Katrin Saks: Uued muutused nõuavad enam selgitustööd
Aastanumbri vahetumine annab alati võimaluse loota, et elu on muutumas ja asjad paranevad. Kuigi läinud aasta pained - pronksöö sündmused, majanduskasvu langus ning hinnatõus - jäävad meid saatma ka sellel aastal, läheb elu edasi ja on õige aeg vaadata kaugemale. Uus aasta tähendab ju meile ka uut Euroopa piirideta ruumi.
Küsimus on ühises mõtlemises
Schengeni viisaruumiga ühinemine, mis möödunud aasta detsembris täide viidi, oli meie Euroopa töökavades prioriteetsel kohal mitu pikka aastat. Praegu aktuaalseimast aktuaalseim reformi- ehk Lissaboni lepe nõuab samas veelgi rohkem tähelepanu, kuna kaalukausil on Euroopa tulevik ja hakkamasaamine maailmas, mis aastatega muutub kiiremini kui meie ise.
Mõned liikmesriigid hurjutavad referendumiga ajal, mil oht selle läbikukkumiseks on üsna tõenäoline, võtkem kas või Ühendkuningriik. Eestis aga ei leidnud reformilepe vastupidiselt suurt kõlapinda, kui vabariigi valitsus sellele justkui möödaminnes ilma aruteluta alla kirjutas. Loodetavasti käsitletakse seda põhjalikumalt ratifitseerimise käigus riigikogus, sest reformilepe toob kaasa mitmed põhimõttelised muudatused, mida me peaksime endale teadvustama. Esiteks lihtsustub ja kiireneb otsustusprotsess, sest praegused veskikivid jahvatavad liiga aeglaselt ja peamine süüalune on siin liikmesriikide ühehäälsuse nõue oluliste otsuste vastuvõtmisel. Uue leppe poolt välja pakutud enamushääletus paljude valdkondade puhul likvideerib arengupiduri ning lubab ELil toimekamalt tegutseda.
Näiteks rahvusvahelisel areenil, kui maailma kurnavad sellised probleemid nagu Afganistan, Iraan, Iraak, Pakistan, Aafrika murekolded, aga ka lähemad probleemid, nagu Kosovo, energeetika või suhted Venemaaga. Rahu tänapäeva maailmas, aga ka Kodu-Euroopas on üsna õhkõrn ning et ära hoida võimalikke probleeme tulevikus, loob reformilepe ELi uue välisteenistuse, liidu välistegevuse kõrge esindaja ametikoha ja alalise struktureeritud koostöövormi. Järjest olulisemaks muutub uue leppega põhimõte, mille kohaselt peab EL rääkima ühel häälel. See puudutab kehvasti funktsioneerivat ühist välispoliitikat, ühist kaitse- ja julgeolekupoliitikat ning energiastrateegiaid. Muuseas, esimene suur ühtsuse proovikivi visatakse mõne nädala pärast, kui Kosovo kuulutab välja iseseisvuse.
Demokraatia saab olla ka "suurem"
Endiselt jääb kehtima subsidiaarsuse printsiip, mis tähendab seda, et võimalikult paljusid liikmesriike, sh ka Eestit puudutavad otsused tehakse kohapeal ning Brüsselist tulevad vaid üldjuhised. Loodan, et eurosaadikutena suudame kukutada väärarvamused, justkui treitaks Brüsselis vaid rumalaid euronorme ning kõike otsustatakse meie eest. Selliseid valeargumente on korduvalt kasutatud eri liikmesriikides, et läbi suruda oma erakondlikku tahet või õigustada omaenese lollust või suutmatust kaasa rääkida. Näiteks uue töölepinguseaduse projekt, mis Reformierakonna väitel olevat väga euroopalik.
Uus Lissaboni leping hoopiski edendab demokraatiat: suureneb institutsioonide avatus, Euroopa Parlamendi avalike istungite kõrval saavad avalikuks ka Euroopa Liidu Nõukogu istungjärgud, kus ka näiteks Eesti valitsuse liikmed arutavad seadusandlikke küsimusi. See on Eesti kodanikule sama oluline kui jälgida, mida tehakse Toompeal. Pole vaja kahelda, kui öeldakse, et institutsionaalse reformiga kasvab nii rahvusparlamentide kui Euroopa Parlamendi roll. Rahvusparlamentidele avaneb võimalus Brüsseli ettepanekuid tagasi lükata, kodanikualgatuse korras võivad miljon eurooplast teha Euroopa Komisjonile (mis oleks mõnes mõttes võrreldav Eestis täidesaatva võimuorganiga) ettepanekuid.
Lissaboni ehk reformilepe annab Euroopa Parlamendile laiema pädevuse, mis puudutab kaasotsustusmenetlust, teisisõnu, kui vahel võivad europarlamendi komisjonid mõjuda mõttekodadena, siis järgmiste valimiste järel astutakse suur samm klubilisest vormist otsustuskogu suunas.
Lissaboni leppe kõrval on teine kodanikule oluline dokument Euroopa põhiõiguste harta, mis allkirjastati pidulikult Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 12. detsembril 2007. Selle suure sammu tähendust Euroopa uue sajandi poliitikas saavad kodanikud tunda siis, kui nende õigusi rikutakse ja nad saavad hartale tuginedes oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Inim- ja põhiõigusi käsitlev dokument on õiguslikult siduv ning sellele anti samaväärne positsioon nagu ELi asutamislepetel.
Harta sõnastab selgemalt kui kunagi varem liidu väärtused ja eesmärgid, kuid tähelepanu väärivad ka töötajate õigusi ja solidaarsust puudutavad artiklid nagu ka moodsamad seisukohad (näiteks geneetika), mis varasemates dokumentides pole kajastatud.
Euroopa mõjutab igapäevaelu
Euroopast sõltub meie igapäevaelus palju, kuid olgem ausad: poenurgal tuttavaga kokku saades ei räägi ilmselt keegi ühtsest julgeolekupoliitikast ja Kosovo iseseisvusest või sellest, millistes tegevusvaldkondades eksisteerib kaasotsustusmenetlus. Pigem vahetatakse arvamusi argiteemadel, nagu näiteks poehinnad või tarbimine. Just selles seisneb poliitikuile väljakutse selgitada, miks tuleb siingi näha seotust Euroopa Liiduga. Näiteks tarbijakaitse küsimustes on Euroopa Liidul suur roll, sest kaupade ja teenuste liikumisel puuduvad liidusisesed piirid ja kontrollid. Siin näen suurt võimalust Eesti kodanike õiguste kaitsmisel ning tarbijate toetamisel.
Euroopa Parlamendi uute valimisteni on jäänud enam kui aasta, kuid juba ongi õhus tunda nende vaikset lähenemist. Järjest rohkem mõtlevad saadikud sellele, kuidas kujundada oma käitumist efektiivsemaks, ning ka erakonnad murravad pead kampaaniakorralduslike küsimuste üle; Euroopa Parlamendi fraktsioonid mõtlevad aga sellele, kuidas üksteisest paremini eristuda.
Et uue leppega suurenev parlamendi pädevus toob Euroopa poliitikasse uue tähenduse, jääb loota, et valimised Eestis toovad endaga kaasa möödunud korraga võrreldes suurema valimisaktiivsuse.
Mida saaks teha paremini aastal 2008? Peame kaaluma muutusi Euroopa Liidus, kuna need mõjutavad otseselt kodanikke ja siin avaneb nimelt eurosaadikutele hea võimalus tegeleda sellega, mida nad oskavad ning milleks neid väga vaja on: selgitada oma kodanikele Euroopa Liidu olemust. Eestlased on tuntud küll oma positiivse hoiaku poolest, aga paraku on see pigem emotsioon kui teadmine.
Samas oleks naeruväärne mitte arvestada Euroopa kontekstis ka kogemust, rääkides sellistest probleemidest nagu tööturupoliitika, integratsioon ja immigratsioon, haridus, tarbijakaitse, konkurentsipoliitika, põllumajandus. Teemad, mis on meie erakondade retoorikates tähtsal kohal. Aeg oleks lahti saada piiridest ka oma peas.
Küsimus on ühises mõtlemises
Schengeni viisaruumiga ühinemine, mis möödunud aasta detsembris täide viidi, oli meie Euroopa töökavades prioriteetsel kohal mitu pikka aastat. Praegu aktuaalseimast aktuaalseim reformi- ehk Lissaboni lepe nõuab samas veelgi rohkem tähelepanu, kuna kaalukausil on Euroopa tulevik ja hakkamasaamine maailmas, mis aastatega muutub kiiremini kui meie ise.
Mõned liikmesriigid hurjutavad referendumiga ajal, mil oht selle läbikukkumiseks on üsna tõenäoline, võtkem kas või Ühendkuningriik. Eestis aga ei leidnud reformilepe vastupidiselt suurt kõlapinda, kui vabariigi valitsus sellele justkui möödaminnes ilma aruteluta alla kirjutas. Loodetavasti käsitletakse seda põhjalikumalt ratifitseerimise käigus riigikogus, sest reformilepe toob kaasa mitmed põhimõttelised muudatused, mida me peaksime endale teadvustama. Esiteks lihtsustub ja kiireneb otsustusprotsess, sest praegused veskikivid jahvatavad liiga aeglaselt ja peamine süüalune on siin liikmesriikide ühehäälsuse nõue oluliste otsuste vastuvõtmisel. Uue leppe poolt välja pakutud enamushääletus paljude valdkondade puhul likvideerib arengupiduri ning lubab ELil toimekamalt tegutseda.
Näiteks rahvusvahelisel areenil, kui maailma kurnavad sellised probleemid nagu Afganistan, Iraan, Iraak, Pakistan, Aafrika murekolded, aga ka lähemad probleemid, nagu Kosovo, energeetika või suhted Venemaaga. Rahu tänapäeva maailmas, aga ka Kodu-Euroopas on üsna õhkõrn ning et ära hoida võimalikke probleeme tulevikus, loob reformilepe ELi uue välisteenistuse, liidu välistegevuse kõrge esindaja ametikoha ja alalise struktureeritud koostöövormi. Järjest olulisemaks muutub uue leppega põhimõte, mille kohaselt peab EL rääkima ühel häälel. See puudutab kehvasti funktsioneerivat ühist välispoliitikat, ühist kaitse- ja julgeolekupoliitikat ning energiastrateegiaid. Muuseas, esimene suur ühtsuse proovikivi visatakse mõne nädala pärast, kui Kosovo kuulutab välja iseseisvuse.
Demokraatia saab olla ka "suurem"
Endiselt jääb kehtima subsidiaarsuse printsiip, mis tähendab seda, et võimalikult paljusid liikmesriike, sh ka Eestit puudutavad otsused tehakse kohapeal ning Brüsselist tulevad vaid üldjuhised. Loodan, et eurosaadikutena suudame kukutada väärarvamused, justkui treitaks Brüsselis vaid rumalaid euronorme ning kõike otsustatakse meie eest. Selliseid valeargumente on korduvalt kasutatud eri liikmesriikides, et läbi suruda oma erakondlikku tahet või õigustada omaenese lollust või suutmatust kaasa rääkida. Näiteks uue töölepinguseaduse projekt, mis Reformierakonna väitel olevat väga euroopalik.
Uus Lissaboni leping hoopiski edendab demokraatiat: suureneb institutsioonide avatus, Euroopa Parlamendi avalike istungite kõrval saavad avalikuks ka Euroopa Liidu Nõukogu istungjärgud, kus ka näiteks Eesti valitsuse liikmed arutavad seadusandlikke küsimusi. See on Eesti kodanikule sama oluline kui jälgida, mida tehakse Toompeal. Pole vaja kahelda, kui öeldakse, et institutsionaalse reformiga kasvab nii rahvusparlamentide kui Euroopa Parlamendi roll. Rahvusparlamentidele avaneb võimalus Brüsseli ettepanekuid tagasi lükata, kodanikualgatuse korras võivad miljon eurooplast teha Euroopa Komisjonile (mis oleks mõnes mõttes võrreldav Eestis täidesaatva võimuorganiga) ettepanekuid.
Lissaboni ehk reformilepe annab Euroopa Parlamendile laiema pädevuse, mis puudutab kaasotsustusmenetlust, teisisõnu, kui vahel võivad europarlamendi komisjonid mõjuda mõttekodadena, siis järgmiste valimiste järel astutakse suur samm klubilisest vormist otsustuskogu suunas.
Lissaboni leppe kõrval on teine kodanikule oluline dokument Euroopa põhiõiguste harta, mis allkirjastati pidulikult Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 12. detsembril 2007. Selle suure sammu tähendust Euroopa uue sajandi poliitikas saavad kodanikud tunda siis, kui nende õigusi rikutakse ja nad saavad hartale tuginedes oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda. Inim- ja põhiõigusi käsitlev dokument on õiguslikult siduv ning sellele anti samaväärne positsioon nagu ELi asutamislepetel.
Harta sõnastab selgemalt kui kunagi varem liidu väärtused ja eesmärgid, kuid tähelepanu väärivad ka töötajate õigusi ja solidaarsust puudutavad artiklid nagu ka moodsamad seisukohad (näiteks geneetika), mis varasemates dokumentides pole kajastatud.
Euroopa mõjutab igapäevaelu
Euroopast sõltub meie igapäevaelus palju, kuid olgem ausad: poenurgal tuttavaga kokku saades ei räägi ilmselt keegi ühtsest julgeolekupoliitikast ja Kosovo iseseisvusest või sellest, millistes tegevusvaldkondades eksisteerib kaasotsustusmenetlus. Pigem vahetatakse arvamusi argiteemadel, nagu näiteks poehinnad või tarbimine. Just selles seisneb poliitikuile väljakutse selgitada, miks tuleb siingi näha seotust Euroopa Liiduga. Näiteks tarbijakaitse küsimustes on Euroopa Liidul suur roll, sest kaupade ja teenuste liikumisel puuduvad liidusisesed piirid ja kontrollid. Siin näen suurt võimalust Eesti kodanike õiguste kaitsmisel ning tarbijate toetamisel.
Euroopa Parlamendi uute valimisteni on jäänud enam kui aasta, kuid juba ongi õhus tunda nende vaikset lähenemist. Järjest rohkem mõtlevad saadikud sellele, kuidas kujundada oma käitumist efektiivsemaks, ning ka erakonnad murravad pead kampaaniakorralduslike küsimuste üle; Euroopa Parlamendi fraktsioonid mõtlevad aga sellele, kuidas üksteisest paremini eristuda.
Et uue leppega suurenev parlamendi pädevus toob Euroopa poliitikasse uue tähenduse, jääb loota, et valimised Eestis toovad endaga kaasa möödunud korraga võrreldes suurema valimisaktiivsuse.
Mida saaks teha paremini aastal 2008? Peame kaaluma muutusi Euroopa Liidus, kuna need mõjutavad otseselt kodanikke ja siin avaneb nimelt eurosaadikutele hea võimalus tegeleda sellega, mida nad oskavad ning milleks neid väga vaja on: selgitada oma kodanikele Euroopa Liidu olemust. Eestlased on tuntud küll oma positiivse hoiaku poolest, aga paraku on see pigem emotsioon kui teadmine.
Samas oleks naeruväärne mitte arvestada Euroopa kontekstis ka kogemust, rääkides sellistest probleemidest nagu tööturupoliitika, integratsioon ja immigratsioon, haridus, tarbijakaitse, konkurentsipoliitika, põllumajandus. Teemad, mis on meie erakondade retoorikates tähtsal kohal. Aeg oleks lahti saada piiridest ka oma peas.
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 1/25/2008
0 Comments:
Post a Comment
<< Home