Ivari Padar: Riik ei saa kunagi valmis

Riik ei saa kunagi valmis. 90. juubel on aga suur sündmus, sest nüüd oleme meie need, kes jätavad siia maale oma jälje. Omal maal peremeheks olemine on ikka midagi muud, kui võõrsil võõra asja ajamine.
Seda tööd tuleb teha suure vastutustundega ja austusega oma rahva vastu.
Ei taha mõeldagi, kus oleksime täna ilma Eesti Vabariigita ja kui okupatsioon kestaks – oleme 1990-ndate algusest saavutanud palju. Meil on riik, kus inimeste õigused on tagatud, Nõukogude ajal oleksime sellest võinud vaid unistada.
Majandusliku heaolu tõus on meil olnud märkimisväärne, ehkki teha on selles vallas veel palju. Eesti suutis 1990-ndatel edukalt leida konsensuse Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemiseks, kõik suuremad poliitilised jõud mõistsid nende ühendustega liitumise vajalikkust.
Ei tahaks, et me täna, juba küpsemasse ikka jõudnud riigina, hool raugeda laseks ja uusi ambitsioonikaid eesmärke ei seaks. Meie iseseisvuse kindlustamise nimel tuleb kogu aeg pingutada.

Lapsed ja teadmistepõhine majandus
Täna Eesti riiki ehitades peame lähtuma väga selgetest eesmärkidest. Eesti peab arenema nii, et riik oleks jätkusuutlik. Siin peavad olema loodud võimalused selleks, et kodanikud saaksid end arendada ja vastavalt oma võimetele ka ise riigi arengusse panustada.
Leian, et väga oluline on see, et elu oleks elamist väärt igas Eestimaa nurgas, olgu see Sõrve säär või seto küla. Rahva liikumine linnadesse ja välismaale ei ole märk meie tugevusest, vaid hoopis nõrkusest. Seepärast pingutame ka täna korralike koolide, lasteaedade ja teede nimel. Turvalisus ja puhas keskkond on võtmed tulevikku.
Jätkusuutlikkus algab siiski ennekõike just lastest. Leian, et sündimuse tõstmiseks on palju tehtud. Usun, et koolid ja teed saavad ehitatud, nagu lubatud. Oleme teinud pika sammu edasi ka teadmistepõhise majanduse arendamisel, investeerides üha rohkem teadus- ja arendustegevusse: käimasoleval aastal oleme kavandanud selleks pea 2 miljardit krooni.
Just majanduse struktuuri osas on teha veel suur töö – peame töötama selle nimel, et Eestist saaks kõrgtehnoloogilise majandusega riik, nii nagu on meie naabrid Soome ja Rootsi. Suurema lisaväärtuse loomise oskus on eesmärk, mille saavutamiseks on veel palju tööd teha. Paljalt palkide sadamasse vedamisega me jõukaks ei saa. Põhjamaistest väärtustest kõneldes tahan ka märkida, et tunnen siirast heameelt selle üle, et sel aastal oleme suutnud hinnatõuse kompenseerida läbi aegade suurima keskmise pensioni tõusuga.
Arvan ka, et me peame töötama selle nimel, et suurendada läbipaistvust ja selgust riigi asjaajamises. Ei tohi unustada, et paljude meie tänaste otsuste mõju ulatub aastakümnete taha. Olgu siin üheks näiteks kas või paljuräägitud töölepinguseadus. Nii olulist asja ei tehta salamahti ja kinnises toas – sellise olulise teema puhul on vaja laiemat ühiskondlikku konsensust.
Viimane asi, mida sooviksin, oleks rahva võõrandumine riigist – nii väikese riigi puhul kui Eesti oleks see andestamatu. Jätkusuutlikkuse koha pealt on ka oluline, et me ei elaks üle oma võimete.
Eesti on selles osas eeskujuks paljudele riikidele, sest meie välisvõlg on peaaegu olematu ja eelarveid koostame nii, et defitsiiti ei tekiks. Arukas peremees ajastab oma tööd nii, et tema rahakott need ka välja kannatab. 90 aastat tagasi reageeriti oma riiki välja kuulutades sündmustele kiiresti ja osavalt. Sama peame me tegema ka täna, kui me kiiresti muutuvale olukorrale maailma majanduses vastame omapoolsete sammudega.

Maalisin voodilina sinimustvalgeks
Eelmisel korral oli Eesti iseseisev vaid 22 aastat. Mäletan, kui maalisin 4. klassi koolipoiss olles kodus Navi külas voodilina peale sinimustvalge lipu – mälestus nendest 22 aastast elas minus ju vanavanemate kaudu edasi. Unistusi Eesti Vabariigist ei tohi tuhmuda lasta nüüd, mil meil oma riik käes on. Austus meie oma riigi vastu peab säilima. Soovin teile õnne vabariigi 90. juubeli puhul.