Andres Tarand: gaasijuhe vajab lisauuringuid
Kui Nord Stream alustas Läänemerre Vene-Saksa gaasijuhtme rajamise uuringutega, siis tundus, et toruehitus läheb peatselt lahti. Meie kodumeri Läänemeri on rannikuriikide teadlastel ikkagi suhteliselt põhjalikult läbi uuritud ja paistis, et infopuudus gaasitoru ehitamist ei takista. Tegelikult on Nord Streami ettevalmistused venima hakanud ja uurimist vajavaid valdkondi järjest lisandub.
Läänemere gaasijuhtme keskkonnamõjude hindamise vahearuandest on näha, et merepõhja geoloogia osa on Nord Streamil päris unarusse jäänud, samuti ei puudutata peaaegu ka maavärinate ohtu. Kuigi Läänemeri pole seismiliselt eriti aktiivne piirkond, on ka siin toimunud maavärinaid, mille eripära ja mõjusid peaks uurima.
Viimane suur, 4,3-magnituudiline maavärin oli alles 2004. aasta 21. septembril ning selle epitsenter oli Kaliningradist 40 km kaugusel Läänemeres. Siinsele piirkonnale ebatavaline maavärin tegi esmalt loomulikult muret Läänemeres Kravtsovskoje naftaplatvorme arendavale Venemaale, kuid selle maavärina analüüs oleks oluline ka gaasijuhtme kontekstis.
Et Kaliningradi maavärina tagajärjel oli merepõhjas nähtavaid nihkeid, siis on põhjust küsida, kas Nord Streami gaasijuhtme kavandatud konstruktsioonid peaks sarnasele maavärinale vastu. Mitte palju varem, 1976. aastal, leidis aset ka Osmussaare maavärin. Geoloogide andmeil ei ole uute maavärinate täpseid epitsentreid võimalik prognoosida – need võivad esineda kõikjal rikkevööndite piirkonnas, nii Läänemere lääneosas kui Soome lahes.
Läänemere kaitse
Läänemere gaasijuhtme rajajad on algusest peale viidanud võimalike lekete ja reostusohu korral Läänemere ühele hüdroloogilisele eripärale – riimveelisusele kui omapärasele kaitsemehhanismile. Kuigi Läänemeri on suhteliselt madal, siis ei segune selles põhja- ja pinnakihi veed.
Nii on Nord Stream kriitikuid rahustanud, et võimaliku probleemi korral merepõhjas jääks mis tahes reostus Läänemere sügavustesse ning ei pääseks inimest ega mereelustikku häirima. Nii näiteks plaanib Nord Stream enne gaasitoru käikulaskmist see merevee ja mõne kemikaali seguga «läbi pesta» ning juhtida reovesi Saaremaast ja Vilsandi linnualadest paarsada kilomeetrit läänes Gotska Sandoni saare lähedal asuva tehnilise platvormi juures 100 meetri sügavusse merepõhja.
Millist mõju see 1,2 miljonit m³ kemikaalidega segatud merevett keskkonnale avaldab, pole veel teada. Glutaaradialdehüüd – biotsiid, mida Nord Stream on pakkunud ühe «toru pesemise» kemikaalina –, on Rootsi ökotoksikoloogide andmeil ning ka USA riikliku keskkonnaagentuuri EPA andmebaaside kohaselt väga mürgine mereelustikule, hävitades nii vetikaid, mereselgrootuid kui ka kalakoelmuid.
Kui seni on Nord Streami keskkonnamõjude hinnangus ning avalikkusele suunatud meediakajastustes väidetud, et sellises sügavuses ja suures hapnikuvaeguses Läänemeres kaitsealuseid liike pole, siis värsked uurimisandmed panevad selle seisukoha kahtluse alla.
Aastakese eest alustasid hülgeuurijad projekti, mille käigus jälgitakse hallhüljeste liikumist Läänemeres hüljeste seljale liimitud GPS-andurite abil. Kuigi uuringud veel kestavad, on ka esialgsed tulemused väga üllatavad. Näiteks on selgunud, et hülged sukelduvad palju sügavamale, kui seni on arvatud, koguni 200 meetri sügavusele. Suurema osa ajast toitu hankides 70–90 meetri sügavusel.
Selle uue info valguses tuleb ilmselt üle vaadata seni levinud muretu suhtumine, et sügavasse Läänemere põhja kogunev mürk ei saa kokku puutuda mereelustikuga. Kõik Läänemere hülged on kaitsealused Natura liigid ning on selgunud, et nende oluliseks elukeskkonnaks on Läänemere sügavam osa.
Teise maailmasõja järel leidsid võitjariigid sõjast järgijäänud keemiarelva kuhjadest ohutuks vabanemiseks esmapilgul lihtsa lahenduse, uputades need Läänemere sügavusse. Toona geniaalsena tundunud lahendus põhjustab probleeme ja hirmu paraku tänapäevalgi.
Uppunud keemia ja pommid
On selge, et Nord Stream on huvitatud gaasitoru rajamisel ohutusest ning plaanib uurida teele jäävaid keemiarelvade asukohti. Et sõja järel keemiarelvade uputamise täpseid paiku ei fikseeritud, on äärmiselt oluline, et Nord Streami uuringute ja kaardistamise tulemused tehakse täielikult kättesaadavaks ka kõigile huvitatud Läänemere-äärsetele riikidele.
Taani kalurite intervjuudest on ilmnenud, et aastakümnete jooksul on traalidesse takerdunud pommid ja sinepigaasi konteinerid jaotunud esialgsetest matmispaikadest palju laiemale alale. Lisaks keemiarelvadele võivad ohuks olla ka Teise maailmasõja käigus uputatud sõjalaevad ja torpeedokaatrid, mille lastiks laskemoon ja lõhkeained.
Sõjaajaloolased on viidanud kohtadele, kus selliste laevade kontsentratsioon eriti suur võiks olla. Praeguse gaasitoru kulg läbib tõenäoliselt kaht sellist «laevade kalmistut». Pole võimatu, et sellised kohad on Venemaa kindralstaabil hästi teada. Läänemere gaasijuhet rajav riigifirma Gazprom võiks seega küllalt lihtsa vaevaga vastava infoni jõuda.
Uputatud Venemaa sõjalaevade asukohtade ja arvu avalikustamise soovis pole ma kahjuks väga veendunud.
Tuleb tõdeda, et paberil visandatud ettekujutus Läänemere keskkonnaprobleemidest seoses gaasitoru rajamisega on seni väga lihtsustatud. Selleks, et Läänemere keskkonda hoida tegelike ohtude eest, jääb sellest väheks. Eesti valitsus küll välistas Nord Streami uuringud oma territoriaalvetes, kuid piiriülese keskkonnamõju küsimustes on Eestil võimalus jätkuvalt kaasa rääkida.
Läänemere gaasijuhtme keskkonnamõjude hindamise vahearuandest on näha, et merepõhja geoloogia osa on Nord Streamil päris unarusse jäänud, samuti ei puudutata peaaegu ka maavärinate ohtu. Kuigi Läänemeri pole seismiliselt eriti aktiivne piirkond, on ka siin toimunud maavärinaid, mille eripära ja mõjusid peaks uurima.
Viimane suur, 4,3-magnituudiline maavärin oli alles 2004. aasta 21. septembril ning selle epitsenter oli Kaliningradist 40 km kaugusel Läänemeres. Siinsele piirkonnale ebatavaline maavärin tegi esmalt loomulikult muret Läänemeres Kravtsovskoje naftaplatvorme arendavale Venemaale, kuid selle maavärina analüüs oleks oluline ka gaasijuhtme kontekstis.
Et Kaliningradi maavärina tagajärjel oli merepõhjas nähtavaid nihkeid, siis on põhjust küsida, kas Nord Streami gaasijuhtme kavandatud konstruktsioonid peaks sarnasele maavärinale vastu. Mitte palju varem, 1976. aastal, leidis aset ka Osmussaare maavärin. Geoloogide andmeil ei ole uute maavärinate täpseid epitsentreid võimalik prognoosida – need võivad esineda kõikjal rikkevööndite piirkonnas, nii Läänemere lääneosas kui Soome lahes.
Läänemere kaitse
Läänemere gaasijuhtme rajajad on algusest peale viidanud võimalike lekete ja reostusohu korral Läänemere ühele hüdroloogilisele eripärale – riimveelisusele kui omapärasele kaitsemehhanismile. Kuigi Läänemeri on suhteliselt madal, siis ei segune selles põhja- ja pinnakihi veed.
Nii on Nord Stream kriitikuid rahustanud, et võimaliku probleemi korral merepõhjas jääks mis tahes reostus Läänemere sügavustesse ning ei pääseks inimest ega mereelustikku häirima. Nii näiteks plaanib Nord Stream enne gaasitoru käikulaskmist see merevee ja mõne kemikaali seguga «läbi pesta» ning juhtida reovesi Saaremaast ja Vilsandi linnualadest paarsada kilomeetrit läänes Gotska Sandoni saare lähedal asuva tehnilise platvormi juures 100 meetri sügavusse merepõhja.
Millist mõju see 1,2 miljonit m³ kemikaalidega segatud merevett keskkonnale avaldab, pole veel teada. Glutaaradialdehüüd – biotsiid, mida Nord Stream on pakkunud ühe «toru pesemise» kemikaalina –, on Rootsi ökotoksikoloogide andmeil ning ka USA riikliku keskkonnaagentuuri EPA andmebaaside kohaselt väga mürgine mereelustikule, hävitades nii vetikaid, mereselgrootuid kui ka kalakoelmuid.
Kui seni on Nord Streami keskkonnamõjude hinnangus ning avalikkusele suunatud meediakajastustes väidetud, et sellises sügavuses ja suures hapnikuvaeguses Läänemeres kaitsealuseid liike pole, siis värsked uurimisandmed panevad selle seisukoha kahtluse alla.
Aastakese eest alustasid hülgeuurijad projekti, mille käigus jälgitakse hallhüljeste liikumist Läänemeres hüljeste seljale liimitud GPS-andurite abil. Kuigi uuringud veel kestavad, on ka esialgsed tulemused väga üllatavad. Näiteks on selgunud, et hülged sukelduvad palju sügavamale, kui seni on arvatud, koguni 200 meetri sügavusele. Suurema osa ajast toitu hankides 70–90 meetri sügavusel.
Selle uue info valguses tuleb ilmselt üle vaadata seni levinud muretu suhtumine, et sügavasse Läänemere põhja kogunev mürk ei saa kokku puutuda mereelustikuga. Kõik Läänemere hülged on kaitsealused Natura liigid ning on selgunud, et nende oluliseks elukeskkonnaks on Läänemere sügavam osa.
Teise maailmasõja järel leidsid võitjariigid sõjast järgijäänud keemiarelva kuhjadest ohutuks vabanemiseks esmapilgul lihtsa lahenduse, uputades need Läänemere sügavusse. Toona geniaalsena tundunud lahendus põhjustab probleeme ja hirmu paraku tänapäevalgi.
Uppunud keemia ja pommid
On selge, et Nord Stream on huvitatud gaasitoru rajamisel ohutusest ning plaanib uurida teele jäävaid keemiarelvade asukohti. Et sõja järel keemiarelvade uputamise täpseid paiku ei fikseeritud, on äärmiselt oluline, et Nord Streami uuringute ja kaardistamise tulemused tehakse täielikult kättesaadavaks ka kõigile huvitatud Läänemere-äärsetele riikidele.
Taani kalurite intervjuudest on ilmnenud, et aastakümnete jooksul on traalidesse takerdunud pommid ja sinepigaasi konteinerid jaotunud esialgsetest matmispaikadest palju laiemale alale. Lisaks keemiarelvadele võivad ohuks olla ka Teise maailmasõja käigus uputatud sõjalaevad ja torpeedokaatrid, mille lastiks laskemoon ja lõhkeained.
Sõjaajaloolased on viidanud kohtadele, kus selliste laevade kontsentratsioon eriti suur võiks olla. Praeguse gaasitoru kulg läbib tõenäoliselt kaht sellist «laevade kalmistut». Pole võimatu, et sellised kohad on Venemaa kindralstaabil hästi teada. Läänemere gaasijuhet rajav riigifirma Gazprom võiks seega küllalt lihtsa vaevaga vastava infoni jõuda.
Uputatud Venemaa sõjalaevade asukohtade ja arvu avalikustamise soovis pole ma kahjuks väga veendunud.
Tuleb tõdeda, et paberil visandatud ettekujutus Läänemere keskkonnaprobleemidest seoses gaasitoru rajamisega on seni väga lihtsustatud. Selleks, et Läänemere keskkonda hoida tegelike ohtude eest, jääb sellest väheks. Eesti valitsus küll välistas Nord Streami uuringud oma territoriaalvetes, kuid piiriülese keskkonnamõju küsimustes on Eestil võimalus jätkuvalt kaasa rääkida.
posted by Sotsiaaldemokraatlik Erakond at 4/01/2008
0 Comments:
Post a Comment
<< Home