Marianne Mikko: Kellest saab härra Euroopa?
Legendaarne USA riigimees Henry Kissinger on öelnud kuulsad sõnad: “Kellega rääkida, kui soovin vestelda Euroopaga?” Tõepoolest, siiani on olnud Euroopa Liidul puudu üks kindel kõneisik, liider, kes esindaks ühes isikus Euroopa Liitu.
Euroopa on reformileppes sellele vormilise vastuse andnud. Kuid Euroopa Liidu presidendi ametiposti tõhusus oleneb suures osas isikust, kes härra Euroopa rolli täidab. Praegu tehakse Euroopa koridorides ettevaatlikke malekäike, puistatakse vihjeid ja positsioneeritakse kandidaate.
Olen selgelt seda meelt, et Euroopa Liidu välispoliitilise kaalu tõstmiseks on hädavajalik, et härra Euroopal oleks rahvusvahelist kaalu ning lugupidamist. Et see nimi oleks hetkega äratuntav ka kõige kaugemas maailmanurgas. Et meie partneritel ei jääks vähimatki kahtlust presidendi volitustes esindada meie huve üle maailma.
Vajame kedagi, kes julgeks öelda “ei” Venemaa ja nii mõnegi liikmesriigi katsetele ajada kahepoolset energiapoliitikat, mis on näiteks Eesti huvidega tugevas vastuolus.
Meil on vaja dünaamilist liidrit, kel on jõudu ja kogemust viia ellu positiivseid muutusi. Leian, et see tugev isiksus peab suutma tunnistada oma vigu ja suutma neid parandada, kaotamata seejuures oma usaldusväärsust ja enesekindlust.
Euroopale on kasulik, kui tulevane juht on võimeline jääma neutraalseks, nägema kogu Euroopa kasu. Eelistamata kõvahäälsemate või suuremate liikmete huve teistele. Ta peab sisemiste huvide kokkupõrgetes säilitama külma pea ja olema vahemees, et leida kõigile sobiv ja väärikas lahendus.
Leian, et sobivaimaks praegustest kandidaatidest on Ühendkuningriigi endine peaminister Tony Blair. Ühendkuningriigi parlamentaarsel demokraatial on pikaajalised ja kaalukad traditsioonid. Selle riigi liidrid on harjunud oma kodanike esindajatelt teinekord äärmiselt teravat ja tundeküllast kriitikat vastu võtma.
Ühendkuningriigis on aga ka tavaks, et pärast ehk vägagi hasartset sõnavahetust väljuvad saadikud saalist suurimas üksmeeles – see on ju töö, isiklikud suhted selle all ei kannata. Rünnatakse probleemi, mitte inimest.
Alati, kui Tony Blair on Euroopa Parlamendi ees esinenud, on ta saavutanud erakordselt hea kontakti Euroopa Parlamendi saadikutega. Olen kindel, et meie koostöö oleks suurepärane.
Kuluaarides külvatakse suhtumist, mille kohaselt liidu tulevane liider peaks olema pärit liikmesriigist, mis kuulub eurotsooni ja Schengenisse. Väidetakse, et ainult sellisel kahekordsel siseringi tegelasel oleks piisav seljatagune ja voli.
Suurbritannia on nendest siseringidest eemale hoidnud. Ja nii eurotsoon kui Schengen on väga võimsad klubid, mis võivad liidrit soovi korral kõvasti kõigutada. Kuid ma ei näe põhjust, miks nad peaksid Euroopa ühishuvile paljalt jonnist vastu töötama.
Leian, et Tony Blair on suur riigimees, kel on Euroopa nägu ja tegu, tal on rahvusvaheliselt tugeva juhi maine. Praegust juhtivat vastaskandidaati, Luksemburgi juhti Junckerit tuntakse vähe isegi Euroopa Liidu kodanike seas, mis veel rääkida ülejäänud maailmast.
Võib-olla ilmub viimasel hetkel mõni tugev kandidaat, kuid praeguse seisuga peaks Euroopa eelistama Tony Blairi.
Euroopa on reformileppes sellele vormilise vastuse andnud. Kuid Euroopa Liidu presidendi ametiposti tõhusus oleneb suures osas isikust, kes härra Euroopa rolli täidab. Praegu tehakse Euroopa koridorides ettevaatlikke malekäike, puistatakse vihjeid ja positsioneeritakse kandidaate.
Olen selgelt seda meelt, et Euroopa Liidu välispoliitilise kaalu tõstmiseks on hädavajalik, et härra Euroopal oleks rahvusvahelist kaalu ning lugupidamist. Et see nimi oleks hetkega äratuntav ka kõige kaugemas maailmanurgas. Et meie partneritel ei jääks vähimatki kahtlust presidendi volitustes esindada meie huve üle maailma.
Vajame kedagi, kes julgeks öelda “ei” Venemaa ja nii mõnegi liikmesriigi katsetele ajada kahepoolset energiapoliitikat, mis on näiteks Eesti huvidega tugevas vastuolus.
Meil on vaja dünaamilist liidrit, kel on jõudu ja kogemust viia ellu positiivseid muutusi. Leian, et see tugev isiksus peab suutma tunnistada oma vigu ja suutma neid parandada, kaotamata seejuures oma usaldusväärsust ja enesekindlust.
Euroopale on kasulik, kui tulevane juht on võimeline jääma neutraalseks, nägema kogu Euroopa kasu. Eelistamata kõvahäälsemate või suuremate liikmete huve teistele. Ta peab sisemiste huvide kokkupõrgetes säilitama külma pea ja olema vahemees, et leida kõigile sobiv ja väärikas lahendus.
Leian, et sobivaimaks praegustest kandidaatidest on Ühendkuningriigi endine peaminister Tony Blair. Ühendkuningriigi parlamentaarsel demokraatial on pikaajalised ja kaalukad traditsioonid. Selle riigi liidrid on harjunud oma kodanike esindajatelt teinekord äärmiselt teravat ja tundeküllast kriitikat vastu võtma.
Ühendkuningriigis on aga ka tavaks, et pärast ehk vägagi hasartset sõnavahetust väljuvad saadikud saalist suurimas üksmeeles – see on ju töö, isiklikud suhted selle all ei kannata. Rünnatakse probleemi, mitte inimest.
Alati, kui Tony Blair on Euroopa Parlamendi ees esinenud, on ta saavutanud erakordselt hea kontakti Euroopa Parlamendi saadikutega. Olen kindel, et meie koostöö oleks suurepärane.
Kuluaarides külvatakse suhtumist, mille kohaselt liidu tulevane liider peaks olema pärit liikmesriigist, mis kuulub eurotsooni ja Schengenisse. Väidetakse, et ainult sellisel kahekordsel siseringi tegelasel oleks piisav seljatagune ja voli.
Suurbritannia on nendest siseringidest eemale hoidnud. Ja nii eurotsoon kui Schengen on väga võimsad klubid, mis võivad liidrit soovi korral kõvasti kõigutada. Kuid ma ei näe põhjust, miks nad peaksid Euroopa ühishuvile paljalt jonnist vastu töötama.
Leian, et Tony Blair on suur riigimees, kel on Euroopa nägu ja tegu, tal on rahvusvaheliselt tugeva juhi maine. Praegust juhtivat vastaskandidaati, Luksemburgi juhti Junckerit tuntakse vähe isegi Euroopa Liidu kodanike seas, mis veel rääkida ülejäänud maailmast.
Võib-olla ilmub viimasel hetkel mõni tugev kandidaat, kuid praeguse seisuga peaks Euroopa eelistama Tony Blairi.
0 Comments:
Post a Comment
<< Home