Heljo Pikhof: laps on ka inimene

Perekonnaseaduse eelnõu ülimalt kirglik arutelu on seni suuresti keskendunud abikaasade lahusvara problemaatikale ja päädinud nii mõnegi kodaniku tõotusega oma raha eest söögikraami koju mitte enam osta.
Või siis kannustanud sugupooltevahelisse (sõna)sõtta, kus laps on olnud kordamööda kas kilp või mõõk – kui temast pole sõjakeerises sootuks üle sõidetud.
Seepärast tuletagem meelde: laps on ise kah inimene ning perede turvalisus ja laste sünd on iga riigi ja rahva kestmise eeldus, meie ühiskonnas koguni esmatähtsaks tunnistatud. Perekond aga püsib ühistegevusel, mitte sõjategevusel.

Vanem kasvatab last
Palju kritiseeritud pereseaduse eelnõus on mõndagi konstruktiivset. Vanema hooldusõigus on varasemaga võrreldes uudne kontseptsioon ning lähtub laste huvidest ja heaolust, nähes ette lapse vastutustundliku ja vägivallatu kasvatamise, milles – sõltuvalt arengutasemest – peab kaasa rääkida saama ka laps ise.
Praegu kehtiv põhimõte, et mõlemal vanemal on lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused, toimib hästi harmoonilises perekonnas, kus kõiki – olgu häid või halbu – seadusesätteid asendab vastastikune hoolitsemine ja armastus. Teistsugustes oludes on see pelgalt ilus loosung.
Tänase seisuga sünnib meil väljaspool (seaduslikku) abielu rohkem lapsi kui abielurahval.
Toogem üsna tavaline näide. Laps sünnib paarile, kes ei ole abielus ega kavatsegi kunagi paari heita, sest mees, ütleme, on (suhteliselt) stabiilses abielus ja kasvatab koos naisega «omaenese» seaduslikke lapsi. Ta ei ole uue ilmakodaniku hooldusõigusest üldse huvitatudki.
Sellisel juhul tundub ju õiglane, et hooldusõigus on vanemal, antud juhul siis emal, kes last tegelikult kasvatab. Seda enam, et naine võib endale tulevikus hea abikaasa leida, kellest saab tema lapselegi hoolitsev isa.
Võrdõiguslikkust silmas pidades pangem kõrvale teinegi näide: lapseohtu naine mõtleb juba sünnitusmajas oma lapse juurest plehku panna, sest «elu tahab elamist». Kui nüüd (bioloogiline) isa otsustab nende ühise lapse üles kasvatada, milleks tollele naisele veel hüljatud lapse hoolduse õigus?
Perekond ei ole meil paraku stabiilne institutsioon juba möödunud sajandi 60ndatest aastatest saadik ning üha rohkem on korduvaid abielusid. Kui põnnieast peale on last kasvatanud mees, keda laps tunneb kui oma õiget ja ainsamat isa, miks ei võiks kasuisalegi laieneda hooldusõigus?
Ja vastukaaluks: ka hooldusõiguseta vanemale on üldjuhul ette nähtud õigus ja kohustus oma lapsega suhelda, mida teine vanem takistada ei tohi.

Merele, laps kaenlas
Päris uue lahendusena tekib nii isa kui ema hooldusõiguse puhul võimalus taotleda kohtult otsustusõigust mõnes kindlas asjas ainult ühele vanemale.
Kujutagem ette olukorda, kus ema on võtnud nõuks panna võsuke, kas või nui neljaks, Miina Härma kooli ning lisaks ka trenni ja klaverit mängima; isa aga arvab, et las laps läheb esiotsa kodulähedasse kooli: on teine niigi närb ja nõrga närvikavaga ning põeb mis kole, kui hoovis omavanustele alla jääb.
Kohus võib siis otsustada, et kooliküsimustes maksab isa sõna.
Või jällegi: liialt riskialdis isa tahaks vaat et veel mähkmetes last merele purjetama viia, ehkki teda ennastki on korduvalt tulnud tormlevast merest välja õngitseda. Meresõiduküsimustes peaks siis jääma peale ema sõna, ja jutul lõpp.
Kohtulahend on mõistagi tagumine võimalus, ometigi parem kui otsatu riid, mis võib välja viia abielulahutuseni, lapse võõrandumiseni emmast-kummast vanemast ja tagatipuks (täna kehtiva korra järgi) veel vanemlikest õigustest ilmajäämiseni.
Hooldusõigusel on isikuhoolduse kõrval ka teine pool – varahooldus. Sellelgi on lapse kaitstuse seisukohalt oma plussid.
Vanaisalt lapselapsele pärandatud maja näiteks ei saa lapsevanaemad kasiinos tuulde lasta või palmisaarel peesitamisele ära kulutada, see tuleb lapse täisealiseks saamiseni heaperemehelikult alles hoida.
Mitte kuigi selgepiiriliste peremudelite juures peitub siin muidugi ka võimalus, et seltsis sirguvad rikas vend ja vaene vend – kui jõukal järjel (bioloogiline) isa oma lapse nimele muudkui maid ja maju kirjutab, pere aga, kus laps tegelikult kasvab, elab hädapärasest palgateenistusest.
Nn ühendperekonnas võib Tuhkatriinuks saada muidugi ka partnerite eelmisest abielust sündinud laps, ent egas kõike elus ette tulevat annagi ühteainsasse seadusesse kirjutada.

Enesekeskse aja seadus
Ehkki ka kehtiva pereseaduse puhul tuleb kohtul abikaasade lahutuse korral vaat et kummuteid ja kummipuid pooleks saagida, on uus eelnõu ajanud harja punaseks nii (tulevastel) emadel kui isadel.
Naised kinnitavad, et uus seadus ja ennekõike varalahususe põhimõte ohustab emasid ja lapsi, sest võtab neilt kindlustunde sünnitada ja kasvatada lapsi. Õigusega. Meie ebakindlas ajas on raske olla kodu hing, kui oled pelgalt paluja rollis.
Mehed on tõusnud tagajalgadele sättest, mis ütleb, et hooldusõigus on üksnes emal, kui vanemad ei ole abielus ega ole ka ühiselt lapsehooldusõigust taotlenud.
Mehed tõlgendavad seda lauset nõnda, et lahutatud isa on tühi koht, ja on koondunud võitlusse lahutatud isade õiguste eest. Jällegi õigusega. Sest mis abielu või üldse elu see on, mis püsib koos vaid hirmul jääda ilma oma lastest. Ja kohus on tõepoolest jätnud seni lahutuse korral üle 90 protsendil juhtudest lapsed ema kasvatada.
Seega on uue pereseaduse eelnõu puhul kaks võimalust: kas eelnõu on tasakaalus, kui kumbki sugupool pole sellega rahul, või on veel toores. Toores ta aga on, täiesti toores, ja nõuab veel tublisti tööd.
Tõsi, on ka kolmas võimalus. Et inimesed, kes on kord lähedased olnud, püüavad inimeseks jääda ka lahku minnes ega kasutada lapsi kord kilbiks, kord mõõgaks oma kompromissitus võitluses.
Aga seda on meie üha enam asjastuvas ja enesekesksemaks muutuvas ajas vist palju tahta. Pereseaduse eelnõu õhutab egoistlikke väärtusi veel omalt poolt takka.