Jüri Tamm: Riigikogu tõe hetk

Riigikogu liikme töö ja panus on kaudselt või keerulisemalt hinnatav kui suurettevõte tippjuhil või presidentidel. Sarnaselt ülikooli õppejõudude panusega. Nende palganumber on reeglina ärisektori omast väiksem.

Akadeemiline vabadus
Nimetaksin seda vahet “akadeemilise vabaduse” hinnaks, mis ei võrdu “vaba aja” mõistega. Vabad tunnid ei ole selleks, et alatasustatust vagunite laadimise või muu juhutööga kompenseerida.
Akadeemilise vabaduse all mõtlen võimalust (kohustust) tegelda näiteks õppejõu puhul teadusega, riigikogu liikme puhul aktiivse kaasalöömisega kolmandas sektoris. Altruism tekitab alati kahtlusi, kuid kodanikuühiskonna tekkimisele ja võimekusele peaks kaasa aitama just kroonitulule tuginemata.
Kui võetakse tööle dotsent või professor, ei küsita, kas üliõpilased armastavad teda ja kas tema loengud on mõnusad. Esmalt vaadatakse ikka tema teaduslike tööde mahtu ja reputatsiooni. Kui inimene on andnud panuse teaduse arengusse, on tal järelikult midagi üliõpilastelegi öelda ja õpetada.
Samale loogikale peaks üles ehitatud olema meie riigi kodanike mõtteviis, kõikide valijate käitumisloogika, kes poliitikuid Toompeale tööd ja riigi asju tegema “palkavad”. Sellest, et me kedagi armastame või keegi meile meeldib, ei piisa. Mingis mõttes on kätte jõudnud tõe hetk.
Riigikogu tööandja on ju sisuliselt rahvas. Kui rahva õiglustunne palgamäärade osas on riivatud, tuleb see õiglustunne taastada. Statistika ütleb, et igas kollektiivis teeb 20 protsenti inimestest 80 protsenti kogu tööst. Hapuks läheb olukord siis, kui 80 protsenti arvab, et nemad kuuluvad selle 20 protsendi töörügajate hulka.
See on halb seisund, kus kõik justkui rügavad, aga tundub, et pügavad; kus kõik tahavad, kuid ei suuda. Riigikogu peab uue palgasüsteemini jõudma, sest see parandaks Toompea vaimu ja vähendaks ühiskonnas valitsevat ebaõiglustunnet.

Palganumber palgakomisjoni määrata
On ilmselgelt mõistlikum, kui riigikogu liikmetele hakatakse tulevikus kindla suurusega kuupalka maksma ja riigikogu saadikud ise ei tohi selle suurust määrata.
Sotsiaaldemokraadid on aastaid oma naabrite soomlaste kogemusele toetudes soovitanud, et palganumbri võiks kehtestada näiteks sõltumatu asjatundjate komisjon neljaks aastaks ja asi klaar.
Olen veendunud, et sõltumatu komisjon suudab palgasumma kehtestamisel arvestada kõikide asjaolude ja vajadustega. Nii sellega, et rahanumber töö kvaliteeti ja riigikogu liikme erapooletust (sõltumatust) ei ohustaks, kui sellega, et Toompeale innustada väärikaid inimesi, kelle kutsumus on riiki ja rahvast teenida, sellele oma aeg ja energia pühendada.
Palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest. See on selge kõigile. Muistsel ajal olid töösuhted vahetuskauba vormis, orjapidamise ajastul tehti tööd tasuta. See on minevik.
Tänapäeval on sõltuvalt töö eripärast ja töösuhete otstarbekusest tasustamise aluseks võetud kas tükitöö, tunnitasu või tulemuspalk. Seega palga suurus peaks eelkõige sõltuma töö mahust ja keerukusest ehk kulutatud ajast ning töötaja oskustest.
Kõik oleks nagu selge, kuid riigikogu liikmete töö tasustamiseni jõudes tekib loogikas tõrge. Sotsiaaldemokraadid on aastaid väitnud, et on veidi absurdne väljendada saadikute palganumbrit mingi muu aritmeetilise tehte kaudu.
Ei, see pole sugugi mitte sotside tõde, et mida vaesem, seda ausam. Lihtsalt palk ei saa olla korrutis, jagatis või muu ruutjuur millestki. Ka tulemuspalga maksmisel peab olema seos töö tegija enda, mitte kellegi töö tulemusega. Kahjuks on praegu kasutusel just selline riigikogu liikmete palku reguleeriv ja laviiniefekti tekitav arvutusmudel.