Peeter Kreitzberg: Suur pea ja väike süda

Teadus peaks lähtuma ühiskonna arengu põhivajadustest.
Sageli arvatakse, et ebameeldivad poliitilised otsused lähtuvad teadmiste puudusest, poliitikud ei taha kuulata teadlaste häält. Olen üsna veendunud, et teaduse võimalused otsuseid põhjendada ja mõjutada on liigselt mütologiseeritud, nii nagu vahetegemine teadlaste ja poliitikute vahel.
Viletsad ja paljudele vastukarva otsused Riigikogus ei tulene mitte teaduse ja teadmiste puudusest, vaid otsustajate eelistustest, mis mõnigi kord lähtuvad kitsastest grupihuvidest. Loomulikult piiravad otsuseid olemasolevad ressursid.

Arusaadavus või arusaamatus
Ü. Vooglaid, A. Saar, J. Kivirähk ning A. Raid algatasid ühiskondliku sotsiaaluuringute instituudi loomise idee, aitamaks kaasa teadmistepõhisele otsustamisele. Kui ettevõetav on kantud tõsistest kavatsustest, uuringute rolli adekvaatsest hindamisest ja samas kaetud ka ressurssidega, siis tuleb vaid jõudu soovida.
Teadmisi pole kunagi ülearu palju. Kui aga lähtutakse kujutlusest, et hakatakse pakkuma teaduslikku tagapõhja ainuvõimalikele, teaduslikult põhjendatud otsustele, siis on tegemist järjekordse arusaamatusega.
Poliitika tegeleb valikutega, mis loomulikult põhinevad teadmistel, kuid pole teadmiste poolt kaugeltki ainumääratud, nii nagu pole millegi poolt üheselt määratud meie elamise viis siin maailmas.
Meie maksusüsteem on meie valik, ta võiks olla täiesti teistsugune. Meie õpetajate palgad on meie valik, nagu kogu koolide rahastamise süsteem või ka koolivõrk. Muide, hiljuti lugesin Maalehest kaks korda Riigikogus olnud Ü. Vooglaiu artiklit, mis tulistas Riigikogu, kes on pannud omavalitsused raskesse olukorda, mille tagajärjel nad ei suuda ülal pidada kõiki väikesi algkoole.
Mäletan selgesti, kuidas suur hulk Eesti haridustegelasi oli 1994. a Kadrina keskkoolis toimunud maahariduskonverentsil valmis rindele minema, et kaitsta iga maakooli eluõigust. Tegelikkuses osutus meie valik teistsuguseks. Madal sündimus, ressursside piiratus, suuremaid koole soodustav rahastamissüsteem. Viimane on olnud meie poliitiline tahe, kuid eks madalas sündimuseski võib leida ka poliitilise tahte märke.
Oleme sulgenud kaugelt üle 100 maakooli ja jätkame tempos 10–15 kooli aastas. Miks? Üheks põhjuseks on koolide rahastamise mudel, mille vastuvõtmisel mängis üht osa
Ü. Vooglaid ise, kes praegu nõuab kõigile koolidele, sõltumata õpilaste arvust ja rahalistest võimalustest, täiesti võrdset hariduskeskkonda..
Omavalitsuste tasaarveldussüsteem, mis praeguseks on teinud 50 Eesti omavalitsust võlglasteks Tallinna linna ees ja aastate jooksul laastanud kogu maaharidust, aidates kaasa paljude algkoolide sulgemisele, sai prohveti enda õnnistuse. Tõesti, veidi läägeks kisub teaduse ja südametunnistuse presenteerimine väljaspool igasugust reaalset kohustust, vastutust ja piiranguid.
Me teame kõik, et alusharidus on inimese elus otsustava tähtsusega. Kui oli kaalul küsimus sellest, et riigi rahadega toetada lasteaednike palkade tõstmist, mis te arvate, kelle hääl jäi saamata?
Kui sotsiaalteadlased hakkasid rääkima kahest Eestist, siis palju enne neid rääkisid sellest Riigikogu liikmed, kelle hulgas on kogu aeg olnud sotsiaalteadlasi. Pole olnud ega ole praegu vaja mingit erilist teadust, et omada ülevaadet suurest majanduslikust kihistumisest. Piisab kui vähegi huvi tunda vabalt kättesaadava statistika vastu.
Neidsamu sotsiaalteadlasi, kellele loodetakse panustada, on Riigikogus olnud kümneid: Ü. Vooglaid, M. Lauristin, H. Aasmäe, E. Savisaar, I. Gräzin, K. Hallik, V. Kirsipuu, A. Leps, M. Laar, U. Mereste, T. Märja, O. Raju, L. Vahtre, R. Üksvärav, E. Berg, A. Kork, J. Reiljan, A. Tarand, P. Tulviste – kõik doktorikraadiga inimesed.
Kui teaduslikult põhjendatud otsuste müüt põhineb jaotusel poliitikud/teadlased, siis teine müüt põhineb vähemasti korrektsel eristusel – mehed/naised. Küllap kujutavad nii mõnedki, et kui otsused puudutavad lapsi, haridust, sotsiaalküsimusi, siis hääletavad kõik naised ühtmoodi, või valdavalt ühtmoodi, sõltumata sellest, millisesse erakonda nad kuuluvad.
Mis toimub tegelikkuses? Ei midagi seesugust. Naised hääletavad vastavalt sellele, kuhu erakonda nad kuuluvad. Ses suhtes lihvivad kõik erakonnad soolised poliiterinevused pea olematuks. Ei mäletagi hääletust, kus naised oleksid jäänud ühele poole.

Kasutu teadus ja õnnelik elu
Lev Tolstoile kuulub lihtne mõttekäik: teadus on kasutu, kuna ta ei anna mingit vastust ainutähtsale küsimusele – kuidas elada õnnelikku elu. Teatud nurga alt vaadatuna on Tolstoil ilmselt õigus. Tõeliselt tähtsad küsimused ei oma kunagi ühest vastust ega teaduslikku algoritmi lahenduse tuletamiseks.
Paljud olukorrad on üsna määramatud, nõuavad kiiret otsustamist ja lahendamist, välistades kuude- või aastatepikkuse uurimistöö. Ja isegi siis, kui oleks piisavalt aega, ei määra teaduslikud teadmised otsust. Hiljuti lahkunud J. Derrida järgi jääb praktiliste (poliitiliste) otsuste ja teaduse (teadmiste) vahele tükk tühja maad, mille täidavad eelistused.
Teaduslik fundamentalism on sama põhjendamatu kui religioosne fundamentalism, võttes otsustajatelt vastutuse, sest vastutaja rolli asub teadus. Ebameeldivad otsused lähtuvad siiski palju enam vastuvõetamatutest eesmärkidest, eetilistest tõekspidamistest, kui et otsustajate teadmiste puudumisest.
Sotsiaalteadus ise on väärtuspõhine ja uurib sageli teatud eesmärkide elluviimise võimalikkust või otsib selleks paremaid mooduseid, mitte ei kirjuta ette ainuvõimalikke eesmärke, mille elluviimiseks poliitikud langetavad seejärel ainuõigeid ja informeeritud otsustusi.
Usk paratamatutesse ühiskonna ja inimese arengu seaduspärasustesse on ammu pea olematuks muutunud. Sotsiaalteadlaste arusaamad ja tõlgendused oma uurimisvaldkondades erinevad sageli sama palju kui poliitiliste vennaskondade arusaamad sellest, milline peab olema ühiskond või mõni tema valdkond.
Meenutades hiljutist Postimehes toimunud diskussiooni teaduse usaldatavuse kohta, väidan, et eri tõlgenduste puhul ei pruugi midagi olla pistmist teadusliku blufiga, vaid eri tõlgendusskeemidega, mis ju eristabki teaduslikke koolkondi.
Võltsida võib muidugi teadusuuringute tulemusi ja seda on ka tehtud. Kindlasti võib esitada valeandmeid meie põlevkivivarude kohta, kindlasti on võimalik kellegi arvamusi Pätsi elu kohta esitada faktide pähe. Kindlasti on võimalik uurimustulemusi üsna voluntaristlikult tõlgendada, varjudes teaduse tammepuust kilbi taha. Usun, et see on pigem erand kui reegel.
Samas võib öelda, et kulla teadlased, miks ei uuri te seda, mis annaks rohkem tuge otsustamisele meie oma oludes. Ses mõttes on sotsiaaluuringud kindlasti teretulnud, aga
uuringute läbiviimise initsiatiiv võiks palju rohkem olla otsustajate poole peal. Siis tuleb rohkem uuringuid, mis otsustamisele mingitki tuge pakuvad.
Selles kontekstis tuleks öelda, et Eesti teaduski on selgelt teadlasgruppide huvipõhine ja peaks palju enam lähtuma Eesti arengu vajadustest. Arusaam teadusest ja selle kasutamisest on viimastel aastakümnetel suuresti muutunud. Teadus on kindlasti muutunud ainuvõimaliku tõe tootjast enam arvamuse toetajaks, mis sellest, et mõnigi prohvet jätaks arvamuse teaduse ukse taha.
Eesti arengu probleemid näivad rohkem kinni olevat eetilistes valikutes kui teadmiste puudumises. Probleemiks on see, kuidas suhtume lastesse, üksteisesse, oma tervisesse, keskkonda, oma riiki. Mitte väike pea, vaid väike süda on meie põhiprobleem.