, IMF pühade ajal tehtud töö eest makstavat lisatasu kärpida, Euroopa Liit töötajatelt saamata jäänud tulu tagasi nõuda.
Kõik kolm on meelde tuletanud seda, mis võiks Eestis niigi selge olla. Tööturu regulatsioonid vajavad uuendamist ja töösuhted arendamist. Töösuhete uuendamisel lähtub mõistlik maailm turvalisest paindlikkusest (flexicurity), mitte paindes turvalisusest. Euroopas on ammu mõistetud, et edukas majandus otsib vastust küsimusele, kuidas kallimalt müüa. Meie siin ka, vähemasti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse konverentsil. Siis aga üllitame töölepinguseaduse eelnõu, mille eesmärgiks odavamalt osta. Absurd!
Paljuräägitud koondamishüvitis ei kaitse kedagi koondamiste eest ega ole mõeldud tööalase sissetuleku kaotamise kompenseerimiseks uue töökoha otsimise ajal. Töötajale kompenseeritakse asjaolu, et tema töökoht kaob. Tööandjale on see osa kulust, mis tuleb teha töötajate palkamiseks. Neoliberaalsete uurimisasutuste koefitsientide asemel lugege erapooletuid uuringuid. Deloitte ja Touche andmetel (jaanuar 2008) oleme töötajate palkamiseks tehtavate kulutuste poolest Euroopa Liidus esimese viie seas. Ainult et tagantpoolt lugedes. Ehk Euroopa mõistes kulutame juba praegu tööjõule pigem vähe kui palju.
Euroopas on tuntud paindlikud põhjamaised tööturud, kus tööturu reeglid sünnivad läbirääkimistel ja pannakse kirja kokkulepetes. Peamised tegelased tööturul on tööandjate ja töötajate ühingud. Riigivõimu osalus on edukatel aegadel läbirääkimistel pea olematu ja kehvematel paratamatu.
Jäigad on Euroopa lõunapoolsete riikide tööturud, kus kokkulepete asemel reguleerivad tööelu seadused ja määrused. Nende koostamisel osalevad sõnaõigusega nii tööandjad kui töötajad, aga vastutust otseselt nad ei kanna. Lihtsustatult, kui soomlase ja rootslase tööelu pannakse valdavalt paika tööandjate ja ametiühingute läbirääkimistel, siis itaallase ja prantslase oma valimistel.
Paindlikkus kui selline on saavutatud põhjamaades kahel teel. Kõigepealt on kokkulepete muutmine lihtsam kui seaduste muutmine. Teiseks on kokkulepped elulähedasemad kui seadused. Mis aga meil üles võetud vaidluse seisukohalt kõige tähtsam – tagatised töötajatele paindlikel põhjamaade tööturgudel ei pea olema ega olegi väiksemad kui Lõuna-Euroopas.
Paindliku turvalisuse poole liikumine ei saa tähendada tagatiste vähendamist, vaid nende regulatsioonide leidmiseks kõige otstarbekama koha otsimist. Selgunud on veel kaks lihtsat tõsiasja. Kokkulepetele toetuv tööturg suudab kiiremini vastata muudatustele majanduses ning on paremini võimeline kaasama uusi, industriaalühiskonnas tundmatuid töid. Mõisted «töökoht» ja «tööaeg» on uutel töödel oluliselt teistsuguse tähendusega kui vabrikus «vilest vileni» tehtavatel töödel.
Mida siis Eestis tegema peaks? Kõigepealt jõudma koostöös tööandjate ja töötajate ühingutega selgusele, millised tööelu reguleerivad sätted on tarvilikud seaduse tasemel ja milliseid on tööandjate liidud ja ametiühingud valmis ise kokku leppima. Seadused ja kokkulepped peavad arvestama ka sellega, et nii tööandjate kui töötajate ühinemine on rangelt vabatahtlik.
Teiseks – turvalise paindlikkuse põhimõtetest lähtuvalt looma tingimused selleks, et tööjõud areneks. Tuleb suurendada töötuskindlustuse hüvitisi ja eriti sealt hüvise saamise õigust omavate töötajate hulka. Praegu on see oluliselt väiksem, kui kunagi vastu võetud seadus ette nägi. Tühja kõhuga uut ametit ei õpi! Tööturuamet koos õiguste, kohustuste ja tegevuse rahalise kattega tuleks üle anda töötukassale.