Jüri Tamm: selg sirgu, olümpiarahvas!

Jah, peab nõustuma kolumnist Roy Strideri (PM, 28.02.2008) väitega, et see kõik on juba olnud. Üleskutses boikottida olümpiamänge pole midagi uut. Maailma tähtsündmust on kasutatud ja tõenäoliselt kasutatakse ka edaspidi, et eri valupunktidele viidata. Seega parema ja õiglasema maailma poole pürgimine just nagu toimiks ja see on hea. Päris mugav üldistus, kas pole? Lisaks poliitiliselt korrektne…
Tegelikult on mul hale meel nende saamatute pärast, kes oma seisukohtade ja lähenemisnurkade esitamiseks ja selgitamiseks sporti ning olümpialiikumist tulemüürina kasutada püüavad. Sportlastest moodustatud elav inimkilp on sama amoraalne kui lapstööjõu kasutamine, inimkaubandus või relvade müük kriisikolletesse. Seega, härrased boikotitõbised, vaadake peeglisse.
Teadagi on tippsportlaste tähetund üürike. Sisuliselt tähendavad olümpiamängud enamikule sportlastele elu ainukest võimalust. Erinevalt paljudest kõne- ja kirjameestest olen seda oma nahal tunda saanud.
Tõsi, selleks saatuslikuks Los Angelese 1984. aastaks oli mul juba olemas üks Moskva pronksine kogemus. Seega ei ole ma päris pädev kõiki tundeid väljendama, mis minu eakaaslasi valdas. Tean vaid üht, riike boikottida, et seeläbi sportlasi nuhelda, on kõlvatu tegevus.
Jah, sportlased on privilegeeritud rahvas, neile on antud kaks elu – üks spordis ja teine pärast seda, mis aga ei tähenda, et selle esimese võib rahuga hävitada või jalge alla trampida. Ütlen ausalt, 1988. aasta Souli mängude eel kartsin, et veel neli aastat pühendumist ja raskeid treeninguid lõpevad järjekordselt prügikastis. Õnneks seda ei juhtunud.
Otse loomulikult ei saa olümpialiikumine eksisteerida vaakumis. Sport on inimühiskonna osa ja seotud keskkonnaga, milles ta toimib. Siiski jääb mõistmatuks, miks kardetakse olümpiamängude erilist olemust ühendada maailma ja tunda rõõmu võistlustest.
Kas valitsev õhkkond tunda teineteist võistlejate, mitte vaenlastena ohustab kedagi? Kas olümpiamängudel välistatud poliitilised demonstratsioonid, religioosne või rassiline propaganda segab võistlusteks valmistumist ja nende nautimist?
Rahvusvaheline olümpialiikumine adub oma võimalusi ja rolli, piirdudes samas eelkõige spordiga, lisades sellele kultuuri, hariduse ning rahvusvahelise koostöö raami.
Eesti Olümpiakomitee ja spordirahvas on alati toetanud käitumismudelit, mis panustab ukse avamise põhimõttesse. Me oleme uhked, et maailma «tuulutamises» on ka meie väikese rahva ja võistkonna panus.
Sportlastel on sageli palju tõhusamaid ja elujõulisemaid mooduseid maailma probleeme lahendada kui riikidel, valitsustel, rahvusvahelistel poliitilistel organisatsioonidel või ühendustel.
Rahvuslikel olümpiakomiteedel pole õigusi ega võimalusi survestada valitsusi ja vastupidi. Sellegi poolest on meil õigus ja soov liikuda antiikajal kehtinud kokkuleppe poole, et olümpiamängude toimumise ajal peatatakse sõjategevus, vägivald ning terroriaktid. Siis on lootust unistada ka sellest, et pikem rahuperiood on võimalik kogu planeedil.
Ajast, mil Peking olümpialinna õigused ja kohustused sai, on möödunud seitse aastat. Ainuüksi selline otsus tähendas 1/5 maailma elanikkonna kaasamist olümpiaideaalide ja väärtuste ahelasse. Olümpiahariduse projektis osaleb juba 400 miljonit hiina last ligi 500 000 koolist üle kogu riigi. Ligi pool miljonit vabatahtlikku on näidanud üles soovi osaleda olümpiamängude ja paraolümpia teenindamisel.
Olümpiatule kandmine läbi kogu Hiina jätab mälestuse mitme tulevase põlvkonna mällu. Olümpiarajatiste ehitamise käigus on saavutatud keskkonnasõbralikke lahendusi. Rõhutatud on puhta õhu ja vee norme, linnade puhastamist prahist ja prügist. Saasta leidub teisteski valdkondades ja inimsuhetes, kuid sellega tegeletakse. Miks ma ei peaks uskuma, et kunagi jõutakse siin vääriliste tulemusteni?
Kindlasti võimendavad augustis toimuvad Pekingi olümpiamängud praeguseks saavutatut. Oleks naiivne mõelda ja oodata, et soovitud muutused toimuvad kohe. Kuid võimalust andmata oleksid säärased ootused veelgi põhjendamatud.
Olümpiamängud saavad sama tähenduse ja jõu, mis laulev revolutsioon Eestis, ainult üleilmses mõistes ning läbi spordiprisma vaadatuna. Sellesse tasub uskuda ja panustada.
Toetage oma sportlasi, armastage sporti, süvenege olümpia ideaalidesse, järgige neid tavaelus, austage ausa mängu reegleid halbade kogemuste kiuste ja heade elamuste nimel. Pekingis tulevad ilusad mängud, sest see on hiina rahva ja kõikide spordiusuliste soov.