Jüri Pihl: tulemuslik kriminaaluurimine vähendab kuritegevust

Olulist rolli mängib siin kriminaalpolitsei, kelle ülesanne on eelkõige ära hoida kuritegevust, aga ka paljastada kurjategijad. See on keeruline, kuid äärmiselt vajalik, et meie inimestele turvalisus ja ühiskonnale stabiilsus tagada.
Tulemuslik kriminaaluurimine on oluline veel seetõttu, et turvatunne ja õiglustunne on omavahel seotud. Olukorras, kus kurjategijad jäävad paljastamata või karistamata, ei tunne inimesed end turvaliselt, sest jääb mulje, justkui oleks kurjategijad karistamatud.

Õigusriigi põhimõtted
Kriminaaluurimise võib jagada kaheks – toimub kohtueelne menetlemine prokuröride juhtimisel, ning teine etapp on kohtulik uurimine. Neile järgneb kohtuotsus. Demokraatlikus riigis saab ainult sellise võistleva kriminaalprotsessi abil tagada uurimise objektiivsuse ja kohtuotsuse sõltumatuse.
Mõningate kriminaaluurijate jutt, et endine mittevõistlev kriminaalprotsess andis ja annaks ka praegu paremaid tulemusi, pole Eesti Vabariigis tõsiselt võetav. Demokraatlikus ühiskonnas pole võistleval protsessil alternatiivi. Kuid loomulikult tuleb praegust kriminaalmenetluse protsessi parandada, kohendada ja likvideerida need vead, mis selle rakendamisel on ilmnenud ning millega justiitsministeeriumi töötajad ka tegelevad.
Kriminaaluurijatel on tähtis roll võistleva kriminaalmenetluse tarvis tõendite kogumisel, seetõttu tuleb siin olla tähelepanelik ja aeg-ajalt muuta oma töökorraldust. Sellest sõltub paljus see, et kurjategijad saaksid kiiresti õiglase karistuse.
Tõhus ja kiire kuritegude menetlemine eeldab, et uurija on piisavalt kompetentne – tunneb seadust, oskab jälitustegevuse võimalusi kasutada targalt ja inimese põhivabadusi minimaalselt piiravalt; on kursis konkreetse kuritegevuse spetsiifikaga ning tal on teisigi vajalikke oskuseid. On selge, et kriminaaluurijate spetsialiseerumine on hädavajalik!
Kergemate teise astme süütegude puhul, kus asjaolud on selged ja arusaadavad, on otstarbekas, et neid menetlevad kriminaalpolitseinikud, kes on alles alustanud oma karjääri kriminaaluurijatena. Siin tuleks saavutada olukord, kus lihtsad juhtumid menetletakse üldjuhul kahe ööpäeva jooksul kiirmenetluse korras.
Muud teise astme kuriteod, kus asjaolud vajavad selgitamist, nõuavad pikemat menetlusaega. Aga ka neid tuleb menetleda targalt ja nupukalt. Ei ole otstarbekas «pimedaid» kuritegusid menetleda kuriteopõhiselt, vaid kasutada eelkõige analüüsi ja jälitustegevuse võimalusi, et selgitada välja potentsiaalsed kahtlusalused ja tõestada nende isikute süü. Olen arvamusel, et ainult nii saavutatakse «peidetud» kuritegude uurimise kvalitatiivne tõus.
Ebapraktiline on tegutsemisviis, kus tehakse ära küll kriminaalmenetluse seaduse kõikvõimalikud toimingud, kuid mille tulemus on kriminaalasja lõpetamine konstateerides, et süüdlast ei õnnestunud leida. Selline menetlemine on pehmelt öeldes läbi kaalumata ja ebakvaliteetne.
Kõigi meie jaoks on iseäranis ohtlikud rasked kuriteod. Selliseid inimeste õiglustunnet riivavaid ja keerulisi juhtumeid tuleb uurida iseäranis vastutustundlikult ning seetõttu peavad seda tegema kogenud ja end varasema tööga tõestanud kriminaaluurijad. Rasked kuriteod, nagu mõrvad, tapmised ja röövimised, peaksid kõik saama lahenduse kurjategijate paljastamisega. Siin ei ole ükski juhtum vähetähtis. Sellised kuriteod väärivad kriminaaluurijate tähelepanu, kuni on paljastatud kurjategija ja jõustunud kohtu süüdimõistev otsus.

Korruptsioon
Omaette kuriteoliigid on korruptsioon ja rasked majanduskuriteod. Need on äärmiselt ohtlikud, sest õõnestavad avaliku võimu autoriteeti ja risustavad meie ettevõtluskeskkonda. Korruptandid ja majanduskurjategijad erinevad tuntavalt muudest kurjategijatest. Nad on sageli hästi haritud ning neil on ühiskonnas positsioon ja mõju.
Väga paljud neist arvavad ise, et nad ei ole kurjategijad. Nende raskete ja sügavalt konspireeritud kurjategijate paljastamine nõuab eriteadmisi majanduses ning karistusseadustiku ja kriminaalmenetlusseadustiku kõrval palju laiemat seaduse tundmist.
Samuti on väga palju riske, millega tuleb kriminaaluurijatel korruptsiooni ja majandussüütegude menetlemisel igapäevatöös arvestada. Kriminaaluurijate vastas on suur raha, mida kasutatakse nende vastu nii avaliku arvamuse kujundamisel kui ka nõustajate palkamisel.
Sellistel kurjategijatel on palju mõjuvõimsaid sidemeid ning seetõttu on korruptsiooni ja majanduskuritegusid uurivad kriminaalpolitseinikud väga suure surve all. Seda enam peavad selliseid süütegusid uurivad kriminaalpolitseinikud oma tööd tegema professionaalselt ja kindlalt ning kõiki ohtusid arvestavalt.
Kuid siin on ka teine pool – süüaluseid õigeksmõistvad otsused osutavad uurimisorganite ebakvaliteetsele tööle ning seeläbi kompromiteerivad õiguskaitseorganeid. Eriti pärast kolme kuni viie aasta pikkust menetlust, mis teeb edaspidi uute korruptantide ja majanduskurjategijate paljastamise veelgi keerukamaks.
Seetõttu on äärmiselt oluline kriminaaluurijate, prokuröride, kuid ka kohtute kvaliteetne töö. Võitluses organiseeritud kuritegevusega on eespool nimetatud riskid veelgi suuremad.
Organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus ja sellega seotud kriminaalmenetlus peab prefektuuri tasandil olema kriminaaluurijate karjääri tipp. Selle ülesandega peaksid tegelema parimad kriminaaluurijad, kes on oma varasemate töösaavutustega tunnustust leidnud ning kel on autoriteet kolleegide ja koostööpartnerite hulgas.
Nende vastas on kurjategijad, kellel on suur kogemus ja autoriteet nii kuritegelikus maailmas kui ka mõjuvad sidemed ärimaailmas, omavalitsustes, aga ka riigihalduses. Organiseeritud kuritegevus laiendab järjest oma tegevust majanduse valdkondadesse ja siin on kuritegevusvastase võitluse võtmesõnaks kuritegeliku tulu jälitamine ja paljastamine. Organiseeritud kuritegevuse tugevus seisneb raha omandamises. Et saavutada tulemusi kuritegevuse ohjeldamisel, on vaja see tulu kurjategijatelt ära võtta.
Kuritegevusvastases võitluses on keskne roll keskkriminaalpolitseil, kellel on kaks olulist ülesannet. Eelkõige on keskkriminaalpolitsei roll võidelda rahvusvahelise laiaulatusliku organiseeritud kuritegevusega. Seetõttu on vajalik, et keskkriminaalpolitsei selles töölõigus töötavad parematest paremad kriminaaluurijad – oma ala tippspetsialistid.
Võitlemine piirideülese kuritegevusega, sealhulgas rahapesu ja terrorismi tõkestamine, eeldab professionaalsust ja nutikust. Eesti on Euroopa liidu liikmesriik. Nüüdsest ka Schengeni viisaruumi liige. Avatud Euroopa, kus on tagatud inimeste vaba liikumine, eeldab, et on kompenseeritud riskid, mis meile võimaldatud vabadusega kaasnevad.
Turvalisust tagavatele organisatsioonidele, iseäranis keskkriminaalpolitseile tähendab see aktiivset rahvusvahelist koostööd. Teine keskkriminaalpolitsei roll on toetada prefektuuride kriminaalosakondade tegevust tehniliste operatsioonide korraldamisel ning tagada, et kuritegude menetlemiseks vajalik teave oleks vahendatud ja kaitstud, mis on äärmiselt oluline.
Kogu kuritegevusvastasel võitlusel saab olla üks põhieesmärk – kuritegevuse vähenemine. Veelgi parem oleks selle kaotamine, kuid vaevalt see realistlik ootus on. Siiski võiks olla lähemaks eesmärgiks ja suunaks paljastatud kurjategijate arvu suurenemine kuni selleni välja, et kõik toimepandud kuriteod avastatakse.
Loomulikult peab meeles pidama, et organiseeritud kuritegevus- ja muu peidetud kuritegevuse vastane võitlus on komplitseeritud. Selliste süütegude puhul ei tulda «avaldusega» politseisse. Siin tuleb igale juhtumile läheneda individuaalselt. Keerukate juhtumite uurimine võib osutuda aeganõudvaks, kuid kuna sellega tegelevad ennast tõestanud parimad kriminaaluurijad, siis tuleb neid usaldada ning pole eriti vaja kahelda nende töö tulemuslikkuses.
Et vastata ühiskonna arengutele ja tänapäeva vajadustele, peab kriminaalpolitsei reageerima muutustele kuritegevuslikus ilmas. Selleks peab kriminaalpolitseil olema oskus analüüsida ja prognoosida kuritegevuse trendide muutusi, kuid ka oskus näha, kuidas säilitada võimekus võidelda kuritegevusega tõhusalt. See tähendab, et kriminaalpolitsei on valmis kasutama uudseid tehnoloogiaid ning nüüdisaegseid ekspertiisi- ja analüüsimeetodeid. Kuid loomulikult ka seda, et ollakse kursis muutustega seadustes ja orienteerutakse ühiskonna suundumustes.

Piiratud varud
Riigi varud on alati piiratud. Seetõttu tuleb neid võimalikult efektiivselt kasutada. On meeldiv traditsioon, et juba aastaid on justiits- ja siseminister kokku leppinud kuritegevusvastase võitluse prioriteedis prokuröride ja kriminaalpolitsei jaoks. Otstarbekas on tulevikus leida ka teistsuguseid võimalusi varusid efektiivsemalt kasutada.
Näiteks kohtueelse menetluse kiirus. Kui viimase aastaga on vangide arv vähenenud ligi tuhande võrra, siis eeluuritavate kinnipeetavate arv on ikka jäänud peaaegu samaks. Kui varem oli eeluurimise all olevate kinnipeetavate osa kõikidest kinnipeetavatest 25 protsenti, siis nüüd on see 33 protsenti. See tekitab küsimusi.
Nelja aasta tagune politseireform oli vajalik ja õige. Maakondlike politseiprefektuuride asemele tekkis neli regionaalset prefektuuri. Samuti korraldati ümber ja täpsustati keskkriminaalpolitsei tööd. Siit tuleb minna edasi. Kriminaalpolitsei areng ei tohi peatuda, vaid peab jätkuma eesmärgiga muutuda järjest efektiivsemaks. Kõige parem oleks, kui suudaksime olla nii uuendusmeelsed, et oleksime kurjategijatest samm ees.
2008. aasta 1. jaanuarist alates on kriminaalpolitsei töö prefektuurides korraldatud üldjoontes ühtmoodi. Nii tagame läbipaistvuse juhtimises ning selguse ülesannetes. Seeläbi toetame efektiivset, kodanike põhiõigusi kaitsva kriminaalpolitsei igapäevast tööd ja arengut. Senine kriminaalpolitsei struktuur ei toetanud piisavalt varjatud kuritegevuse vastast võitlust.
Lisaks juhtimismudeli korrastamisele ja menetluspädevuste konkretiseerimisele on omaette küsimus, kui suur peab olema kriminaalpolitsei ja korrakaitsepolitsei osa politsei organisatsioonis? Peame arvestama, et niinimetatud massikuritegevuse vastu võitlemisel on oluline korrakaitse roll.

Nähtav politsei
Politsei lähedus, tema nähtaval olek ning valmisolek operatiivselt reageerida on teguriks, mis vähendab massikuritegevuse taset. Mis omakorda tähendab, et kriminaalpolitsei saab keskenduda raskemale kuritegevusele. Selleks, et korrarikkumiste ja süütegude arv oleks võimalikult väike, on kasulik leida kriminaalpolitseinike ja korrakaitsepolitseinike koosseisus sobiv tasakaal.
Meil on mõningates prefektuurides kriminaalpolitsei osakaal 40–45 protsenti, mis on ebaproportsionaalselt suur. Eri riikides on ise lähenemine, kuid üldiselt on see arv alla 20 protsendi politsei üldarvust. Siin ei tohi teha järske muudatusi ning peame otsustama targalt.
Kõike eelnevat arvestades tahaksime jõuda selle aasta lõpuks selleni, et kriminaalpolitseinikke on 30 protsenti politsei üldarvust. Loomulikult peame pidevalt olukorda hindama. Eesmärk on ennekõike siiski kuritegevust ohjeldada.
Kriminaalpolitsei töös on väga oluline avalikkuse informeerimine ning meediaga suhtlemine. Seda tuleb teha targalt, nii et oleksid tagatud kõigi osaliste huvid ja turvalisus. Liigse avameelsusega ei tohi panna ohtu ei kannatanut ega oma kolleege. Sealhulgas salajasi kaastöötajaid, aga ka tõendite tuvastamist. Ei saa lubada, et pressiga suhtlemine on liiga avameelne, see kahjustab uurimise käiku.
Samuti ei tohi avalikkusele jagada valet informatsiooni. Kindlasti pole mõeldav, et paljastatakse oma töömeetodeid, teabeallikaid või avalikustatakse juhtumi asjaolusid enne tõe selgitamist. Samuti tuleb kõiki meediakanaleid kohelda võrdselt. Lubamatu on eelistada üht väljaannet, et uudist paremini müüa. Selle asemel et välja selgitada tõde.
Kriminaalpolitsei komissaride ja ülemuste eeskuju on tähtis. Kuigi avalikkuses esinemine võib teha nime tuntuks, siis sellele lisab kaalu ennekõike professionaalsus ja head töötulemused.
1921. aastal loetles tollane siseminister Kaarel Eenpalu põhilisi jooni, mis peavad head politseinikku iseloomustama: Eesti Vabariigi seaduste ja teenistuskorra täpne täitmine, asjatundmine, kohusetundlikkus, äärmine distsiplineeritus ning iseäranis ausus. Need ootused on aktuaalsed ka tänapäeval. Nii korrakaitse- kui ka kriminaalpolitseile.
Nimetatud nõuded tagasid tollal politsei kõrge usalduse rahva silmis. Ning ka praegu on politsei saavutamas rahva järjest suuremat usaldust.
Kuid suur usaldus ei tähenda, et võiks end lõdvaks lasta. Kuritegude uurimine kestab 24 tundi ööpäevas, seitse päeva nädalas ja 365 päeva aastas. Ei ole aktsepteeritav, et menetluses toimub seisak, sest kriminaalpolitseinik katkestab uurimise, kuna ta peab lisaraha teenima (ka näiteks osalema korrakaitsepolitsei töös) või minema juhtumi menetlemise ajal puhkusele.
Lisaks muudatustele kriminaalpolitsei struktuuris on vaja osutada suuremat tähelepanu töötajate motiveerimisele. Iga töö nõuab väärilist ja õiglast tasu. Kriminaalpolitsei puhul tuleb kindlasti vaadata uurimise ahelat kriminaaluurija – prokurör – kohtunik. Kui kahe viimase lüli palgad on olnud juba aastaid vastavuses, siis kriminaalpolitseinike töötasu vajab kindlasti suurendamist.
Selleks, et hoida uurijate motivatsiooni ning käituda õiglaselt nende tööd arvestades, peab uurijate palk olema vähemalt 27 000 krooni.
Organisatsiooni juhtimise kohta kehtib vanasõna, et «peremees vaatab töö peale». Tõepoolest, selleks et muuta organisatsiooni tööd võimalikult efektiivseks, tuleb vaadata tervikut. Raha tuleb kasutada otstarbekalt, meeskonda tuleb rakendada efektiivselt, peab olema tähelepanelik ja jälgima toimuvad muutusi, et vajadusel uues olukorras prioriteet ümber paigutada.
Kuid sel ütlusel on ka teine pool: «sulane vaatab palga peale». On loomulik, et töötajad tahavad oma töö eest väärilist ja õiglast tasu. Juht on mõistlik, kui hoolitseb ka selle eest. Kuritegevusega võitlevad ju ennekõike inimesed. Olgugi et nimetame neid kriminaaluurijateks ja politseinikeks.