Mark Soosaar: eurodirektiiv Eesti kõverpeeglis
Kui muhu kalur, maksnud kinni kallinenud praamipiletid, peab linna jõudes teatri- või kontserdikassa juurest nördinult tagasi pöörduma, siis vaevalt mõistab ta targutusi käibemaksu protsendimuutusest. Ta ei oska autos istuvale perele seletada, miks riigikogulased lubasid piletile 13 protsenti käibemaksu otsa keevitada. Lootuses, et ükski parlamendierakond sellel mustal stsenaariumil juhtuda ei lase, ongi järgnevad mõtted kirja pandud.
Pole saladus, et käibemaksu vähendamine ei pruugi vabaturul langetada ei toiduaine, arstimi ega kultuuripileti hinda. Kaupmees, apteeker või mänedžer lihtsalt maksab vähem käibemaksu riigikassasse ning jätab vaheltkasu endale. Saladus pole ka, et käibemaksu tõstmine kergitab kindlasti kauba või teenuse hinda. Rääkigu teatrijuht või minister mida tahes, suurenev käibemaks tuleb kellelgi kinni maksta.
Kui kinnimaksja on riik, siis milleks raha edasi-tagasi pööritada? Kelle arvelt aga reaalne raha peaks tulema? Garderoobi koondamisest või dekoratsioonide ärajätmisest? Või teatrijuhi ja näitlejate taskust? Vähe tõenäoline. Jääb vaid üks rahakott. Kuid see pole kusagil mujal kui teatri- ja kontserdikülastaja taskus. Siin ongi põhjus, miks sotsiaaldemokraadid ei saa nõus olla teatri- ja kontserdipileti käibemaksu tõstmisega.
Vana direktiiv
Euroopa Liidu vanemaid õigusakte, enam kui kolmekümne aasta vanune käibemaksudirektiiv, võimaldas enamikul Vana-Euroopa riikidel juba ammu kehtestada kultuuri- ja spordivõistluste piletitele täieliku käibemaksuvabastuse või siis alandatud hinnalisa.
Seda ELi kuuendat direktiivi on viimistletud palju kordi, viimased muudatused tehti 2006. aastal. Muu hulgas ka selleks, et maksupoliitikaga soodustada kultuuritarbimist. Vastupidi alkoholile ja tubakale, mille tarbimist maksupoliitikaga piiratakse.
Tutvugem siinkohal direktiiviga. Artikkel 132 «Maksuvabastused teatavate tegevuste puhul avalikes huvides» ütleb sõnaselgelt: «Liikmesriigid vabastavad käibemaksust järgmised tehingud ... (algab loetelu ning kultuuri puudutab järgnev tekst) ... teatavate kultuuriteenuste osutamine ja nendega otseselt seotud kaupade tarne avalik-õiguslike organisatsioonide või asjaomases liikmesriigis tunnustatud teiste kultuuriasutuste poolt».
Peaks nagu selge ja üheselt mõistetav olema. Raamatuid, videofilme, muuseumi- ja teatripileteid võiks Eestis kui Euroopa Liidu liikmesriigis müüa ka ilma käibemaksuta. Kui me seda vaid ise tahame...
Eesti on lähtunud sama direktiivi teisest, 98. artiklist ja kehtestanud viieprotsendilise käibemaksu raamatumüügile ning etenduse ja kontserdi korraldamisele. Välja on jäänud teised võimalikud valdkonnad. Hoolimata sellest, et direktiivi 98. artikkel vähendatud maksumääradest on lai kui Läänemeri – siin on üles loetud lisaks teatrile, kontserdile, kinole ja muuseumile veel spordivõistluse, lõbustuspargi-, tsirkuse- ning laadapiletid.
Pärast hiljutist riigikohtu otsust, mis tunnistas õigusvastaseks käibemaksuseaduse § 15 lõike 6 järgi etendusasutuste ja kontserdikorraldajate sorteerimise, tuleb parlamendil peeglisse vaadata ning tunnistada – see meil praegu kehtiv seadusesäte ei vasta ELi direktiivile veel mitmes teiseski aspektis.
Käes on aeg kõver nael sirgeks taguda. Seda enam, et Eesti seadus lubab rakendada viieprotsendilist käibemaksu etenduse või kontserdi korraldamise kogu protsessile, sellal kui direktiiv annab õiguse üksnes kultuuriürituse piletit müüa kas ilma käibemaksuta või siis vähemalt viieprotsendilise hinnalisaga. Riigikohus ei juhtinud kahjuks oma otsuses tähelepanu ka ebavõrdsele kohtlemisele näiteks teatrite ja muuseumide suhtes. Kui teatri- ja kontserdipiletile on käibemaks alandatud, siis on lubamatu jätta nimistust välja muuseum, kino või loomaaed.
Mis puutub tsirkusesse, siis seda nähtust esineb meie maal piisavalt teistel elualadel ja sestap jätaks ehk köietantsu esialgu ootele. Laadapileti käibemaksuga ei tasu Eestis samuti rutata, sest meie arusaamine laadast erineb kardinaalselt raamatu- või antiigilaada traditsioonist, mis on populaarne pühapäevane kultuuriüritus Skandinaavias ning Beneluxi maades.
Mõistan ja toetan kultuuriministrit proua Laine Jänest, kes ihust ja hingest tahab eristada kabareepiletit ooperietenduse omast. Kuidas teha vahet aga Grillfesti ja Viljandi Folgi vahel, kui mõlemalt poolt kerkib grillisuitsu?
Kuidas tõmmata selge joon süvamuusikat pakkuva Leigo ning Õllesummeri vahel, kui viimane peaks suitsukatteks lavastama kõrtsistseeni Ernesaksa «Tormide rannast»? Kuidas ikkagi minna edasi pärast riigikohtu otsust, mis ei jäta enam jõusse praegust eristust etendusasutuste vahel?
Selge eristamine
Teatavasti võisid siiani viieprotsendilist käibemaksuerisust kasutada vaid need etendajad, kes said toetust riigieelarvest, valla- ja linnaeelarvest või kultuurkapitalist. Sellise eristamisega oli riigikogu veeretanud vastutuse nende nõukogude õlgadele, kes jagavad avalikku raha.
Riigikohus tühistas tänini kehtinud süsteemi. Meie kui seadusandjate ülesandeks on leida uus instrument sikkude eraldamiseks sokkudest. Ehk teisisõnu – peame käivitama süsteemi, kus kommertskultuuri sissetoojad ja massikultuuri kohalikud tootjad maksavad käibemaksu täie rauaga, et riik saaks laekumistest toetada rahvusliku omakultuuri edendamist. Ehk kui vaadata kultuurisõbra seisukohast – väärtkultuuri pilet ei tohi kallineda, kommertskultuur maksku aga tavalist turuhinda.
Kuigi mõned juristid väidavad, et Euroopa õigus ei luba valdkonnasiseseid maksuerisusi, on vastulause peidus eeltsiteeritud kuuenda direktiivi 132. artiklis. See ütleb sõnaselgelt, et käibemaksuvabastust võib rakendada avalikes huvides tegutsevatele ja liikmesriigis tunnustatud organisatsioonidele. Järelikult lubab direktiiv tunnustatud ja tunnustamata tegijaid. Kes võiks siis olla Eestis tunnustajaks? Ega mitte kultuuriministeerium ise?
Tõepoolest, miks mitte välja töötada tunnustamissüsteem ning see riigikogus seadustada? Kas oleme aga vabad hirmust, et ministeerium ei satu taas mõne erakonna onupojapoliitika haardesse ning tunnustamisel osutub määravaks lojaalsus võimuparteile? Hiljutise keskerakondliku valitsuskepi all muutus see hirm ju päris reaalseks!
Lõpetuseks üks piltlik rehkendus. Lihtne arvutus näitab, et viieprotsendilise käibemaksuga saaks Kumu piletihinna langetada 80 kroonilt 72-le ja käibemaksust hoopis vabastades maksaks kunstitempli külastus 68 krooni. Kas suudame aga sama loogikaga olla üle poliitilisest kukepoksist ning tegutseda kultuurile parema juurdepääsu nimel?
Usun, et hea tahtmise korral on see võimalik.
Pole saladus, et käibemaksu vähendamine ei pruugi vabaturul langetada ei toiduaine, arstimi ega kultuuripileti hinda. Kaupmees, apteeker või mänedžer lihtsalt maksab vähem käibemaksu riigikassasse ning jätab vaheltkasu endale. Saladus pole ka, et käibemaksu tõstmine kergitab kindlasti kauba või teenuse hinda. Rääkigu teatrijuht või minister mida tahes, suurenev käibemaks tuleb kellelgi kinni maksta.
Kui kinnimaksja on riik, siis milleks raha edasi-tagasi pööritada? Kelle arvelt aga reaalne raha peaks tulema? Garderoobi koondamisest või dekoratsioonide ärajätmisest? Või teatrijuhi ja näitlejate taskust? Vähe tõenäoline. Jääb vaid üks rahakott. Kuid see pole kusagil mujal kui teatri- ja kontserdikülastaja taskus. Siin ongi põhjus, miks sotsiaaldemokraadid ei saa nõus olla teatri- ja kontserdipileti käibemaksu tõstmisega.
Vana direktiiv
Euroopa Liidu vanemaid õigusakte, enam kui kolmekümne aasta vanune käibemaksudirektiiv, võimaldas enamikul Vana-Euroopa riikidel juba ammu kehtestada kultuuri- ja spordivõistluste piletitele täieliku käibemaksuvabastuse või siis alandatud hinnalisa.
Seda ELi kuuendat direktiivi on viimistletud palju kordi, viimased muudatused tehti 2006. aastal. Muu hulgas ka selleks, et maksupoliitikaga soodustada kultuuritarbimist. Vastupidi alkoholile ja tubakale, mille tarbimist maksupoliitikaga piiratakse.
Tutvugem siinkohal direktiiviga. Artikkel 132 «Maksuvabastused teatavate tegevuste puhul avalikes huvides» ütleb sõnaselgelt: «Liikmesriigid vabastavad käibemaksust järgmised tehingud ... (algab loetelu ning kultuuri puudutab järgnev tekst) ... teatavate kultuuriteenuste osutamine ja nendega otseselt seotud kaupade tarne avalik-õiguslike organisatsioonide või asjaomases liikmesriigis tunnustatud teiste kultuuriasutuste poolt».
Peaks nagu selge ja üheselt mõistetav olema. Raamatuid, videofilme, muuseumi- ja teatripileteid võiks Eestis kui Euroopa Liidu liikmesriigis müüa ka ilma käibemaksuta. Kui me seda vaid ise tahame...
Eesti on lähtunud sama direktiivi teisest, 98. artiklist ja kehtestanud viieprotsendilise käibemaksu raamatumüügile ning etenduse ja kontserdi korraldamisele. Välja on jäänud teised võimalikud valdkonnad. Hoolimata sellest, et direktiivi 98. artikkel vähendatud maksumääradest on lai kui Läänemeri – siin on üles loetud lisaks teatrile, kontserdile, kinole ja muuseumile veel spordivõistluse, lõbustuspargi-, tsirkuse- ning laadapiletid.
Pärast hiljutist riigikohtu otsust, mis tunnistas õigusvastaseks käibemaksuseaduse § 15 lõike 6 järgi etendusasutuste ja kontserdikorraldajate sorteerimise, tuleb parlamendil peeglisse vaadata ning tunnistada – see meil praegu kehtiv seadusesäte ei vasta ELi direktiivile veel mitmes teiseski aspektis.
Käes on aeg kõver nael sirgeks taguda. Seda enam, et Eesti seadus lubab rakendada viieprotsendilist käibemaksu etenduse või kontserdi korraldamise kogu protsessile, sellal kui direktiiv annab õiguse üksnes kultuuriürituse piletit müüa kas ilma käibemaksuta või siis vähemalt viieprotsendilise hinnalisaga. Riigikohus ei juhtinud kahjuks oma otsuses tähelepanu ka ebavõrdsele kohtlemisele näiteks teatrite ja muuseumide suhtes. Kui teatri- ja kontserdipiletile on käibemaks alandatud, siis on lubamatu jätta nimistust välja muuseum, kino või loomaaed.
Mis puutub tsirkusesse, siis seda nähtust esineb meie maal piisavalt teistel elualadel ja sestap jätaks ehk köietantsu esialgu ootele. Laadapileti käibemaksuga ei tasu Eestis samuti rutata, sest meie arusaamine laadast erineb kardinaalselt raamatu- või antiigilaada traditsioonist, mis on populaarne pühapäevane kultuuriüritus Skandinaavias ning Beneluxi maades.
Mõistan ja toetan kultuuriministrit proua Laine Jänest, kes ihust ja hingest tahab eristada kabareepiletit ooperietenduse omast. Kuidas teha vahet aga Grillfesti ja Viljandi Folgi vahel, kui mõlemalt poolt kerkib grillisuitsu?
Kuidas tõmmata selge joon süvamuusikat pakkuva Leigo ning Õllesummeri vahel, kui viimane peaks suitsukatteks lavastama kõrtsistseeni Ernesaksa «Tormide rannast»? Kuidas ikkagi minna edasi pärast riigikohtu otsust, mis ei jäta enam jõusse praegust eristust etendusasutuste vahel?
Selge eristamine
Teatavasti võisid siiani viieprotsendilist käibemaksuerisust kasutada vaid need etendajad, kes said toetust riigieelarvest, valla- ja linnaeelarvest või kultuurkapitalist. Sellise eristamisega oli riigikogu veeretanud vastutuse nende nõukogude õlgadele, kes jagavad avalikku raha.
Riigikohus tühistas tänini kehtinud süsteemi. Meie kui seadusandjate ülesandeks on leida uus instrument sikkude eraldamiseks sokkudest. Ehk teisisõnu – peame käivitama süsteemi, kus kommertskultuuri sissetoojad ja massikultuuri kohalikud tootjad maksavad käibemaksu täie rauaga, et riik saaks laekumistest toetada rahvusliku omakultuuri edendamist. Ehk kui vaadata kultuurisõbra seisukohast – väärtkultuuri pilet ei tohi kallineda, kommertskultuur maksku aga tavalist turuhinda.
Kuigi mõned juristid väidavad, et Euroopa õigus ei luba valdkonnasiseseid maksuerisusi, on vastulause peidus eeltsiteeritud kuuenda direktiivi 132. artiklis. See ütleb sõnaselgelt, et käibemaksuvabastust võib rakendada avalikes huvides tegutsevatele ja liikmesriigis tunnustatud organisatsioonidele. Järelikult lubab direktiiv tunnustatud ja tunnustamata tegijaid. Kes võiks siis olla Eestis tunnustajaks? Ega mitte kultuuriministeerium ise?
Tõepoolest, miks mitte välja töötada tunnustamissüsteem ning see riigikogus seadustada? Kas oleme aga vabad hirmust, et ministeerium ei satu taas mõne erakonna onupojapoliitika haardesse ning tunnustamisel osutub määravaks lojaalsus võimuparteile? Hiljutise keskerakondliku valitsuskepi all muutus see hirm ju päris reaalseks!
Lõpetuseks üks piltlik rehkendus. Lihtne arvutus näitab, et viieprotsendilise käibemaksuga saaks Kumu piletihinna langetada 80 kroonilt 72-le ja käibemaksust hoopis vabastades maksaks kunstitempli külastus 68 krooni. Kas suudame aga sama loogikaga olla üle poliitilisest kukepoksist ning tegutseda kultuurile parema juurdepääsu nimel?
Usun, et hea tahtmise korral on see võimalik.
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 4/01/2008
0 Comments:
Post a Comment
<< Home