Marianne Mikko: Kosovo mitmetahuline iseseisvus

Kosovo iseseisvuse küsimus on mõjutanud minu tegevust Euroopa Parlamendi Moldova delegatsiooni juhina juba esimesest päevast alates. Otsides lahendust külmutatud konfliktile Transnistrias, seisin ikka ja jälle silmitsi asjaoluga, et Euroopa Liit on suure osa oma välispoliitika eelarvest reserveerinud Kosovosse kavandatava missiooni tarbeks.
Samal ajal kui 18. veebruari Euroopa Liidu välisministrite kohtumine Brüsselis ei suutnud saavutada vormilist üksmeelt, on tugev enamus siiski oma kursi ammu paika pannud. Suur nelik – Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Itaalia – andis kiiresti teada, et toetab iseseisvat Kosovot.
Täieliku üksmeele puudumise taga on ühelt poolt Kreeka, Küprose, Hispaania ja Rumeenia hirm omaenese eralduda soovivate territooriumide pärast. Teisalt aga Kremli sihipärane töö.
Kremlist on paar aastat kuuldud ennustusi, isegi ähvardusi, et Kosovo iseseisvus loob pretsedendi, mille alusel võivad iseseisvuda ka Transnistria, Abhaasia ning muudki paigad (nagu Baskimaa, Kataloonia, Türgi-Küpros jne).
Juriidiliselt võttes Venemaa eksib. Vaid Kosovo staatuse korraldamine on – Venemaa enda nõusolekul – ÜRO kätte antud. Teiste ÜRO liikmesriikide piire ei saa riikide enese nõusolekuta muuta.
Venemaa ei hakka iial täie tõsidusega mahitama Transnistria või Abhaasia iseseisvumist. Tegelikult kardab Venemaa värske postkoloniaalse riigina instinktiivselt järjest uute territooriumide iseseisvumist. Sama hirm valitseb Aasias.
Euroopa edu soodustaks Transnistria naasmist Moldova rüppe. Kui me Kosovos hakkama saame, võivad Moldova mõlemad osad olla kindlad, et Euroopa abiga saab õigusriik ning ühiskondlik õiglus jalad alla ka Nistru jõe mõlemal kaldal. See annab julgust lõpetada ajale jalgu jäänud mäng, mida naudib ainult Venemaa.