ANDRES TARAND: Kas nafta hind tühistab põhiseaduse?
Mõnele tühistab. Teisele mitte. Juba mõnda aega toimub põlevkivivarude ümber aktiivne tegevus, millest liigub avalikkuses mingeid andmeid – kuid mitte nii, nagu näeb ette korralik asjaajamine.
Korralikuks nimetame seadustele vastavat asjaajamist. Siia kuulub ka põlevkivi arengukava ettevalmistamine, mis aga ei ole mingil põhjusel riigikokku jõudnud. Samal ajal on juba eelmisele valitsusele (siis, kui naftahind tublisti kerkis) esitatud kaevandamislubade taotlusi umbes 40 miljonile tonnile aastas – mis ületab 10 miljoni tonniga 1980. aasta tippkaevandamise. Keskkonnaministeeriumi kinnitusel ei ole kaevandamislube välja antud. Ajakirjanduse andmeil mingid telgitagused ettevalmistused siiski käivad. Kui nii, siis on taas tegemist korruptsiooniga.
Lähme ajas 16 aastat tagasi, mil Eesti hakkas tegema endale põhiseadust. Oli aimatav, et noor turumajandus võib oma nooruslikus tuhinas muutuda küllalt ohtlikuks loodusvaradele, kui usaldada kõik iseregulatsioonile.
Selles olukorras näis õige kindlustada huvide reguleerimine põhiseadusega. Nii kirjutati põhiseadusse, et “Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult” ning “Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus”.
Põhiseaduses on sellel puhul kasutatud kaht võtmesõna. Esimene võtmesõna on “rahvuslik”. 16 aastat tagasi häbeneti ülearu sõna ”riik“, sest kardeti, et sellest levib totalitaarsuse kuma, ja kasutati siis inglise keelest laenatud national’i tõlget. Kui võtta abiks ÕS, ei ole minu meelest arukas tõlgendada seda nii, nagu on “rahvuslikud” meie või teiste rahvaste rahvariided. Palju parem tõlgendus on sarnane mõistega “rahvuslik julgeolek“ – see on kogu kodanikkonnale kuuluv. Teise paragrahvi võtmesõna on “igaüks“. Selle alla mahuvad nii omad kui ka võõrad kodanikud ja muud inimesed samavõrd kui ettevõtted ja muud juriidilised isikud.
Parlamentaarses vabariigis esindab kodanikke eeskätt parlament. Ja see, kes Eesti riigi parlamentaarsuses kahtleb, silmitsegu taas kord põhiseadust. Põhiseadus jagab ka parlamendile ülesandeid ja ehkki seal puudub otsene käsk arengukavade koostamiseks, võib lugeda, et parlament lahendab ka muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud presidendi, valitsuse, teiste riigiorganite ega kohalike omavalitsuste otsustada. Ressursside kasutamist ei ole antud presidendile ega valitsusele. Põhiseadusest hilisem säästva arengu seadus kirjutab kohustusliku arengukava ette järgmistele sektoritele: energeetika, transport, põllundus, metsandus, turism ning keemia-, ehitusmaterjali- ja toiduainetööstus.
Esimene riigikogus vastuvõetud arengukava oli energeetikast ja kümne aasta taguses ajas oli see rahuldav dokument. Kahjuks ei juhtunud nii enamiku järgmiseks ilmunud arengukavade ja strateegiatega, mis peegeldasid pigem sotsialistliku plaanimajanduse suhtumist: plaan on üks, elu teine. Sama suhtumist demonstreeris ka valitsus, mis rakendas nn Vare komisjoni tulemused 1998. aasta 30. detsembri otsusega. Tähelepanuäratav on juba valitud kuupäev, mil parlament puhkab ega märka tõenäoliselt midagi. Esimese arengukava tühistas valitsus seega sisuliselt monopoli loomisega, mida monopol ise siiamaani sangarlikult kaitseb. Aga põlevkivi kantimine monopoli ilma parlamendi otsuseta oli põhiseaduse vastane ja on seda tänini.
Eiratakse põhiseadust
Kuna ka mitu hilisemat valitsust on retseptiga “mina tean“ üle sõitnud nii parlamendist kui ka põhiseaduse loogikast, ei ole asjatu meelde tuletada arengukavade mõtet.
Parlamendis vastu võetud arengukava on kohustuslik kõigile valitsustele, välistades valitsuse konjunktuurse tõmblemise loodusressursside kasutamisel.
Raskete investeeringutega aladel on planeerimine möödapääsmatu ja ei ole demokraatlikke turumajandusi, kus sellega ei tegeldaks.
Iseenesest on arengukava protsess lihtne. Vastavalt põhiseadusele tellib riigikogu selle valitsuselt, kes käivitab tellimuse. Tulemus läbib ekspertiisi ning soovitavalt samal ajal avaliku arutelu (Aarhusi konventsiooni nõue), mille tulemused valitsus arvesse võtab ning esitab parlamenti otsustamiseks. Riigikogu ei tee muudatusi, sest parlamendid võivad niimoodi hästi läbi kaalutud tasakaalu paigast viia, vaid puuduste esinemisel annab valitsusele nende parandamiseks töö tagasi. Seda on ka tegelikkuses juhtunud.
Voluntaristliku suhtumise jätkumine tähendab aga, et aeg on küpsenud sinnamaani, kus põhiseaduse ignoreerimine nõuab riigikohtu lahendit. Riigikohus on nimelt põhiseadusliku järelevalve kohus. Ja kui riigikohus juhtuks näiteks tõlgendama, et “rahvuslik“ tähendab ainult asju, nagu Mulgi kuub ja Seto sõlg, siis erastame maavarad Äripäeva rikaste edetabeli järgi.
Korralikuks nimetame seadustele vastavat asjaajamist. Siia kuulub ka põlevkivi arengukava ettevalmistamine, mis aga ei ole mingil põhjusel riigikokku jõudnud. Samal ajal on juba eelmisele valitsusele (siis, kui naftahind tublisti kerkis) esitatud kaevandamislubade taotlusi umbes 40 miljonile tonnile aastas – mis ületab 10 miljoni tonniga 1980. aasta tippkaevandamise. Keskkonnaministeeriumi kinnitusel ei ole kaevandamislube välja antud. Ajakirjanduse andmeil mingid telgitagused ettevalmistused siiski käivad. Kui nii, siis on taas tegemist korruptsiooniga.
Lähme ajas 16 aastat tagasi, mil Eesti hakkas tegema endale põhiseadust. Oli aimatav, et noor turumajandus võib oma nooruslikus tuhinas muutuda küllalt ohtlikuks loodusvaradele, kui usaldada kõik iseregulatsioonile.
Selles olukorras näis õige kindlustada huvide reguleerimine põhiseadusega. Nii kirjutati põhiseadusse, et “Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult” ning “Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus”.
Põhiseaduses on sellel puhul kasutatud kaht võtmesõna. Esimene võtmesõna on “rahvuslik”. 16 aastat tagasi häbeneti ülearu sõna ”riik“, sest kardeti, et sellest levib totalitaarsuse kuma, ja kasutati siis inglise keelest laenatud national’i tõlget. Kui võtta abiks ÕS, ei ole minu meelest arukas tõlgendada seda nii, nagu on “rahvuslikud” meie või teiste rahvaste rahvariided. Palju parem tõlgendus on sarnane mõistega “rahvuslik julgeolek“ – see on kogu kodanikkonnale kuuluv. Teise paragrahvi võtmesõna on “igaüks“. Selle alla mahuvad nii omad kui ka võõrad kodanikud ja muud inimesed samavõrd kui ettevõtted ja muud juriidilised isikud.
Parlamentaarses vabariigis esindab kodanikke eeskätt parlament. Ja see, kes Eesti riigi parlamentaarsuses kahtleb, silmitsegu taas kord põhiseadust. Põhiseadus jagab ka parlamendile ülesandeid ja ehkki seal puudub otsene käsk arengukavade koostamiseks, võib lugeda, et parlament lahendab ka muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud presidendi, valitsuse, teiste riigiorganite ega kohalike omavalitsuste otsustada. Ressursside kasutamist ei ole antud presidendile ega valitsusele. Põhiseadusest hilisem säästva arengu seadus kirjutab kohustusliku arengukava ette järgmistele sektoritele: energeetika, transport, põllundus, metsandus, turism ning keemia-, ehitusmaterjali- ja toiduainetööstus.
Esimene riigikogus vastuvõetud arengukava oli energeetikast ja kümne aasta taguses ajas oli see rahuldav dokument. Kahjuks ei juhtunud nii enamiku järgmiseks ilmunud arengukavade ja strateegiatega, mis peegeldasid pigem sotsialistliku plaanimajanduse suhtumist: plaan on üks, elu teine. Sama suhtumist demonstreeris ka valitsus, mis rakendas nn Vare komisjoni tulemused 1998. aasta 30. detsembri otsusega. Tähelepanuäratav on juba valitud kuupäev, mil parlament puhkab ega märka tõenäoliselt midagi. Esimese arengukava tühistas valitsus seega sisuliselt monopoli loomisega, mida monopol ise siiamaani sangarlikult kaitseb. Aga põlevkivi kantimine monopoli ilma parlamendi otsuseta oli põhiseaduse vastane ja on seda tänini.
Eiratakse põhiseadust
Kuna ka mitu hilisemat valitsust on retseptiga “mina tean“ üle sõitnud nii parlamendist kui ka põhiseaduse loogikast, ei ole asjatu meelde tuletada arengukavade mõtet.
Parlamendis vastu võetud arengukava on kohustuslik kõigile valitsustele, välistades valitsuse konjunktuurse tõmblemise loodusressursside kasutamisel.
Raskete investeeringutega aladel on planeerimine möödapääsmatu ja ei ole demokraatlikke turumajandusi, kus sellega ei tegeldaks.
Iseenesest on arengukava protsess lihtne. Vastavalt põhiseadusele tellib riigikogu selle valitsuselt, kes käivitab tellimuse. Tulemus läbib ekspertiisi ning soovitavalt samal ajal avaliku arutelu (Aarhusi konventsiooni nõue), mille tulemused valitsus arvesse võtab ning esitab parlamenti otsustamiseks. Riigikogu ei tee muudatusi, sest parlamendid võivad niimoodi hästi läbi kaalutud tasakaalu paigast viia, vaid puuduste esinemisel annab valitsusele nende parandamiseks töö tagasi. Seda on ka tegelikkuses juhtunud.
Voluntaristliku suhtumise jätkumine tähendab aga, et aeg on küpsenud sinnamaani, kus põhiseaduse ignoreerimine nõuab riigikohtu lahendit. Riigikohus on nimelt põhiseadusliku järelevalve kohus. Ja kui riigikohus juhtuks näiteks tõlgendama, et “rahvuslik“ tähendab ainult asju, nagu Mulgi kuub ja Seto sõlg, siis erastame maavarad Äripäeva rikaste edetabeli järgi.
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 1/25/2008
0 Comments:
Post a Comment
<< Home