Eiki Nestor: Eluvõõras eelnõu

Töölepingu seaduseelnõu on tellimustöö?
Head Maalehe lugejad.Tunnistan teile ausalt, et inseneriharidusega transpordi ametiühingus aastaid tööd teinud inimesena ei hakkaks ma kunagi kirja panema seaduseeelnõu tõuaretuse kohta. Seda sellel lihtsal põhjusel, et ma ei tea sellest midagi ja ei oskaks ühtegi sõna kirja panna.
Sotsiaalministeeriumi poolt avalikule arutelule saadetud töölepinguseadust lugedes olen jõudnud veendumusele, et selle koostajatel pole taolist kriitilist meelt olemas või täidetakse tõepoolest kellegi tellimust. Need inimesed pole ise ilmselt mitte kunagi töölepingu alusel töötanud, neid pole kunagi koondatud ja nad ei ole pidanud ka kellelegi tööandjana koondamisteateid saatma.

Mitte kunagi ei koondata...
Loomulikult on ajalehed, raadio ja televisioon kirjeldanud esiti kõige värvikamaid ettepanekuid. Nende seas eelkõige koondamishüvise vähendamist ja etteteatamisaja lühendamist. Mismoodi meie tööelu sellest paindlikumaks muutub, mina aru ei saa. Mõned väidavad, et saavad. Olgu kõigevägevam neile siis armuline.
Tean aga seda, et vaatamata meie 15aastasele kogemusele turumajandusest, on paljud töötegijad siiani veendunud, et neid mitte kunagi ei koondata. Olgu sellega, kuidas on, ei hakka ka mina neid ümber veenma. Toon aga eluvõõrast eelnõust paar lihtsat näidet, mis iseloomustavad kogu selle ettepaneku “uba” kõige paremini ja kehtivad ka neile, keda “mitte kunagi ei koondata”.
Praegu kehtiv seadus nõuab töölepingu sõlmimist kirjalikult. Selle leppe vormistamine on tööandja kohustus. Kui dokument vormistamata ja töötaja on tööle lubatud, siis tööleping loetakse seaduse alusel ikkagi sõlmituks. Samal, kirjalikul viisil, näeb seadus ette ka töölepingu muutmise.
Tegelikus elus läheb seda kirjalikku lepingut vaja kahel juhul. Näiteks siis, kui töökorraldus nõuab muudatusi. Istutakse maha, lepitakse uuesti kokku ja pannakse “käsi alla”. Kahjuks läheb vaja ka siis, kui töökohas või ka kohtus läheb vaidluseks selle üle, kas tööandja või töötaja lepingut täitis.
Väidetavalt mittevajaliku paberimajanduse vähendamise huvides näeb eelnõu ette suulise töölepingu, koos kohustusega tööandjale töölepingu tingimused töötajale ikkagi kirjalikult või siis e-postiga teatavaks teha. Hilisem muutmine toimub ainult tööandja algatusel, ja kui töötaja viie päeva jooksul jalgu ei trambi, ongi leping muudetud.

Kokkulepe või mitte?
Kõigepealt seda, et paberit kokku ei hoita. Vahe on selles, et kui täna on sellel paberil kaks allkirja, siis tulevikus ainult tööandja oma. Puht sisuliselt võiks küsida, kas ikka on tegu kokkuleppega või mitte. Sest poleks midagi seadusevastast selles, kui suuliselt öeldakse, et palk on “kümme”. Kahe nädala jooksul saad aga teate, et hoopis “seitse”.
Lähed siis küsid, et kuidas nii. Ja saad vastuseks, et tööandja on suuliselt sõlmitud lepingut vahepeal muutnud ja sul on aega viis päeva otsustada, kas ja mida teha. Õigust mõistab teatavasti kohus ja suure tõenäosusega võidab see, kellel parem advokaat.
Viimased ongi selle eelnõu seaduseks muutumisel kõige suuremad võitjad. Võidavad ka need ettevõtted, kes jaksavad advokaate palgata. Töötajad saavad kindlasti pügada ja raskemaks läheb elu ka neis ettevõtetes, kus omanik on nii tööandja, varustaja, müügimees kui ka veel saja muu ameti pidaja. Sest palgalise juristita enam ei saa, ja nemad, uskuge mind, suulise leppe alusel tööle ka ei tule.
Toon meelega hästi lihtsa näite. Kehtiv töö- ja puhkeaja seadus ütleb, et uusaastale, jõululaupäevale, võidupühale ja vabariigi aastapäevale eelneval tööpäeval on tööaeg kolme tunni võrra lühem. Eelnõu ütleb, et mainitud päevadel on töötajal õigus nõuda tööaja lühendamist kolme tunni võrra.
See on lihtsaim näide kogu eelnõu läbivast joonest – paljud tagatised asendatakse õigusega nõuda. Seejuures suurenevad tunduvalt tööandja võimalused lepingut muuta, kolme kuu jooksul aastas palka vähem maksta ja palju muud taolist. Mida see kaasa toob? Usun, et materiaalse vastutusega seotud töödel inimesed enam tööd tegema ei hakka. Kes see ikka tahab poe puudujääki kuust kuusse kinni maksta, kui endal süüd ei ole.
Seepärast kordan veel kord sotsiaaldemokraatide ettepanekut – tööseadusi tuleb muuta siis, kui tööandjad ja töötajad ses asjas ühte meelt on. Vastasel korral saame eluvõõra seaduse.